Category: Uljam

Täna pidid ürituste plaani järgi algama Maidla Koolis Lahtiste uste päevad, kus pole vaja karta, et segad õppetunde vaid oled oodatud koolitööga tutvuma. Selline informatsioon on veel praeguse hetkeni kooli kodulehel üleval. Sai siis järele uuritud, et kas plaanis on lasta see vaikselt mööda, et lapsevanemaid pole suuremalt kusagil informeeritud ning sain kooli direktorilt Ruth Eliaselt vastuse:

“Vabandame, aga oleme 10 päeva edasi lükanud st 10.aprillist on lahtiste uste päevad  ja 17.aprillil on uude esimesse klassi tulijate laste vanemate koosolek.”

See, et kooli direktor pelgab ajakirjandust, väites et pidev torkimine teeb koolielu ebastabiilseks, on muidugi arusaadav, kuid informatsiooni omamine ja selle mitteedastamine sihtgrupile, on juba jaburuse tipp. Ma olen kogu aeg rääkinud, et info tuleks välja anda võimalikult vara, et kõik oskaksid planeerida oma tegevusi. Aastatetagune probleem oli selles, et tegevusi ei planeeritudki pikalt ette, nüüd tundub, et planeerimisega probleeme ei ole, kõik on teada, kuid sellest ei räägita!

Ka mina pole väga paljust rääkinud, mis on koolis vahepeal juhtunud, lootes et asjad paranevad iseenesest kui neile vaikselt tähelepanu juhtida. Tundub, et see on asjatu lootus ning ma ei saa ükskõikselt kõrvalt vaadata, kuidas asju tehakse järjest enam valesti ning kui vaadata ühtset Maidla Kooli õpetajate pilti, siis tundub nagu oleksid kõik lasteaia õpetajad juba lahkunud. Tõenäoliselt nii see ka läheb, kui juht mõtleb, et kool on ainult tema ning teised on kõigest töölised!

Ja muide – keegi ei ole kaebama tulnud, kui hakatakse jälle nõiajahti pidama, et kes Teulile rääkis sellest, et asjad on halvasti. Ma olen seda kogu aeg kahtlustanud ning minu veendumus süveneb.

Uljam Teuli
Lapsevanem, kes tahab, et kool oleks parem kui koduõpe – kus üks õpetaja annab kõiki ainetunde!

PILDID

Klassileht on juba Teiega jaganud juba 10459 fotot ning 49 videot kogupikkusega enam kui 20 tundi. Lisaks sellele, on saanud tähelepanu pöörata ka kitsaskohtadele, mis vahel ikka ette tulevad ning need ei ole alati just kõige positiivsemad olnud. Klassileht on alati arvanud, et konstruktiivne kriitika on alati edasiviiv jõud ning jätkab kindlasti sama rada ka edaspidi. Küll aga võib juhtuda, et avalikuks kasutamiseks jääbki edaspidi kriitika.
Nagu ma detsembri alguses lubasin, viisin ma ennast kurssi koolis toimuvaga ning nüüd olen ma seda teinud. Klassilehe tegemisi puudutab üks areng, mis võib lehe kontseptsiooni muuta – privaatsusnõuded. Nimelt on igal inimesel oma näolapi peale ainuõigus ning kuigi ta ei saa keelata enda jäädvustamist avalikel üritustel, on tal õigus piirata selle levitamist avalikult. Näiteks kui keegi paneb sinu pildi kuhugile internetti üles, siis on sul õigus nõuda selle eemaldamist ja sellega on asi lahendatud, kui ta seda vabatahtlikult ei tee, siis saab alati kaasata politsei või andmekaitseinspektsiooni ja siis tegelevad juba nemad pildi eemaldamise nõudega.
Detsembri alguses toimus koolis “Playbox” kus õpilased esitasid omaloodud kava. Uurisin koolist, et kas nad on huvitatud selle ürituse salvestamisest ning sain väga huvitava vastuse: salvestamisest oldi huvitatud, kuid seda ei tohtinud internetti panna ning kool tahtis endale koopiat videost. Selle peale tärkas minus huvi, mida arvab laiem publik ning kuigi laias laastus oli kaks kolmandikku selle poolt, et video oleks internetis kättesaadav, arvas kolmandik, et salvestada pole üldse vaja. Selline väljapakutud vastusevarjant, et salvestada ja mitte näidata, nagu pakkus välja kool, ei meeldinud mitte kellelegi. Kui suhete tulemus oli mingil määral prognoositav, siis see, et eitavate vastuste hulgas oli ja üks Jutulindude lapsevanem, kes küll alati oponeerib mulle ning ka seekord ei jätnud kasutamata võimalust vait olla, võib viia selleni, et Jutulindude materjalid kaovad avalikust internetist ära.
Siiani oli mul tunne, et minu tegevust on aktsepteerinud nii kool, kes on mulle kaks aastat jaganud tänukirja kooli sündmuste salvestamise eest, kui ka lastevanemad, kes pärast mõnda üritust jälle tee Klassilehele leiavad, nüüd ma enam selles kindel ei ole, sest tuginedes direktor Ruth Eliase sõnadele, ei olnud minu tegemistest huvitatud ka mitte ükski õpetaja!
Võtsin endale kuu mõtlemisega, sest alguses olin ma nii tige, et tahtsin kohe kõik maha võtta ja mitte piirduda ainult oma tehtud fotodega vaid ka kõikide nendega, kus on minu pereliikmed. Internet oleks saanud kohe palju tühjemaks ja igavamaks kohaks, sest neid pilte võib leida nii Noortekeskuse, kooli, kui ka Mõisa lehelt…
Hetkel midagi ei muutu. Kui on mõni foto, mis näo omanikule ei meeldi, siis saab ka neid edaspidi eemaldatud, kuid kui keegi ei taha ennast videos näha, siis seda saab öelda kuu aega pärast video avaldamist kodulehel. Pärast seda, saab monteerimislaud uuele tööle jälle tühjaks tehtud ning see tähendaks liiga suurt tööd, et videot hakata jälle uuesti kokku lõikama. Alati ei ole ka võimalik inimest välja jätta ning siis on ainukene lahendus see avalikkuse eest ära peita. Kui sellised nõuded peaksid saama valdavaks, siis ainukene mõistlik lahend ongi isikupõhine ligipääs – logid oma kasutajanime ja parooliga sisse ning näed siis salvestisi. Loomulikult ei saa see ligipääs olema siis selline, et igaüks saab endale konto, vaid selline juurdepääs saab olema privileeg.
1. september on sellel aastal taas oluline selle poolest, et kooli läheb klass, kes saab olema kajastatud ka Klassilehel, kas see saab olema avalik või isikupõhine, eks seda näitab siis juba aeg, sest selle päeva videost nägusid välja jätta ei ole lihtsalt võimalik!
Sellel aastal võtame tõsisemalt ette Google Plus keskkonna. Juba praegu või leida pisikese lingi G+ lehele Klassilehelt FB akna alt. Hetkel on ta veel vaeslapse osas, kuid see on kindlasti muutumas. Mis saab FB, seda ma ei tea, kuid minu jaoks lõppes see leht möödunud aastaga ära. Hetkel hoiab inimesi seal veel asjaolu, et ka kõik teised on seal, kuid on ainult aja küsimus, kui reklaam ja jagamised inimesi ära tüütavad ning enam sinna minna ei taheta. Klassileht tahab olla innovatiivne ning näeb tulevikku siiski seal, kes viib sõnumi inimesteni nii, et see ei upu ülejäänud müra hulka ära. Paljudel meil on olemas Androidi nutitelefonid ja tahvelarvutid, postkast Gmailis ning kasutame otsinguks Googlet – me juba kõik oleme G+-s, vaja see enda jaoks ainult avastada.
Klassileht on eesrindlik ka selle poolest, et aitab info tuua teieni ka siis, kui kasutate tahvelarvutit või nutitelefoni. Selles osas oleme alles alguses, kuid kõik materjalid on kättesaadavad juba teatud mööndustega praegu.

2013 saab olema väga huvitav aasta, sest me ei tea, mis juhtuma hakkab!

Uljam Teuli

Siis kui Sina magad oma päevaväsimust välja, liiguvad ringi hoopis teistsugused tegelased, kes päeval peidus püsivad. Üks selline tundis ennast veidi üksildasena ning tuli mulle rõõmuga seltsiks, kui ma tahtsin teada, kumb hiir on suurem kas arvuti või päris.

19. oktoobril 2012 avati Maidla Koolis lasteaed. Kuna lapsed on seal käinud juba septembri algusest peale, tähistati pigem ehitusmeeste väljaviskamist. Kahjuks oli avamisele kutsutud valitud seltskond, kuid egoistina tahan ma kõikidele oma laste saavutustele kaasa elada ning kui ma seda ei saa, siis võivad need üritused minu poolest ka olemata olla! Nii et mina olen ürituses pettunud, kuna ei ole seda oma silmaga näinud. Seega ei ole kahjuks fotosid mida üritusest jagada. Kahju!

Google postitas minu kirjakasti täna hommikul kaks linki, mida ajakirjanduses oli vahepeal avaldatud: Delfi ja Maaleht

Esimese kirjavahemärkidest naerunäo sünniaeg on täpselt teada.

19. septembril 1982 saatis USA Carnegie Melloni ülikooli arvutiteadlane Scott Fahlman töökaaslastele e-kirja, kus soovitas naljade lõpus kasutada klahvikombinatsiooni :-).

Ettepanek levis tolleaegsete arvutivõrkude kaudu kiiresti teistesse ülikoolidesse. Emotikonid said menukaks ning tänapäeval on neist kümneid erinevaid versioone.

Närvivõrkude ja programmeerimiskeelte uurija Fahlman töötab samas ülikoolis edasi. Emotikonide edu hämmastab teda, samas pole ta moodsate liikuvate ning värviliste naerunägude austaja: “Need on inetud ja pärsivad loovust. Keegi ei ürita enam ainult klaviatuuri kasutades tundeid väljendada.”

Ajalooline kiri esimese naerunäoga läks alguses kaotsi. Fahlman ei hoidnud sõnumit alles, seda ei õnnestunud ka ülikooli võrgust taastada.

Alles ☺ 20ndaks sünnipäevaks leidis üks Microsofti tehnik selle lintide peale tehtud tagavarakoopiate hulgast üles.

Siiski leidub inimesi, kes väidavad, et emotikonide kasutamise idee pärineb varasemast ajast. Selle kohta pole paraku ühtegi tõendit.

allikas: Noviaator

Milliseid nägusid kasutad sina?