See, et Venemaa on meie vaenlane, ei saa kellelegi üllatusena tulla. Siiani rõhume me sellele, et me oleme neid võitnud ja oma iseseisvuse sellega välja teeninud ning tundub nagu oleks sellega kõik öeldud ja rohkem pole vaja midagi teha – nagu oma riik toimiks iseenesest. Aastaid oleme me oodanud, et kõik venelased kes siia jäid õpiksid iseseisvalt selgeks eesti keele ning hakkaksid meie riiki ise tunnustama, et elekter tuleb kaablitega teistest riikidest ja meil endal pole vaja midagi teha ning riiki kaitsevad ka teised ning me ei pea muud tegema kui neile helistama. Põhimõtteliselt selline suhtumine lõppes ära alles aastal 2022 ning siis avastasime, et äkki oleme kuidagi kergekäeliselt kõigesse sellesse suhtunud, et peaks ise ka midagi tegema.
No nüüd me siis hakkasime tegema – ostame relvastust kokku kui see on kõige kallim, sest kõik tahavad korraga, õpetame venelastele kiirkorras eesti keelt ja räägime, et Georgi lint ja Venemaa lipp on keelatud ning kui nad oma suhtumist avalikult näidata ei tohi, siis mõtleme et nad on meie poolt. Kui vaadata valimisi kus Stalnuhhini-sugused saavad rahva toetuse, siis tegelikult ei ole keegi neist meie poolt ning teevad ainult head nägu. Venelased ei hakka õppima eesti keelt seetõttu, et meil on see riigikeel ning äkki nad saavad aru, et nad on siia nagu tulnud mujalt ja peaksid meie kodukorra omaks võtma. Nad kõik väidavad, et on terve elu siin elanud (tõenäoliselt paljude puhul see ongi nii) ning Eesti on nende kodu ja siin saab suurepäraselt vene keelega hakkama, sest kõik räägivad nendega vene keeles. Ja see on ka tõsi – paljud eestlased lähevad kohe vene keele peale üle kui saavad aru, et vastaspool eesti keelt ei räägi üldse või räägib väga halvasti. Ärge tehke seda! Riik ei peaks ka seda tegema! Ei ole vaja saata välja ohuteavitusi vene keeles, ei ole vaja postkastidesse vedada venekeelset reklaami, pole vaja venekeelseid tänavasilte. Midagi ei ole vaja teha vene keeles ning kui seda teed käia, siis saab alles vene kogukond aru, et nad ei saa hakkama ainult vene keeles ja peavad muid keeli ka õppima. Mina annan inimestele võimaluse rääkida eesti keeles ning kui seda ei oska või sa oled välismaalane, siis võõrkeelena tuleb alati mängu inglise keel. Venelased ei oska isegi inglise keelt! Sellises mugavustsoonis ei tohiks ükski venelane ennast Eestis tunda! Nii et kõigepealt peame me ennast kaitsma oma riigis sees ja seda saab teha ainult suhtumise muutumisega, kuigi selle panuse hinda on raske mõõta on see kindlasti palju kulukam kui osta mõni rakett, sest sisuliselt saavad meist kõigist õpetajad ning töö ja aja kulu on mõõtmatu. Kuid sellest on rohkem kasu kui relvastusest mida me kokku ostame kui vaenlane seisab meil siinsamas kõrval, kes käib Narva promenaadil Ivangorodi 9. mai kontserdi vaatamas ning arvab, et II Maailmasõda toimus 1941-1945.
Nüüd kui tulla oma sõjalise kaitse juurde tagasi, siis siin on ka küsitavusi meie tegevuses. Auvere elektrijaam on kül elutähtis objekt riigikaitselisest seisukohast, kuid kindlasti poleks kunagi keegi arvanud, et ta saab drooni peatamisega nii edukalt hakkama. Kuna tema elektritootmine on enamuse ajast küsimärgi all, siis selle käiguga ta rehabiliteeris ennast mingil määral. Nali naljaks, aga oli selge et riik nägi ja reageeris saabuvale droonile. Droonil kulus piiri ületamisest kuni Auvere tabamiseni paar minutit mis oli Kaitseväe sõnul liiga lühike aeg reageerimiseks. Ilmselgelt ei hakanud me seda drooni nägema mitte alles riigipiirilt vaid juba enne seda kui ta piiri ületas ning küsimus kui palju me enne seda nägime ning palju oleks tegelikult aega reageerimiseks olnud jääb riigisaladusega kaitstuks. Võime sinna vabalt veel palju minuteid või isegi tunde otsa panna, sest seda pidi nägema ka Leedu ja Läti kui droonid põhja suunas liikusid ning ma ei usu, et seda informatsiooni omavahel ei jagatud. Äkki nägi seda isegi juba Venemaa ning reageeris oma õhutõrjega, mis ei saa samuti märkamata jääda. Seega paar minutit reageerimiseks kõlab sellise jutuna, et me lihtsalt loodame, et keegi meile pihta midagi ei tulista kui vastaspoolel käib täiemahuline sõda ja me ei pane kiivrit pähe kui vaatame kuidas kuulid lendavad.
No siis käis pauk ära ning Ida-Virumaal ärkas kogu maakond üles ning mitte selle peale, et droon tabas Auvere korstent. Seda informatsiooni jagasid kohalikud Telegrammi kanalites ja mujal sõnumivahetuses. Põhimõtteliselt kõik teadsid mis toimus, kuid riik vaikis. Kas ei ole mõistlik inimesi teavitada sellest, miks meil lennukid lendavad ning kas nad peaksid midagi oma turvalisuse nimel ette võtma või lasta neil endal seda avastada, mis toimub? Kui Kaitseväe käest küsiti, et miks siis kohe sõnumit ei saatnud, siis öeldi, et kelle üheksane sõnum saadeti sellepärast, et tuli mingi uus droonilaine ning see oleks võinud endast ohtu kujutada, aga siis kui droon oli juba üle lennanud ja lennukid õhus triirutasid, siis oli oht juba möödas. Loogikat mina selles sõnumis ei näe. Riik võiks mitte karta jagada informatsiooni avalikult ja ametlikult. Ma olen kindel, et kogu info levis nagunii kulutulena üle riigi ning iga järgmine inimene pani midagi omaltpoolt juurde ja lõpuks oleme sellise katkise telefoni mängu juures kus saarlasteni jõuab juba selline informatsioon, et Venemaa on meid rünnanud rakettidega ning elektrijaama õhku lasknud. Kas meil on vaja sellist info levimist? Viis tundi on isegi öisel ajal piisavalt pikk aeg, et see saab hakata elama oma elu. Isegi kui riik ei taha oma inimesi öösel üles ajada (mida ta oma lennukitega paratamatult tegi), siis sind ajab üles naabri kõne Saaremaal kes ülteb et hullem on juhtunud ning aeg on hakata Rootsi aerutama. Ja viiie tunniga oled ja sa juba keset Läänemerd kui Eesti Vabariik saadab sõnumi, et mis tegelikult juhtus ja võid tagasi tulla.
Ja täna tuli uudistesse ka endise Kaitseväe juhataja Heremi soovitus, et kui see droon oleks tabanud mõnda olulist alajaama, siis oleks kahju olnud märkimisväärselt suurem ning soovitab need kõik maa alla viia. Energeetikud ütlevad muidugi, et selle maksumus oleks kohutavalt kõrge ning see pole võimalik. Mõlemil on tegelikult õigus ning selle võimalusega peame me ka arvestama kui rajame olulisi taristuobjekte piirkonda mille kohta ütleme, et reageerimisaeg jääb liiga lühikeseks, et võimalikule rünnakule reageerida. On kellelegi pähe tulnud, et äkki me siis ei peaks piiri äärde selliseid olulisi objekte rajama mida me rünnaku puhul kaitsta ei suuda ning maa alla ka viia ei saa või et taha? Nüüd arutatakse isegi tuumaelektrijaama rajamist Ida-Virumaale, sest teised maakonnad ei taha, et mingi tootmine nende lähedal asub. Neil on vaja ilusaid vaateid ja tööstusvaba keskkonda. Ma käisin Šveitsis ning seal on lummavad vaated, kuid mida ma veel nägin – igal pool on tootmine. Muidugi oleks vaade veel ilusam kui mõni korsten ja laohoone ei oleks seal kus ta on, kuid nad saavad aru, et jõukus ei teki iseenesest. Eriti arusaamatu jutt on EKREl kes on kõikjale tuuleparkide rajamise vastu, sest need põhimõtteliselt on asjad mis sind saja aasta pärast vaikselt ära tapavad, aga põlevkivi väärindamine tuleb tõsta au sisse, sest seda toodetakse ainult Ida-Virumaal ning seal elavad inimesed väärivad korstnast tuleva suitsu tõttu kiiremat surma! Kiviõlis elades näen ma iga päev kuidas kostnad tossavad ning alati ei pea selleks isegi välja minema vaid hingatav õhk annab ka toas tunda, et midagi jälle toimub. Nagu ma aru olen saanud, siis see filter mis peaks tahma ära koristama, maksab 15 miljonit, kuid tehas ei saa endale seda väljaminekut lubada kuigi peab ennast suureks tööandjaks ja riigile oluliseks tuluallikaks ning siis räägib, et 15 miljonit on talle probleem?! Mida ma tahan sellega öelda, et samas kui ma räägin, et tööstus on põhiline jõukuse looja, on Ida-Virumaa sisuliselt ikkagi kõige vaesem piirkond, vaatamata sellele, et me oleme siia valmis alati lubama siia ehitada järjekordse tehase, et äkki see toob õnne meie õuele. Aga äkki oleks ülejäänud riigil vaja ka aru saada, et kuigi on hea hoida terve riigi tootmine ühes kohas, sest siis me saame mujal säilitada looduslähedase elukeskkonna ning nautida rahu ja vaikust, eriti kui see koht on piirile nii lähedal, et isegi Kaitsevägi ütleb, et selle rünnakule ei ole võimalik ajaliselt adekvaadselt reageerida. Nii et kui meie tehaseid tabavad droonid ning Venemaa kehitab õlgu ja ütleb, et tema ei tea midagi need on Ukraina omad, siis istume me siin oma varemete keskel ning mõtleme, et mida me saaksime paremini teha. Äkki teeme juba alguses õigesti! Kaitsevägi saatis sõnumi, et peaks varjuma, kes teadis kuhu minna?
