Lastevanemate üldkoosolek

Kellel postkast on aia külge installeeritud, siis see võis sealt leida ümbriku mis oli teele läkitatud Maidla Põhikoolist.

Minul on juhuslikult vastavad investeeringud tehtud ning pisike kirjake jõudis ka minuni, kus anti teada, et ma olen koos abikaasaga oodatud 21. oktoobril kell 17.00 Maidla Põhikooli saali lastevanemate üldkoosolekule. Kellel postkasti pole või on kodust kaugel, saab ennast siis selle lehe kaudu ka asjaga kurssi viia, sest Maidla Põhikooli kodulehekülg ei sisalda mitte ühtegi viidet selle sündmuse kohta.
Ehk olen ma täna liiga sõjakas tujus, kuid minu arvates ei ole kodulehe pidamisel mõtet kui see ei sisalda infot mida oleks vaja teistega jagada või sisaldab väärinfot nagu seda ma kooliaasta alguses omal nahal tunda sain.
Minul on esimene kord, kui ma saan lastevanemate koosolekust osa võtta ning praeguste arvestuste järgi olen ma Maidla Põhikooliga seotud järgmised 16 aastat. Siis kindlasti on mul omalt poolt üht-teist kaasa rääkida nii info jagamise kui ka edastamise poolelt. Ja kindlasti ei taha ma kuulda juhtkonna poolt lastevanemate kohta süüdistusi, et neid on liiga vähe kohal, kui toimuvast sündmusest antakse teada ainult 7 päeva ette!

Kohtumiseni koolis!

Esimese klassi õpetajale kaasa tundes

Väike poiss sikutab lasteaias õhtul säärikuid jalga ja kutsub õpetaja appi.
Õpetaja tõmbab ja poiss lükkab, kuid asi edeneb üsna visalt. Viimaks lähevad väikesed säärikud jalga. Vaevalt jõuab õpetaja otsmiku higist kuivaks pühkida, kui poiss ütleb:
“Õpetaja, mul on säärikud vales jalas!”
Õpetaja vaatab järele ja hakkab peaaegu nutma – ongi valesti. Säärikuid jalast tirida pole kergem kui neid jalga tõmmata, kuid siiski säilitab ta rahu, kuni nad üheskoos mõlema toiminguga hakkama saavad.
Nüüd teatab poiss. “Õpetaja, need pole minu säärikud!”
Õpetaja hammustab keelde, ehkki tahaks kiljuda: “Miks sa seda kohe ei öelnud?”
Uuesti punnitavad nad säärikuid jalast maha kiskuda, ja niipea kui see on tehtud, selgitab poiss: “Need on minu venna omad. Emme käskis mul nendega käima hakata.”
Õpetaja ei oska enam naerda ega nutta. Sellegipoolest võtab ta oma hingejõu ja ihurammu kokku ja aitab säärikud veel kord jalga.
Poisile jopet selga upitades küsib ta: “Ja kus su kindad on?”
“Ma panin nad säärikute sisse,” ütleb poiss.