Kadunud asjad

Oma kogemustest võin väita, et ka kõige parema tahtmise juures on keegi meist kunagi ikka midagi ära kaotanud. Olenemata kaotatud eseme väärtusest, on ikkagi veidi kahju, et niimoodi läks ning proovid olla järgmine kord hoolikam. Sellist tunnet pole mul õnnestunud aga kuidagi luua enda pojas, et äkki järgmine kord hoiab oma asjadel hoolikamalt silma peal – asjad kaovad endiselt omaniku vaateväljast nagu põgeneksid paha omaniku käest. Loodetavasti see siiski nii ei ole, sest osadest kadunud asjadest on tal eriti kahju ning nende meeldetuletamine toob lapsele pisara silma, seega võib üsna tõenäoliselt väita, et tegemist on force majore-ga, mille vastu ei saa keegi midagi parata.

Sellel kooliveerandil hakkas kehaline kasvatus ära kasutama maha sadanud lund ning lastele õpetatakse liikumist pütilaudadel. Ilmastiku antud võimalused uute meelelahutuse võimaluste kohta koolis lõid minu eelarvesse arvestatava augu. Rahalise poole jätame siinkohal kõrvale ning vaatame asja lapse seisukohast, kes peab nüüd kooli vahet liikuma sellise hulga õppematerjalidega, et isegi kaamel punastaks sellist koormat nähes. Igatahes proovime me antud ülesannete kõrgusel olla ning asi läheb huvitavamaks siis, kui isa peab kooli vedama kahed, kolmed või isegi neljad suusad! Kuna mul ei ole uhket politseiautot, millega saan lapsed hommikul kooli viia, siis saab mind kindlasti näha komberdamas ülilibedal Maidla sillal, mida vald pole võtnud nõuks kahe talve jooksul kunagi puhastada või liivatada!

Igatahes juhtus nii, et kõik asjad, mis läksid hommikul kodunt teele, ei jõudnud koju tagasi, vaid üks villane sokk otsustas omal käel pikemalt kooliharidust omandama jääda. Poisile kätte antud korraldus, soki kadunud sõber üles leida, ei andnud soovitud tulemusi, vaid teatati resoluutselt, et sellel otsimisel pole mingit mõtet. Kuna minu ja koolimaja vahel haigutas veel nädalane ajalõhe, siis ei saanud ka mina oma jahikoera oskusi rakendada ning asi jäi sinnapaika. Pühapäevane päev aga ei soosinud kelgutamist ning et toas istudes oma aega eriti põnevalt täita, otsustasin õpetaja Karmeni päeva põnevamaks teha oma küsimustega. Jutuks tuli ka see, et mis tema arvates juhtub kadunud sokkidega, sest üleval pildil näidatud teooria võimalikust lahendusest näib liiga ulmelisena. Õpetaja arvas, et kuna mina valvan riigipiiri ning mul on infot, et kadunud ese ei ole veel maalt lahkunud, siis on küllaltki tõenäoline, et tal õnnestub sokk tabada. Sokkide näol oli tegemist minu üliandeka abikaasa kordumatu käsitööga ning nendest isenditest olid paarikaupa ka pildid tehtud, siis edastasin need õpetajale, mille abil oleks tal tagaotsitavat lihtsam ära tunda, kui peaks kusagil vastu tulema.

Ja 24 tundi hiljem oli kadunud toode avastatud riietusruumi kapi alt, mis oli muidugi viimane koht, kuhu õpilane oskab vaadata, sest see on koht, kus sokid jalga pannakse või jalast ära võetakse. Igatahes me ei pea kodus olevat sokki enam hukkama, kuna ta on kurvastusest kuristiku äärele viidud ning kaalus juba ise meie hulgast lahkumist. Nüüd on sõber leitud ning nad saavad jällegi ulatada oma abistava käe saabastele, kes on osavad suuski teineteise peale risti keerama. Teistele lastevanematele on see aga loodetavasti kasulikuks teadmiseks, et kadunud esemetest või inimestest tuleks koheselt teatada asjatundjatele ning kooliasjadega seotud probleemide lahendamisel on kool meile eraldanud õpetaja Karmeni, kes suudab kõik kadunud asjad viivitamatult ülesse leida ja omanikule tagastada. Selle eest talle suur aitäh!

Kui kallis on kooliskäimine?

Alustan seda teemat aruteluna, et kui kallis on tegelikult tasuta õpe, mida riik kõikidele oma kodanikele kuni 17. eluaastani põhikooli baasil pakub. Nagu mina olen selle poole õppeaastaga targemaks saanud, ei ole see tegelikult üldsegi odav lõbu, kuid kui kallis see siis on?

Ettepanekud, nõuanded ja arutelud – kõik sobivad selle teema alla kommentaaride lahtrisse!

NB! Pane tähele, kui sa oled oma kasutajakonto loonud ning lehele sisse loginud, siis ei pea enam kasutajanime ja meiliaadressi lahtrit täitma. Sel juhul on sinu nimi ka nö broneeritud ning teised ei saa seda kasutada. Samuti ei saa seda nime ja meiliaadressi kasutada ka sina, kui ei ole lehele sisse loginud! Soovitan luua konto ning edaspidi muutub sinu nimi ainult sinuga seotuks!

Palju õnne sünnipäevaks, õpetaja Evelin!

Oled Sa kunagi suudelnud jõehobu,
või maalinud aiatraktorit loojuva päikese taustal?
Oled Sa kunagi lehvitanud neile,
kes kardavad kaalus juurde võtta?
Või röövinud tühjaks riigipanka?
Või hoopiski kaitsnud väitekirja teemal
“Ateismi kahjulikkusest siseveekogudes”?
Või kirjutanud romaani pealkirjaga
“Kokaraamat neile, kel aastaid üle 62”?
Äkki oled Sina see, kes on leiutanud lihapiruka?
Või ajanud puskarit seal, kus parkimine keelatud?
Ei ole?
No siis on Sul ju paremad päevad veel ees!
 
Ilusat sünnipäevapidu
soovivad:
Maidla Põhikooli õpilased,
õpetajad ja lapsevanemad!

 

Õnnetus ei hüüa tulles!

Tuntud vanasõna! Kas pole? Ja pealegi väga tabav…
Teisalt aga mind tabanud õnnetuse põhjustaja (koer) hüüdis midagi kurjalt oma keeles…, millest mina aru ei saanud.

Esmaspäeval, 5. jaanuaril läksin pärast koolipäeva bussipeatuse poole. Saanud välja koolimaja Savala poolsest väravast, kihutas minu poole närviliselt haukuv, väge täis koera moodi peletis. Ilma minult luba küsimata lõi ta hambad mulle kintsu, seejärel kargas ja tiirutas veel tükk aega uut katset ette valmistades… kuna ma suutsin jääda vaatamata kõigele rahulikuks, püüdis elukas ennast maandada Maidla-Kiviõli tee ääres oleva rohelise prügikasti abiga….püüdes ka seda hammustada…..seejärel pööras peni end ümber ja kappas maja poole, kust ta mõni hetk tagasi välja oli tormanud.

Ma ei tea, kas ma tegin midagi valesti…enda arvates mitte. Olen kuulnud, et ründava koeraga ei tohi rääkida, temale otsa vaadata, tuleb rahulikuks jääda. Seda ma kõike tegingi, aga ikkagi…

Leidsin ühest artiklist sellise katkendi – ehk kuluvad kõigile need teadmsed ära.

Hammustuse vältimine. Tigeda koera rünnaku korral pole lihtne mõne hetkega otsustada, mida teha. Koerte tundjad soovitavad seisma jääda ja näoga (mitte seljaga!) kallale kippuva looma poole pöörduda. Hirmu ei tohi välja näidata, koer taipab kohe, et teda kardetakse. Kurjalt tormava koeraga ei saa rääkida, küll võib kõnelda uriseva ja haukuva koeraga, tehes seda rahustavas toonis. Kurja häälega pole mõtet koera sõimata ega ähvardada, see ainult ärritaks teda. Ka kepi või roikaga ähvardamine teeb koera veelgi vihasemaks. Vahel öeldakse, et koerale otse silma vaatamine pidurdab või koguni peatab tema rünnaku. Aga kõneldakse ka vastupidist — koer võtvat seda väljakutsena. Appi hüüdmisel on mõtet siis, kui koera peremees võib olla läheduses.

Selle õpetliku artikliga saab tutvuda SIIN.
Minuga läks kokkuvõttes ju ikkagi veel hästi. Ees ootavad marutaudivastased süstid ja hammustusest tingitud haavade paranemine.

Lõppkokkuvõtteks tahan öelda, et meie koolitee ei ole sugugi turvaline. Palju räägime liiklusest, libedatest teedest, aga nüüd selgus, et meid võivad ohustada ka küla vahel liikuvad või hoovist põgenenud koerad. Ja alati ei päästa meid lahtised silmad ning tähelepanelik olemine, sest paraku ei ole INIMENE kõikvõimas olend…sageli on keegi meist tugevam.

Õpetaja Karmen

Lend 2018 – 2008ndal aastal

2008. aasta oli Lend 2018 kodulehele alguseaasta.

Mulle oli see uus katsumus, sest kunagi varem ei ole ma pidanud lehe tegemisel arvetsama teiste soovidega – kõik on alati tehtud oma äranägemise järgi! Samuti ei ole ma pidanud lehel kajastama nii palju võõraid inimesi – ikka on see olnud pere või sõprade keskne. Raske on olnud küll neutraalseks selles suhtes jääda, et mitte ainult oma lapsi filmida ja pildistada, kuid ma usun et sain selles suhtes hästi hakkama – igaüks peaks ennast sealt leidma.

Küll aga peab ütlema, et vastukaja lihtsalt ei ole. Samuti on lapsevanemad väga laisad ning varjavad ennast oma kiire elutempo taha, kuigi just nende huvisid silmas pidades ma seda lehte üldse peangi, et nad saaksid oma kiires elus õhtul kodus istudes 10 minutit aja maha võtta ja vaadata mida laps on koolis jälle huvitavat teinud. Isegi selleks ei leidu aega… Aga see on üleüldine lapsevanemate probleem ning ma olen sellega tegelikult juba leppinud. Samuti ei ole lapsevanemate vahel mingisugust sidet tekkinud ning nime ja nägupidi tean ma ainult ühte lapsevanemat ning seda ka ainult Maidla lasteaia kodulehe tegemistega seoses. Kuigi kodulehel on sellised võimalused olemas, et oma kontaktandmeid saab vahetada, kuid selleks tuleks eelnevalt võtta ette kodulehel kasutajaks registreerimine… mis on aga ainult pooltele lapsevanematele jõukohane olnud.

Igatahes arvas küsitluses neli inimest, et leht võiks edasi kesta ka järgmisel aastal ning kuigi oleks tahtnud rohkem poolthääli näha, on see vastuhäältega vastandades siiski 100% toetus ning me jätkame…

Kuna inimestega kontakt puudub siis jääb mulle ainukeseks lohutuseks statistika vaatamine millest iga külastaja jälje maha jätab. Kuigi seal ei näe, kui palju külastatakse lehte asjasse puutuvate inimeste –  Maidla Põhikooli õpilaste, õpetajate ja lastevanemate – ning võõraste ja juhukülastajate poolt, peab tunnistama et lehekülastatavus on olnud tõusiteel ning seda on ainult hea teada. Loodetavasti on uuel aastal ka piisavalt sündmusi mida saab kajastada, sest ainult igasugused argipäeva hallust lõhestavad sündmused ongi need mis murravad rutiini ning toovad õpilaste silmadesse sära!

Jõuluehteis klass

Päev enne jõulupidu oli klass jõuluehteis ning ma võtsin klassijuhataja üleskutsest tuld ja uurisin järgi, kuidas selle lõhnaga on.

Kui ma tundide lõpus kohale jõudsin, siis õpetaja oli üksi klassi jäänud ning tegi viimaseid nelgitorkeid apelsinidesse, mis eelmisel päeval lastele ülejõukäivaks osutusid. Eks järgmine kord tuleb siis ka sõrmkübarad abivahenditena üritusse kaasata. Seda, kas kõik see sagimine jõulude puhul ka väärt oli, saate otsustada alljärgnevate piltide järgi.

PILDID

Kool ootab õpetajat

Kõikidel koolilastel on kaks nädalat jäänud veel see aasta kooliteed käia ning siis saab jälle veidi koolivaheaega nautida. Kahjuks jääb aga sellel nädalal koolitööst kõrvale meie klassijuhataja. Meie hoiame aga kõik pöialt, et kõik, kes haiged, ruttu terveks saaksid ning õpetaja meie juurde tagasi tuleks!

Õpetajaid kiusatakse

Tänases Postimehes on avaldatud artikkel sellest, kuidas õpilased õpetajaid kiusavad:

Lisaks sõimamisele ja tatikuulide tulistamisele on koolilapsed õpetajate kiusamisel kasutusele võtnud mitmeid uusi võtteid, näiteks saadetakse solvavaid SMS, avatakse tutvumisportaalides libakontosid või lõhutakse pedagoogide autosid.

«Oi, kuidas õpetajad seda varjavad,» tunnistas Õhtulehele üks eesti keele õpetaja, et tema kolleegid ei taha neile õpilaste poolt osaks langenud kiusamistest sugugi rääkida.

Anonüümseks jäädes pedagoogid üht-teist enda ja lähemate kolleegidega juhtunust ikka räägivad, näiteks hakkasid õpetajaga kolmekesi pikapäevarühma jäänud poisid kõva häälega arutama, et «Meie oleme kahekesi, teie üksinda… kui teid süüdistada ahistamises, huvitav, keda kuulatakse?».

Tihti pommitatakse õpetajaid SMSdega, üks meesõpetaja pidi aga esimesel kooliaastal telefoninumbri ära muutma ja salastama, sest ta hakkas saama siivutuid ettepanekuid.

Võib ju loota, et Maidla Põhikool on väike rahulik kool ning kiusamisi pole siin üldse. Kõrvaltvaatajana julgen ma selles küll tõsiselt kahelda. Ma olen näinud kuidas õpilased kompavad kogu aeg piire ning õpetajate poolt ei tule mingisugust vastureaktsiooni. Kas see on sellepärast, et võõras inimene on juures või kardetakse tõesti, et võõra lapse puhul peab andestavam olema? Selge on see, et õpetaja ei saa vanemate eest olla ja kui kodus on jäänud piirid paikapanemata või on liiga paigas, siis laps tunneb ennast kohe vabamalt ning hakkab uurima, et kus need piirid siis on. Samamoodi on ka laste omavaheliste kiusamistega. Kui sa teed midagi keelatut ning vastu näppe ei saa, siis satud teiste silmis paremasse valgusesse kuna oled käinud kaugemal “piiri ääres” kui ükski teine.

Olgu see siis pedagoogidele väikeseks meeldetuletuseks või äratuskõneks. Meie vanglad on inimesi puupüsti täis, liikluses hukkub rekordarv inimesi. Kas selles on süüdi need kes panevad inimesi vanglasse ning liiklusõnnetustes on süüdi autotootjad või juhtimisõiguse andjad? EI! Kokkuvõttes on süüdi ikka need inimesed kes eksimuse peale silma kinni pigistavad ning annavad sellega rikkujale julgust juurde mis tekitab karistamatuse tunde.

Lastevanemate üldkoosolek

Kellel postkast on aia külge installeeritud, siis see võis sealt leida ümbriku mis oli teele läkitatud Maidla Põhikoolist.

Minul on juhuslikult vastavad investeeringud tehtud ning pisike kirjake jõudis ka minuni, kus anti teada, et ma olen koos abikaasaga oodatud 21. oktoobril kell 17.00 Maidla Põhikooli saali lastevanemate üldkoosolekule. Kellel postkasti pole või on kodust kaugel, saab ennast siis selle lehe kaudu ka asjaga kurssi viia, sest Maidla Põhikooli kodulehekülg ei sisalda mitte ühtegi viidet selle sündmuse kohta.
Ehk olen ma täna liiga sõjakas tujus, kuid minu arvates ei ole kodulehe pidamisel mõtet kui see ei sisalda infot mida oleks vaja teistega jagada või sisaldab väärinfot nagu seda ma kooliaasta alguses omal nahal tunda sain.
Minul on esimene kord, kui ma saan lastevanemate koosolekust osa võtta ning praeguste arvestuste järgi olen ma Maidla Põhikooliga seotud järgmised 16 aastat. Siis kindlasti on mul omalt poolt üht-teist kaasa rääkida nii info jagamise kui ka edastamise poolelt. Ja kindlasti ei taha ma kuulda juhtkonna poolt lastevanemate kohta süüdistusi, et neid on liiga vähe kohal, kui toimuvast sündmusest antakse teada ainult 7 päeva ette!

Kohtumiseni koolis!