Kuu: juuni 2012

Jälle üks aasta on läbi. Algas see muidugi üllatusega, sest õpetaja Evelin oli koolist lahkunud. Teda oli asendama tulnud õpetaja Jaanika. Teise veerandi alguses läks ka tema ning sellest sain ma teada siis, kui kui tunniplaani õpetajate järgi koostasin ning esimese klassi kunstiõpetuse õpetajaks oli märgitud õpetaja Velve. Võimalik, et teisi lapsevanemaid ei huvita, kes nende lapsi õpetavad, kuid kooli kohus on teada anda sellest, kui õpetajate koosseisus toimuvad muudatused. Kui isiklikult ei taha või pole aega sellest igaühte teavitada, siis võiks kooli kodulehe lõpuks kasutusele võtta ning jagada seal ka rohkem informatsiooni. Kevadel siiski läbi e-kooli tuli informatsioon vene keele õpetaja lahkumise kohta ning see on väga positiivne.
Otse loomulikult peaks kool olema seal, kus on inimesed. Peaaegu kaks aastat tagasi sai Maidla Põhikoolile loodud Facebooki lehekülg, mis leiab aga väga vähest kasutust. Selle kaudu võiks infot jagada näiteks hoolekogu, kellest pole sellel õppeaastal mitte ridagi kuulda olnud, mitte üheski kanalis. Tean ainult seda, et kes sinna kuuluvad ning see on ka kõik!

Märtsis tegi vallavalitsus koosviibimise, sest oli mures kooli tuleviku pärast. Oma valla inimesed viivad juba oma lapsi meelsamini mujale kooli, kui kodukooli. Kehitati õlgu ning uuriti, et miks see on küll nii. Uurisin siis ka veidi tausta ning panin Facebooki Klassilehe lehele üles küsitluse “Kas Maidla Põhikooli on vaja”. Võimalikud vastusevarjandid olid: jah, ükskõik ja ei.
Juba see, et mõned kooli õpilased valisid vastusevarjandiks ükskõik, on häiriv, kuid veel halvem on see, kui eitava vastuse valivad inimesed, kelle laps käib Maidla koolis. Või kui Maidla Rahvamajas korraldab ürituse inimene, kes on Maidla kooli vastu? Kuhu jääb siis valla kaitsev hoiak, kui kooli vastased saavad rõõmsalt igal pool valla asutustes oma negatiivseid hoiakuid jagada? Minu lootused on uuel koolidirektoril, kes võtab tõeliselt kaitsva ja järeleandmatu hoiaku kooli püsimajäämise suhtes.
Kevadel sain teada, et kooli ajaleht ei olegi päris välja surnud, kuigi viimast lehenumbrit nägin ma septembris, leidsin raamatukogust veel ühe detsembri numbri, mida polnud kunagi näinud. Ka kevadel ilmus vist midagi… Olen ka Kiviõli I Keskkooli tegemistel silma peal hoidnud ning eriti meeldis mulle lehenumber, kus direktor võttis sõna ning manitses oma kooli hoidma ning tõi näiteid sellele, mis on halvasti. Nii said ka lapsevanemad teada, mis koolis toimub ning saavad ka kodus oma lapsi korrale kutsuda ja selgitada miks see on halb. Maidla lehte lugedes, meenub mulle aga üks 1984. aasta “Rahva hääl”, mida ma mõni aeg tagasi lugesin – kõik on nii ilus, nagu oleks paradiis maapeale kukkunud… Kestvad ovatsioonid… Probleemidele ei leita kunagi lahendust, kui nendega ei tulda avalikult välja. Kui on mure, siis sellest tuleb rääkida!

Vastuseks hr Vinni küsimusele, et miks viiakse lapsi isegi Rakvere ja Jõhvi kooli, mitte Kiviõlisse. Sellele küsimusele leidsin ma ühe võimaliku vastuse suhteliselt juhuslikult, kui hommikul pärast öökooli läksin koolimajja oma laste matkavarustusele järele, siis mööda treppi tuli mulle vastu ca 5 tüdrukust koosnev seltskond, kes suhtles omavahel vene keeles. Kuigi nad räägivad kõik suurepäraselt eesti keelt, siis kokku saades eelistatakse ikka rääkida oma emakeeles. Minu puhul oleks see päris tõsine argument, kui ma peaksin kogu vahetunni koolis venekeelses keskkonnas viibima ja ma arvan, et ma pole ainus.

Tõeliselt positiivne nähtus koolis on Kadi. Vahepeal on kohe täitsa hirmus, kui ta mööda koridore ringi tuiskab, kuid tema nägemine teeb mul millegipärast tuju alati heaks. Selliseid noori inimesi oleks kooli rohkem vaja!

Nüüd jään ootama siis oma uut klassijuhatajat, kelleks see ka siis ei ole ning soovitan vastavalt kooli arengukavale enda arvutisse Skype installida, sest mina tahan teada, mis koolis toimub!

Tomasele ja tema perele jõudu taastumisel rängast saatuselöögist ning loodetavasti oli ka sellest piskust abi, mis tuli Madise poolt.

Uljam Teuli

XIX sajandil toimus eesti rahva iseteadvuse tõus ning kultuuriline ärkamine. Mitmete kultuuriliste suursündmuste toimumine koondas esmakordselt kriitilise hulga eesti soost üliõpilasi end eesti kultuuri ja keele alal harima. 1870. aastal kogunesid kaheksa eesti soost tudengit ühiselt „Kalevipoega“ lugema. Nimetatud koondumisest kasvas välja esimene eesti akadeemiline organisatsioon – tänapäevane Eesti Üliõpilaste Selts. Sellesama haritlaskonna ühendamiseks loodi osakond nimega Vironia, mis tolleaegsete korporatsioonide eeskujul valis enda tunnusvärvid –  sinise, musta ja valge.
Valitud värvide tähendust on tõlgendatud mitmeti. Üks kõige levinum poeetiline seletus on, et sinine sümboliseerib kodumaa taevasina, must kodumaa mullapinda ning valge väljendab lootust ja isamaa helget tulevikku.

Sinimustvalge esimene avalik ülesastumine

Eesti haritlasi ühendanud osakond ei leidnud aga baltisaksa korporatsioonide vastuseisu tõttu ülikooli poolt kinnitamist. Osakond Vironia tunnusvärvid tegid sellest hoolimata oma esimese avaliku ülesastumise suurel reedel, 7. aprillil 1882. a. Nimelt siis sõitis osakonna tulipäine esimees Aleksander Mõtus protestimärgina sinimustvalge värvimütsiga läbi Tartu kesklinna. Rüütli tänava postkontori lähistel rebisid baltisaksa korporatsioonide liikmed Mõtusel värvimütsi peast. Ülikooli kohus karistas hiljem intsidendis osalenud korporante kartseriga, A. Mõtus heideti aga ülikoolist välja.

Osakond Vironia asutamise läbikukkumise järel käidi koos salaseltsina. 16. veebruaril 1883. a registreeriti Eesti Üliõpilaste Selts teadusühendusena. Seltsile pärandati edasi osakonna  sinimustvalge värvivara. Eesti haritlaskonna kasvamine jätkus  ning 1884. a teatas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat, et  eesti neiud tahavad kinkida Seltsile tunnuslipu. Selts suhtus kingitusse tänutundega. Sinimustvalge suuremõõtmelise siidlipu õmblemise võtsid ette proua Paula Hermann ning preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann.

Sinimustvalge lipu pühitsemine

Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884. a. Eesti Üliõpilaste Seltsi väljasõit Otepääle sündis Burchard Sperrlingki kutsel. Küllasõitjail oli peidetult kaasas Seltsile kingitud sinimustvalge siidlipp. Kui Otepää kiriku tornikiiver paistma hakkas,  päästeti lipukangas tuulde lehvima. Järgmisel päeval toimus kirikla saalis lipu võimas pühitsemine ja õnnistamine: esmalt pidas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat avakõne, seejärel pühitses lippu kirikuõpetaja Rudolf Kallas, seletades piiblisalmi najal, et nõnda nagu kepp muutus maoks, kui Aaron selle maha viskas, muutub mahavisatud truudusetõotus hädaohtlikuks truuduse murdjale enesele. Pühitsusakti lõpus lõi Kalevipoja-õhtute algataja Heinrich Rosenthal hõbenaela ajaloolise sinimustvalge lipu vardasse.