Õpetajaid kiusatakse

Tänases Postimehes on avaldatud artikkel sellest, kuidas õpilased õpetajaid kiusavad:

Lisaks sõimamisele ja tatikuulide tulistamisele on koolilapsed õpetajate kiusamisel kasutusele võtnud mitmeid uusi võtteid, näiteks saadetakse solvavaid SMS, avatakse tutvumisportaalides libakontosid või lõhutakse pedagoogide autosid.

«Oi, kuidas õpetajad seda varjavad,» tunnistas Õhtulehele üks eesti keele õpetaja, et tema kolleegid ei taha neile õpilaste poolt osaks langenud kiusamistest sugugi rääkida.

Anonüümseks jäädes pedagoogid üht-teist enda ja lähemate kolleegidega juhtunust ikka räägivad, näiteks hakkasid õpetajaga kolmekesi pikapäevarühma jäänud poisid kõva häälega arutama, et «Meie oleme kahekesi, teie üksinda… kui teid süüdistada ahistamises, huvitav, keda kuulatakse?».

Tihti pommitatakse õpetajaid SMSdega, üks meesõpetaja pidi aga esimesel kooliaastal telefoninumbri ära muutma ja salastama, sest ta hakkas saama siivutuid ettepanekuid.

Võib ju loota, et Maidla Põhikool on väike rahulik kool ning kiusamisi pole siin üldse. Kõrvaltvaatajana julgen ma selles küll tõsiselt kahelda. Ma olen näinud kuidas õpilased kompavad kogu aeg piire ning õpetajate poolt ei tule mingisugust vastureaktsiooni. Kas see on sellepärast, et võõras inimene on juures või kardetakse tõesti, et võõra lapse puhul peab andestavam olema? Selge on see, et õpetaja ei saa vanemate eest olla ja kui kodus on jäänud piirid paikapanemata või on liiga paigas, siis laps tunneb ennast kohe vabamalt ning hakkab uurima, et kus need piirid siis on. Samamoodi on ka laste omavaheliste kiusamistega. Kui sa teed midagi keelatut ning vastu näppe ei saa, siis satud teiste silmis paremasse valgusesse kuna oled käinud kaugemal “piiri ääres” kui ükski teine.

Olgu see siis pedagoogidele väikeseks meeldetuletuseks või äratuskõneks. Meie vanglad on inimesi puupüsti täis, liikluses hukkub rekordarv inimesi. Kas selles on süüdi need kes panevad inimesi vanglasse ning liiklusõnnetustes on süüdi autotootjad või juhtimisõiguse andjad? EI! Kokkuvõttes on süüdi ikka need inimesed kes eksimuse peale silma kinni pigistavad ning annavad sellega rikkujale julgust juurde mis tekitab karistamatuse tunde.

Lastevanemate üldkoosolek

Kellel postkast on aia külge installeeritud, siis see võis sealt leida ümbriku mis oli teele läkitatud Maidla Põhikoolist.

Minul on juhuslikult vastavad investeeringud tehtud ning pisike kirjake jõudis ka minuni, kus anti teada, et ma olen koos abikaasaga oodatud 21. oktoobril kell 17.00 Maidla Põhikooli saali lastevanemate üldkoosolekule. Kellel postkasti pole või on kodust kaugel, saab ennast siis selle lehe kaudu ka asjaga kurssi viia, sest Maidla Põhikooli kodulehekülg ei sisalda mitte ühtegi viidet selle sündmuse kohta.
Ehk olen ma täna liiga sõjakas tujus, kuid minu arvates ei ole kodulehe pidamisel mõtet kui see ei sisalda infot mida oleks vaja teistega jagada või sisaldab väärinfot nagu seda ma kooliaasta alguses omal nahal tunda sain.
Minul on esimene kord, kui ma saan lastevanemate koosolekust osa võtta ning praeguste arvestuste järgi olen ma Maidla Põhikooliga seotud järgmised 16 aastat. Siis kindlasti on mul omalt poolt üht-teist kaasa rääkida nii info jagamise kui ka edastamise poolelt. Ja kindlasti ei taha ma kuulda juhtkonna poolt lastevanemate kohta süüdistusi, et neid on liiga vähe kohal, kui toimuvast sündmusest antakse teada ainult 7 päeva ette!

Kohtumiseni koolis!

Õpetajate päev 2008

Maidla Põhikoolis on õpetajatepäeva traditsiooniks, et päev algab aktusega, kus kõik õpetajad kinnitatakse üheksanda klassi õpilasteks ning lõpuklassi õpilased võtavad üle õpetajate kohustused, viies läbi tunde nii nagu õpetajad seda igapäevaselt teevad.

Päev algas aktusega, kus esinesid lapsed õpetajatele – kes halvemini, kes paremini:

 
Pärast seda aktust oli vallaesindaja tund ning muusikaõpetus, millest ma osa ei võtnud. Küll olin ma aga neil vastas kui nad kehalise kasvatuse tundi läksid:
 

 

Pärast kehalist kasvatust oli kaks eesti keele tundi mida andis samuti abiturient. Lapsed õppisid selles tunnis Ü-tähte – kirjutasid ja lugesid.
 

Tunni läbiviimiseks olid jäetud konkreetsed juhtnöörid, viilimist ei olnud!

 

Päev lõppes sellega, et kõik õpetajad said üheksanda klassi eduka lõpetamise puhul tunnistuse ning võisid oma pedagoogi ametit edasi pidada. Sellest järeldub, koolis on põhiharidusega õpetajad…

 

Pildid tollest päevast:

Virumaa varjupaigas

Oktoobrikuu hakkas siis pihta sellega, et alglassid korjati safari bussi kokku ning mindi loomadele headmeelt valmistama.
Eesmärgiks oli külastada “Virumaa varjupaika” mis asub Rakvere lähedal ühel lagedal põllul:

Oktoobrikuu hakkas siis pihta sellega, et alglassid korjati safari bussi kokku ning mindi loomadele headmeelt valmistama.
Eesmärgiks oli külastada “Virumaa varjupaika” mis asub Rakvere lähedal ühel lagedal põllul.

Tegeleb see paik siis kodutute loomade kinnipüüdmise, majutamise ning nendele uute kodude leidmisega. Tihtipeale võib juhtuda ka nii, et kadunud koer saab ka oma vanasse kodusse tagasi, kuid alati nii hästi ei lähe. Abi vajatakse igasugust, kuid eelkõige loodetakse, et äkki leiavad need loomad ka endale kodu, kus neid hoitakse ja armastatakse. Praegune olukord oli väga nukker. Rohkem infot saab kindlasti nende kodulehelt.

Külastusest on tehtud ka video, kuid halbade asjade kokkulangemise tõttu ei ole videos varjupaiga perenaise juttu praktiliselt üldse kuulda, kuna väljal puhus tugev tuul, koerad haukusid ning tema jutt oli ka erakordselt tasane. Siiski üldise mulje sihtkohast saab kätte.

 

Tagasiteel sai veel käidud Fr.R Kreutzwaldile lapsepõlvekodu maadel ning seal selleks puhuks puhendatud krooniga mälestuskivi juures ja pärast seda vahepeatust sai tehtud veel – Uljaste järve ääres. Sellest ka alljärnevat väike fotomeenutus:

Esimese klassi õpetajale kaasa tundes

Väike poiss sikutab lasteaias õhtul säärikuid jalga ja kutsub õpetaja appi.
Õpetaja tõmbab ja poiss lükkab, kuid asi edeneb üsna visalt. Viimaks lähevad väikesed säärikud jalga. Vaevalt jõuab õpetaja otsmiku higist kuivaks pühkida, kui poiss ütleb:
“Õpetaja, mul on säärikud vales jalas!”
Õpetaja vaatab järele ja hakkab peaaegu nutma – ongi valesti. Säärikuid jalast tirida pole kergem kui neid jalga tõmmata, kuid siiski säilitab ta rahu, kuni nad üheskoos mõlema toiminguga hakkama saavad.
Nüüd teatab poiss. “Õpetaja, need pole minu säärikud!”
Õpetaja hammustab keelde, ehkki tahaks kiljuda: “Miks sa seda kohe ei öelnud?”
Uuesti punnitavad nad säärikuid jalast maha kiskuda, ja niipea kui see on tehtud, selgitab poiss: “Need on minu venna omad. Emme käskis mul nendega käima hakata.”
Õpetaja ei oska enam naerda ega nutta. Sellegipoolest võtab ta oma hingejõu ja ihurammu kokku ja aitab säärikud veel kord jalga.
Poisile jopet selga upitades küsib ta: “Ja kus su kindad on?”
“Ma panin nad säärikute sisse,” ütleb poiss.

Reipalt koolipinki 2008

 
Iga aasta septembrikuu teisel reedel toimub Maidla koolis üritus “Reipalt koolipinki”! Sellel aastal oli ka minul põhjust sellest osa võtta, sest nagu ka kooli direktor soovitas lapsevanematel kooliasjadest osa võtta, siis mina endale seda kaks korda öelda ei lase.
Üritus algas sellest, et kogu kool aeti välja ning jagati gruppidesse kus olid esindatud erinevate klasside õpilased, et teandmistepagasit võimalikult ühtlaselt jaotada. Seejärel jagati igale võistkonnale paber kolmeteistkümne punktiga mida nad pidid läbima ning igas punktis esitati küsimusi millele nad pidid võimalikult täpselt vastama. Võistlus ei olnud mitte kiiruse vaid täpsuse peale, kuid see soovitus oli kindlasti teisejärguline, sest pärast stardipauku panid kõik võistkonnad jooksu ning peagi tulid tagasi sinna kust olid alustanud, sest nende otsitav punkt ei olnud üldse selles suunas kuhu nad olid tormanud. Oli ka mingi reegel, et kõik võistkonnad peavad teineteisel käest kinni hoidma, kuid seda reeglit rikuti massiliselt ning oli näha, et mõned ei võta teise käest kinni isegi mitte surma ähvardusel
Sai siis üritusest ka mõned fotod, kuid põhirõhk läks video peale, kuna kahte asja korraga teha ei saa.