Viimaste nädalate sündmused on näidanud, et Maidla Kool on tegelikkuses midagi muud, kui ta ennast väljapoole näidata üritab. Tähelepanu juhtimine probleemidele on tekitanud pigem trotsi kui tahtmist midagi paremaks muuta ning oma vigu tunnistada. Mõni on siin hakanud juba oma raskest lapsepõlvest rääkima ning pole vaja enam kaugemale minna, sest terve mõistus siin võita ei saa.
Antud küsitlus on koostatud põhjusel, et teada saada, kui palju inimesi arvab samamoodi, et niimoodi enam edasi minna ei saa. Inimeste nimesid ma ei avalikusta! Dokumendi juhtumistest allkirjastan ma ainuisikuliselt ning annan lapsevanemate toetuse edasi ainult numbrites. Lisades nime juurde ka meiliaadressi, saadan ma koostatud pöördumise koopia ka toetuse andnud inimestele.
Talispordinädal 2016
Totalitaarse ühiskonna lummuses
Maidla Kooli direktriss ei ole just kõige tagasihoidlikuma minevikuga inimene ning oma tegemisi on ta meeleldi internetis kajastanud. Vahel ta ikka otsib informatsiooni selle kohta, mida internet temast kirjutab.
08. novemberil 2012 saabus minu postkasti kiri:
Tere, lp U. Teuli!
Avan Google ja näen postitust- pildid Meelike Abroi kohta-. Piltidel on siiski Ruth Elias. Kuidas küll sattuvad sellised asjad internetti? Keegi ei küsi luba, keegi ei kontrolli….Ma pean pidevalt kontrollima Google´it, sest usaldada ei saa
Loomulikult olid pildid seotud, sest Ruth Elias oli see üllatus kes Meelike Abroi asemel Maidla Koolis esimesel septembril vastu vaatas. Kui keegi pisikese kooli õpetaja kirjutab, et ta soovib kontrollida Google-t, siis edu talle, aga tõsiselt selle inimese soove võtta ei saa.
Tähtsamatel ametikohtadel tehakse inimestele alati taustauuring. Ma saan aru, et koolidirektori koht ei ole kuigi tähtis, kuid kuna see on seotud mingil määral siiski meie tulevikuga, siis peaks olema. Üks asi on see, mida inimene ise enda kohta räägib ning teine on see, mida ta tegelikult teinud on.
Virumaa Teataja 10.03.2009 kirjutab:
Andry Ervald: Vabandage, mis toimub Eestimaa kooliaktustel?
Vabariigi sünnipäev on värskelt minevikku vajunud, ent üht koma teist tasuks siiski üle vaadata. Et seda mitte enesega kaasa lohistada.
Ajad, mil pidulikke paraadipäevi tähistasid töörahva laiad massid vabatahtlikult, ent sunniviisiliselt miitingutega tehastes ja vabrikutes, kus kombainerid ja traktoristid pidid oma masinad seisma panema ja põlluservas agitaatorite sonimist kuulama ning lüpsjad lautades lehmadele ajalehtedest väljavõtteid ette lugema, on õnneks kauge minevik.
Ent kooliõpilaste jaoks korraldatakse ametlikke aktusi endiselt edasi ja tihti just eespool loetletud vaimus.
Aktus kui kaktus
Üldpilt, kuidas näeb järjekordselt ja juba aastakümneid välja keskmine eesti kooliaktus, millel viibides koolilaps end tunneb kui kaktusel istuvat, on umbes selline.
Laskem kõnelda arukal koolilapsel enesel:
“Kõigepealt meid noomiti karmilt ja võimukalt, et me end viisakalt ülal peaksime. Eelmisel aktusel oli keegi pärast hümni plaksutanud ja koolijuhid olid külaliste ees oi-oi millist häbi tundnud. Mispeale mina ebakultuurselt käitusin ega suutnud hümni ajal oma muiet peita. Siis esines meile järjekordselt keegi poliitikaonu, kes kõneles järjekordselt … ah … millest? Pärast seda iga-aastast pealesunnitud tõsidust mõtlen, et võiks kordki olulisi tähtpäevi veidi lustakamalt pühitseda. Sünnipäev ju ikkagi.”
Enne lustakamate variantide juurde jõudmist (nende sisseviimiseks tuleks enne aktust vastavalt haridusministri määrusele õpetajatele nii nelja peale pudel šampanjat välja teha, ausõna) täpsustagem veelgi kaktusliku aktuse ühisjooni.
Hümni mängitakse laulmisõpetaja käsutuses olevalt sangaga plaadimängijalt, mis oma kõlaga koolisaali ei täida. Et viisi mitte summutada, lauldakse poole häälega, nagu matustel.
Enamasti on lastel peas vaid hümni kolm esimest rida, umbes veerandil kogu esimene salm ja üksikutel kogu hümn. (Seda on valusalt naljakas jälgida, kuidas kõrva järgi lauljaid vähemaks jääb, silma järgi lõpupoole ka kõige aeglasemad õigel ajal suud liigutama hakkavad).
Siis tulevad kõned. Neid on palju, neid loetakse paberilt, need on trafaretsed. Ja siis minnakse laiali, kergendatult (täpsustagem – kehakergendatult, sest isegi masohhist ei jaksa kaktuse otsas kaua istuda).
Olen nõus kõikide komblusvalvurite, käitumisõpetajate, moraalibaromeetritega, kes õpetavad meid õieti nina nuuskama ja noa ja kahvliga sööma, kui nad väidavad, et õige aastapäevaaktus peabki olema väärikas ja väljapeetud, harras ja pühalik. Õige. Distsipliin ei tohi olla õpilaste jaoks võõrsõna, mille tähendust nad teavad vaid teoreetiliselt. Aga. See peab kasvama seest väljapoole.
Ja miks ei saada aru, et tegemist on koolilastega (rõhk sõna teisel poolel), kes alles õpivad elama?
Mitte kellelgi ei õnnestu noa ja kahvliga söömine esimesel katsel, tere ütlemine võõrale inimesele nõuab enese kokkuvõtmist täiskasvanultki.
Kas Eesti hümn kaotab oma ilu ja võlu, kui mõni laps kogemata selle peale plaksutab? Kas kooli mark tehakse sellega igaveseks täis? Ja kas Eesti vabariigi olemasolu lööks sellest vankuma, kui kooliaktusel paar korda ka nalja saaks?
See ongi sõnavabadus?
Juhtub jubedamatki. Teatavasti külastasid sel aastal “Tagasi kooli” programmi raames koole mitmed-setmed inimesed, kes sinna muidu ei satu. Ühes koolis tuli külla (noortekeeli) “poliitikaonu”, kõrge positsiooniga. Mitte just presidendihärra, aga palju puudu ei jäänud.
Igas peres on nii, et külalist oodates tehakse toad korda ja kraanikauss mustadest nõudest tühjaks. Külalisele pakutakse parimat, nii ta kõhule kui vaimule.
Igas koolis on nii, et pärast külalise sõnavõttu ootavad nii sõnavõtja kui ka kohtumise korraldanud pedagoogid, et esitataks küsimusi. Enamasti tekib seepeale piinlik vaikus. Imelik on ju suud lahti teha ja midagi küsida.
Mingil moel tähendab see oma rumaluse või vähemalt arusaamatuse tunnistamist.
Et sellist piinlikkust vältida, jagas ühe kooli direktriss õpilastele enne kohtumist (olles enne muidugi kõiki karmilt noominud väärikalt käituma) paberiribad küsimustega, mida pärast küsida.
“Ma ei saa aru, miks. Mind ei huvitanud üldse need värgid, mida meid küsima sunniti. Ma oleks tahtnud küsida küll. Aga neid asju, mis mind huvitavad,” laiutasid õpilased pärast käsi.
Meenub Arvo Valtoni surematu aforism “Kõrgemalt poolt saabus käsk. Alates tänasest päevast tunda end vabalt!”
Kui tuua võrdlus madinafilmide maailmast, siis ei ole toodud näited eesti hariduselule või demokraatiale surmavaks jalahoobiks. Loeb ikkagi igapäevane koolitöö ja õnneks töötab igas eesti koolis pühendunud ja andekaid õpetajaid. Aga stseeni, kus kurikael peategelase kaela oma haardesse on saanud ja seda kägistab, meenutab küll. Ja tähenduslikul kombel toimub see kägistamine perioodiliselt, meie armsa kodumaa sünnipäeval.
Kodused ülesanded
Seesugused aktused-kaktused näitavad siiski eesti hariduse nõrkust. “Haridus on kogemus ning kogemuse põhiolemus on eneseusaldus.” Siinkohal ei ole tsiteeritud ühtegi pedagoogilist autoriteeti, nii lausub vana võlur Merlin noorele kuningas Arthurile. Koolijuhid, kes selliseid (k)aktusi korraldavad, neil puudub eneseusaldus, nad on harimatud, mis sest, et nad iga viie aasta tagant täienduskoolitusel käivad.
“Haridus on võime dialoogi astuda.” Taas pole ütlejaks monumentaalne autoriteet, see on siinkirjutaja isiklik vaimuponnistus. Võime dialoogi astuda tähendab küsimist. Alguses oma õpetajalt, siis tema kolleegidelt, nende kaudu Eukleideselt ja Lydia Koidulalt, sealt edasi Beethovenilt ja Platonilt, kellelt tahes, lõpmatuseni.
Ja kõik algab “rumalatest” küsimustest.
Lõpetuseks väike kodune töö. Eesti läbi aegade ühte kõige kreatiivsemat matemaatika- ja arvutiõpetajat Jaak Loondet ei huvitanud matemaatika noorest peast mitte üks põrm. Korraga, ühes tunnis, käis tal plõks. Ta esitas oma õpetajale küsimuse. See kõlas nii: “Kas null on positiivne või negatiivne arv?” Ja sealt algas ta tee matemaatikasse.
Hiljem kiusas ta oma õpilasi küsimusega, kas üks null saab olla suurem kui teine null. Kõikide kindlalt eitajate meeleheiteks joonistas ta tahvlile ühe pisikese ja ühe ilmatuma suure nulli.
Ja viimane küsimus. Kas Eesti vabariik langeks tõesti kokku, kui selle sünnipäeva pidamine ka millegi rõõmsaga seostuks?
Andry Ervald, inimene
Nimesid ei nimetata, kuid tegelikult võib kirjeldustest ära tunda inimese, kes sellele kirjale kolm päeva hiljem vastas Virumaa Teataja veergudel:
Meelike Abroi: “Me ei õpi mitte kooli, vaid elu jaoks” (Seneca)
Andry Ervald kirjutab 10. märtsi VTs, et koolides võiks kordki olulisi tähtpäevi veidi lustakamalt pühitseda.
Aga kust Te, härra Ervald, võtate, et tähtpäevi ei pühitseta lustakalt? Koolides on lihtsalt väga erinevaid üritusi ning igal neist oma eesmärk ja stsenaarium. Eesti sünnipäevale ning emakeelepäevale pühendatud aktused ongi enamasti nn akadeemilised aktused hümni laulmise, lippude aulasse toomise ja muu selle juurde kuuluvaga.
Selliste klassikaliste aktuste kõrval on koolides veel hulk üritusi, mis lustakamast lustakamad. Ma ei hakka siinkohal nimetama kalendris olevaid rahvuslikke tähtpäevi, mida enamik koole ka tähistab. Lisaks spordi- ja naljapäevad, sõbra- ja kübarapäevad. Igas koolis oma traditsioonid.
Akadeemilisuse vajadus
Akadeemilisel aktusel laulabki koolilaps hümni, mida on eelnevalt muusikatundides õppinud. Siin harjutavad noorkotkad ja kodutütred lipukandmist. Noor inimene õpib teisi inimesi ja kõnesid kuulama. Aktusel esineb laulude-tantsudega päris palju õpilasi.
Vahel on vaikselt istumine tõepoolest raske, sest paljud lapsed on üsna püsimatud ega ole harjunud ka kodus kedagi kuulama. Algklasside õpilastele korraldatakse lühemad aktused.
Kas selline laps on ikka väga arukas, kes kritiseerib koolijuhte, kui need enne aktust n-ö moraali loevad ehk õpetussõnu jagavad, kuidas külaliste ees käituda. See on täiesti normaalne koolielu osa. Ega siis laps kogu aeg lärmama pea! Distsipliin on vajalik selleks, et inimene end turvaliselt tunneks.
Muidugi, teismeliste seas tuleb kõike ette, kuid täiskasvanute kohus ongi noorele inimesele asju selgitada. Minule tuleb meelde ühe tõesti aruka koolipoisi ütlus, et kui neil külalised on, siis nad vennaga kõhutuult küll ei tohi lasta.
Ja veel – ega elu ei ole ainult üks tants ja trall ning palagan, laps peabki õppima teatud situatsioonides tõsiselt käituma.
Miski on püha
Kuidas kasvab distsipliin seest väljapoole, kui last pole eelnevalt õpetatud, temaga teatud tegevusi harjutatud?
Kas iseenesest? Hobusevarssa ja koerakutsikat õpetame/treenime ju ka. Miks üks inimeseloom peaks teistsugune olema?
Kui vahel antaksegi tõesti õpilastele küsimused kätte, mida külaliselt küsida, mis siis? Ikka parem kui lihtsalt vait olla! Eks selline küsimuste esitamine õpetab ka viisakalt suhtlema.
Eesti hümn ei kaota oma ilu ega ülevust, kui mõni laps selle peale plaksutab.
Üks Lehte Hainsalu luuletus ütleb, et miski peab olema püha. Ka kirikus ei plaksutata, kui pole tegemist just kontserdiga. Kui lapsi viiakse jõulupühade aegu pühakotta, antakse talle ka siis eelnevalt selgitusi. Lapsi peavad kasvatama kõik – kodu, kool, ja muide ka meedia!
Mis tähendab, et laps ei saa end vabalt tunda? Kas selleks kohaks peab tingimata olema aktus? Tuleb meelde üks film, kus ema seisab oma teismelise pojaga kassajärjekorras ning poiss toksib eesseisvat vanapapit jalaga. Vanahärra märkuse peale vastab ema, et laps elab ennast välja. Seepeale võtab vanahärra ostukorvist paki keefirit, kallab poisile pähe ning sõnab, et nii elab tema ennast välja. Õpetlik, eks ole!
On ajakirjanikke, kes käivad samuti lõhkiste-lohmakate teksadega ja nätsu närides mõnel pidulikul sündmusel – ega siis nii pea kõik käituma!
Kombed ennekõike
Surmavaks hoobiks saaks hariduselule hoopis asjaolu, kui ka kool enam kasvatustööga ei tegeleks. Minule näiteks ei meeldi, et noor inimene käitub minuga nagu soe laialivalguv sült, kel käed küünarnukkideni püksitaskus ja ruumis mütsilotu peas.
Selgitan noorele inimesele, et tema on džentelmen ja mina daam. Ja uskuge, lapsed teavad täpselt, kuidas kellega käituda.
Mul on olnud vahetusõpilasi, kes on meie koolide aktuseid ja muid üritusi suuril silmil imetlenud ja imestanud, et meil tantsitakse veel rahvatantsu ja lauldakse koorides.
Härra Ervald nimetab koolijuhte harimatuteks. Kuulge, see on juba avalik solvamine! Minule meeldiks väga, kui kohe täna toodaks kooli igasuguseid haritud mehi, kes on igati kõigile eeskujuks ning viitsivad õpilastega mitte ainult õppetunni ajal, vaid ka pärast koolitööd, vahel ka nädalavahetusel tegelda. Mullegi meeldiks, kui pakutaks uusi ideid, kuidas korraldada klassikalist aktust.
Koolijuhid ja õpetajad ei käi mitte iga viie aasta tagant koolitusel, vaid juhtub, et ka viie nädala või kuu tagant, sest muidu ei tuleks enam oma tööga toime.
Eesti riigi sünnipäeva tähistamine toob koolis kaasa tegelikult päris palju positiivset: tegeldakse isamaalise kasvatustööga – ja samas on õpilastel lühendatud koolipäev!
Lõpetuseks veel mõte Senecalt: “Kõigepealt õpi häid elukombeid ja alles hiljem tarkust, sest ilma esimeseta on raske õppida viimast.”
Meelike Abroi, Kunda ÜG direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal
Loomulikult vastab see, kes tunneb ennast puudutatuna, kuid siinkohal on oluline, kas inimesel õnnestub oma seisukohtasid ka kaitsta või mitte.
“Kas selline laps on ikka väga arukas, kes kritiseerib koolijuhte…”,
“Hobusevarssa ja koerakutsikat õpetame/treenime ju ka. Miks üks inimeseloom peaks teistsugune olema?”,
“Kui vahel antaksegi tõesti õpilastele küsimused kätte, mida külaliselt küsida, mis siis?”.
Need kolm tekstist väljarebitud lauset ütlevad kõik: inimesele meeldib kui kõik käib tema tahtmist mööda, teistsuguseid arvamisi ei tohi olla. Lapse ja looma treenimine on juba eriti äärmuslik võrdlus, sest meie üritame kasvatada lapsi, kes mõtlevad ise ning suudavad lahendusi välja pakkuda, mitte ei tegutse väljatreenitud sõduritena kes täidavad ainult käsku.
Kolmapäeval käisin koolis projekti raames “Tagasi kooli” ning tutvustasin Suslikutele mobiiltelefoni võimalusi – mida võiks kasutada ning mida vältida – nii mugavust, turvalisust kui ka võimalusi silmas pidades. Kooli direktor ise mind tervitama muidugi ei tulnud, kuid saatis kaks esindajat kes hoolega terve tunni märkmeid tegid. Muidugi võib alati väita, et huvi minu esinemise vastu on alati suur olnud, kuid oleme realistid, mitte kedagi ei huvita see, mida räägib üks lapsevanem telefonidest. Ja kahekesi on alati julgem, seega tegemist ei olnud vabatahtlikusega.
Lõpetuseks viitaks veel inimese ideaalidele – Seneca keda Meelike Abroi kahel korral tsiteerib: “Me ei õpi mitte kooli, vaid elu jaoks” ja”Kõigepealt õpi häid elukombeid ja alles hiljem tarkust, sest ilma esimeseta on raske õppida viimast”. Mina näen siin juhatust, et tegelikult ei ole oluline milline on sinu õppeedukus vaid oluline on see, kellega sa hästi läbi saad. Seneca oli Nero õpetaja ning kõige leebemate hinnangute kohaselt oli Nero täiesti segane. Kui ma Nero isana oleksin teadnud, kuhu viivad Seneca õpetused, siis oleksin ma koheselt õpetajat vahetanud. Ajalugu kordub ning samu vigu teha pole vaja, mina ei vali oma laste juhendajaks inimest, kes tunneb vajadust kõiki ja kõike kontrollida, ammutades inspiratsiooni idast.
Uljam Teuli
18.02.2015 Leiab Meelike Abroi endale koolimajast tunnistaja, kes on nõus tema selja taga seisma ning kinnitama, et Tiina Heinla käis õpetajate toas nuhkimas, selleks inimeseks on Kristi Polt (sissekanne Klassilehel 05.03.2015 “Süüdlane on leitud!”) Tänutäheks lojaalsuse eest saab Kristi Polt esimeseks lapsevanemaks ning Maidla mõisa töötajaks kellele soovitakse sünnipäevaks õnne kooli kodulehel. Et tegemist ei ole uue traditsiooni algatamisega kinnitab ka see, et hiljem pole keegi sellise au osaliseks saanud, ei lapsevanemate ega ka Maidla mõisa töötajate hulgast.
Märtsis suletakse ka Maidla Kooli kodulehel olevate klasside kodulehed kus asuvad klassipildid ning õpilaste nimekirjad. Kuna tegemist on parooliga kaitstud lehtedega siis ei käi need piirangu alla, et Maidla Kooli pildid ei tohi olla avalikult internetist leitavad. Üks mõeldavatest põhjustest on peita lapsevanemate eest lahkuvate õpilaste nimekirja.
20. mai 2015 muudab Madis FB oma profiilipildi Halo peategelase pildiks
Järgmisel päeval leidsin oma postkastist klassijuhataja kirja:
Tere! Kuna mina ei ole facebooki kasutaja, sain kasutajate kaudu teada, et Madisel on profiilifotoks pandud "õudne sõdalane". Olin mures ja vestlesin täna hommikul Madisega. Ta selgitas selle tegelaskuju olemust: see pole õudne, vaid pärit ühest tema lemmikmängust, mis veidi ulmeline.
Kuna tegemist on väga tuntud tegelasega laste hulgas, siis pidi antud inimene, kes taolise kirjeldusega välja tuli, olema vanem täiskasvanud inimene kes pole üldse arvutimängudega tuttav. Minu vastus oli:
Väga tore, et tunnete muret. Julgen väita, et olen Madise tegevustega internetis kursis ning see "õudne sõdalane" on tegelikult ühe väga populaarse mängu hea kangelane, nii et muret ei maksa tunda.
Kuna tagasiside tuli sisuliselt kohe, siis tõenäoliselt pidi tegemist olema poisi sõprade ringiga, sest nendele jagatakse profiilipiltide muudatusi. Muidugi olid omad kahtlused juba olemas, sest kes see ikka käib õpetajate toas kooliõpilasi taga rääkimas kui mitte kooli direktor, kuid väike katse ei teinud paha.
Poiss muutis oma profiilipildi uuesti ära ning pani seekord selgituseks “õudne sõdalane”
Järgmine päev oli ennast sõprade nimekirjast eemaldanud Meelike Abroi. Et edaspidi selliseid šokeerivaid pilte direktori vaateväljast eemale hoida, siis Madis blokeeris ta FB kasutaja.
Juunis 2015 riputas Maidla Kool oma kodulehele avalikult üles kooli pildi, rikkudes sellega iseenda välja antud käskkirja 29.10.2013 käskkirjaga nr 1-3/7
Piltide avalikustamise kohta sai juba 12.02.2015 esitatud Maidla Kooli järelpärimine, millele vastus jäigi saamata ning jätkatakse selle käskkirja eiramist kuna see sai välja antud just nimelt minu pärast, kuid märkamata on jäänud asjaolu, et see kehtib kõikidele!
Juuli 2015 avalikustas Maidla Kool järjekordsed sünnipäevaõnnitlused. Kui märtsis sai ette heidetud nimekirja liigset pikkust, siis nüüd peab tõdema, et õpilane Madis Uljam Teuli on nimekirjast üldse välja jäetud, vaatamata sellele, et kooli õpilaste nimekirjast pole lapsevanemad teda välja arvanud!
Aprillist hakati minu käest küsima, et kas mind on töölt lahti lasknud, kuna liiguvad sellised jutud nii koolimaja sees kui ka Lüganuse vallavalitsuses. Kuna nende lahtilaskmise taga väidetakse põhjusena olevat just Maidla Kooli direktori tegutsemist, siis nende päritolu on tõenäoliselt koolimaja seinte vahelt, sest on olemas tunnistajad, kes kinnitavad, et mõned õpetajad kinnitasid õpilastele nende väidete paikapidavust. Kinnitasin küll, et see ei vasta tõele, kuid isegi juulis pidin ma kuulma selliseid jutte koos hoopis palju häirivamate avaldustega. Nimelt tundis üks inimene minu lastele kaasa, kuna teised lapsevanemad on oma lastel käskinud Teuli omadest eemale hoida. Sellist käiku nägin ma ette juba aasta tagasi, kuid ma poleks uskunud, et selline info tegelikkuses ka kunagi minuni jõuab. Peab tunnistama, et isegi selleks valmis olles oli antud teade väga häiriv.
06.08.2015 Haridus- ja Teadusministeeriumi kontrolli ootuses on Maidla Kooli kodulehele tekkinud lõpuks kooli üle järelvalvet teostavate ametkondade nimed. Alates 1. augustist kehtib ka uus Maidla Kooli põhimäärus, mis toetab samuti seda, et kooli peale võib kaebusi esitada.
Tulevikuhariduse pirn – tööoskused
Tööoskused
Stuudios: Liina Vaher, Tiina Lister, Argo Buineviš ja Margus Saks
Oluline tähelepanek on see, et kool ei ole mingisugune riik riigis vaid see ongi koht mis kujundab meie tulevikku ning meie kohus ja õigus on selles kõiges kaasa rääkida. Seega ei saa õpetamine olla ühe inimese nägemus asjast vaid see on kollektiivne lähenemine.
Samamoodi seletatakse väga hästi, mismoodi peaks tegelema nende inimestega, kes ei saa õppimisega teistega samal kiirusel hakkama. Toon oma elust samasuguse näite, et vene keel ei ole mul kõige tugevam külg ning kui ma ei saa mingisugusest sõnast aru, siis vestluskaaslane ei suuda ennast mulle rohkem arusaadavamaks teha, kui kordab kogu aeg sedasama sõna, millest ma aru ei saanud. Oluline on kasutada teistsugust lähenemist – kasutada teisi sõnu. Nõue “hakake tööle” ei ole õigustatud, kui õpetaja läheneb ülesandele ainult ühesuguselt – nii nagu raamatus kirjas on. Ülesannet võib alati lahendada mitut moodi. Tegelikult ei ole oluline lahenduskäik vaid tulemus. Erinevaid lahendusi proovides ongi igasuguste avastusteni jõutud ning kui me kõik teeksime nii nagu keegi kunagi on ees teinud, siis arengut ei toimu.
Õpetajale nõuandmise küsimus on ka juba läbi käidud ning õpilased on ka seda kurtnud, et õpetaja ei kuula neid. Kui täiskasvanud peavad oma seisukohti suutma kaitsta teineteise ees, siis miks ei peaks seda tegema ka laste puhul. Ei saa olla ainult nii, et minul on õigus ja ongi kõik. Oma seisukohti peab oskama kaitsta. Täna ma seda ei näe.
Poliitika koolis
Meie riik on jälle teede ristumise kohas kus antakse võimalus rahval otsustada, millist teed mööda on kõige õigem minna – käes on Riigikogu valimised. Sellega koos kaasneb eriline tähelepanu ka rahvale, sest järsku on nemad ka olulisteks muutnunud. Siit tekib küsimus, et kuidas peaks suhtuma kõikidesse nendesse poliitikutesse kes koolidesse trügivad?
Aastaid olid Maidla valla juhid IRL-i ridadesse kuuluvad poliitikud ning seega võis Maidla Koolis näha nii Erki Noolt kui ka Tunne Kelamit. Nüüd on olukord küll muutunud, kuid Maidla Kool on IRLi kaardil alles. Sellel aastal on kooli külastanud juba Anvar Samost ning Vabariigi aastapäeva tähistamise eel on oodata ka Tunne Kelami etteastet. Mõlemad mehed on oma kandidatuuri ka Riigikogu valimistel üles seadnud.
Keegi ei ole küsinud, et miks nad siia tulevad? Miks ei ole seda tehtud?
Tõenäoliselt sellepärast, et kõigil on tegelikult ükskõik. IRL poliitika ei ole kellelegi vastukarva, kuid arvestades viimaseid valimistulemusi, kui IRL võttis Ida-Virumaa häältest 10%, ei ole keegi neist erilises vaimustuses ka. Siit tuleb aga järgmine küsimus – mis juhtub siis, kui kooli tuleb selline poliitik, kellest meil ei ole ükskõik? Kui Yana Toom tuleb Iidla turult tikkutopside jagamiselt Maidla Kooli ajalootundi andma, siis ma arvan, et sellise teate peale ei ei jääks kuulutus üksinda seisma, vaid leiaks suure kõlapinna.
Nii et tegelikult on kõik suhtumise küsimus – kas me kallutame oma lapsi mingis suunas teadlikult või anname neile võimaluse ise otsustada. Lapsevanematena me muidugi kallutame neid selles suunas mida me ise usume, kuid see on meie õigus. Koolil sellist õigust aga ei ole. Kool peaks olema sama erapooletu koht nagu sõjaväeosa, kus antakse haridust ning valmistatakse inimesed ette millekski suuremaks, kuid see millise raja need haritud inimesed valivad, ei tohi olla kooli otsustada, vaid igaüks teeb ise oma valiku.
Oma arvamuslooga tahan ma öelda seda, et samamoodi nagu mulle on vastukarva Yana Toom, on kindlasti olemas ka inimesi, kes arvavad, et Tunne Kelam ei aja nende arvates õiget asja ning toetudes valimistulemustele, siis neid inimesi on tunduvalt rohkem. Kas siis need inimesed peavad tundma ennast sellepärast halvasti, kui oponeerivad poliitikud lastakse kooli oma sõnumit edastama? Mina kooli asemel hoiduksin selliste konfliktsituatsioonide loomisest. Eriti kui käiakse koolis ainult vahetult enne valimisi. Selline kallutatus ei tee au ka kooli direktorile Meelike Abroile, kes 2009. aasta KOV-i valimistel samuti IRL-i nimekirja kuulus ning seega on suhted olemas, kuigi hetkel erakondlikku kuuluvust ei oma.
Hetkel omab erakondlikku kuuluvust 20% Maidla Kooli õpetajatest ning keegi neist ei kuulu IRL-i.