Kuu: jaanuar 2015

MTÜ Tulevikuhariduse PIRN on loodud selleks, et aidata kaasa hariduse kaasajastamisele ja tulevikuhariduse diskussioonide algatamisele ühiskonnas ka valdkondliku poliitika kujundamiseks.

Alates tänasest hakkab Klassileht kajastama Koolikella saateid mis on Pereraadio eetris olnud juba 2012. aastast. Igaüks saab saateid järelkuulata Pereraadio Koolikella veebilehelt, kuid siin saab saated üles pandud vastavalt kuulamise järjekorras ning koos kommentaariga. Esimesena saab tähelepanu kõige uuem saade, mis oli eetris 7. jaanuaril 2015

Sõbralik õpe
Stuudios: Liina Vaher, Tiina Lister, Argo Buineviš ja Margus Saks

Saates seletatakse suurepäraselt ära see, miks palju inimesi on endassetõmbunud ja kurjad – kardetakse haiget saada. Usaldust võita on väga raske, kuid selle võib kaotada hetkega. Mina olen oma usalduspõhimõttel lähtunud sellest, et enne kui ma kellegi oma siseringi luban, peab mul olema tagatis, et see inimene mind ei reeda. Kui usaldust kuritarvitades inimene teab, et see toob kaasa endaga sanktsioonid, mis teevad talle rohkem kahju, siis ei teki kellelgi seda mõtet, et võiks mind alt vedada. Ma tunnistan, et selline käitumisnorm ei ole normaalne, kuid see on väga hästi mind teeninud. Tänu sellele suudan ma kaitsta neid, kes ennast ise kaitsta ei oska või ei suuda ning igaüks saabki tegeleda sellega, mida ta oskab kõige paremini.
Hetkel vajavad kaitset need õpetajad, kes saavad õpilastega hakkama ning ei kurda, et kord on klassis ära või puudub disipliin, sest nemad oskavad juba lastega käituda, teised peavad seda alles õppima. Igasugused hinnetega karistamised ei ole lahendused vaid pigem süvendavad probleemi.
Mina tunnistan ausalt – ma ei oska õpetada. Isegi mitte neid asju, mida ma oskan teha, sest mul puudub selline oskus ja kannatlikkus, et oma teadmisi edasi anda. Elukutsega on ennegi paljud inimesed eksinud, kas kõik õpetajad võivad öelda, et nad on õige valiku teinud? Minu seisukoht on, et vana oled sa siis, kui ei oska enam õppida, sest seda peaksid kõik suutma, õpetada aga ei peagi kõik oskama, sest see on kunst, mille annet pole kõigile antud.
Saates räägitakse ka eneseväärikusest. Küll koolivägivalla aspektist lähtudes, kuid samasuguse väärikuse jalge alla tallumine on ka see, kui läbi kõlarite kutsub kooli direktor õpetajat või õpilasi enda juurde, teades suurepäraselt kustkohast on võimalik antud inimest leida. Ka tundide ajal igasuguste teadete edastamine on ebaviisakas kõikide õpetajate suhtes, kes peavad oma tunni katkestama. Kui klassi minnes uksele koputatakse ning oodatakse kutset, siis röögatus kõlaris võrdub ukse mahalöömisega. Viisakast käitumisest rääkides, peaks inimene kõigepealt alustama iseenda eeskujuks toomisest, kuid 58 õpilasega mõisakoolis on selline sõjakooli meetodite kasutamine lausa lubamatu.

Uljam Teuli

Ma ei saa uhkustada oma aastakümnete pikkuse kogemusega haridussüsteemis, kuid ma tean milline ta oli ning ka seda millisena ma tahaksin seda näha. Tõenäoliselt on igaühel oma nägemus sellest, milline võiks olla tulevik, kuid loodetavasti on kõik nõus sellega, et see võiks olla parem, kui see mis oli. Miks ma arvan, et Maidla Kool ei ole praegu õigel kursil, on direktori kommentaar artiklile:

Minu vastus sellele oli, et Eestis ei ole hindamisel traditsioone, vaid nõukogudeaegsed igandid ning ühiskond on nendest juba ammu valmis loobuma, rääkimata sellest, et solvatakse kõiki lapsi, et nad on laisad või neil puudub motivatsioon. Ma huviga ootan selle lapse tagasisidet, kes saab kogu aeg kahtesid ning sellega kasvab tema motivatsioon õppida. Nende seitsme aastaga olen ma selgeks saanud, et kool ei pea olema koht, kuhu laps ei taha minna, vaid saab asju ka hoopis teisiti ajada. Kas see on lihtne? Ei, loomulikult ei ole, kuid tsiteerides matemaatika õpetajat Liilia Seppa “miski ei tule elus niisama”, soovitan ka mina tuima hindamise asemel lapsi lõpuks õpetama hakata. Kui õppeedukus drastiliselt langeb ning õpetaja arvab, et tema eelkäija ei jätnud midagi tegemata, siis saab viga olla ainult iseendas.
Igatahes on mul soov, et Maidla Koolist saaks selline kool, mis vaatab tulevikku, mitte ei oleks minevikus kinni. Väikeses koolis on selliseid asju palju lihtsam rakendada, kui ainult oleksid olemas need inimesed kes seda soovivad.

KOOL PEAB OLEMA:

Lapsesõbralik – et lapsed tahaksid sinna minna. See tähendab, et õpetaja ei vääna joonlauaga ühtesid, näitamaks kui loll on õpilane, vaid proovib lapsele asja selgeks teha, pakkudes välja omapoolseid lahendusi õppeaine omandamiseks, mitte ei ole kramplikult õppekavas kinni. Plaanitäitmine ei ole kõige olulisem, mida peaks loovtööl, nagu seda on õpetamine, järgima.

Arenemisvõimeline -uute võimaluste kasutamine ei tohiks olla hirmutav, vaid pigem põnev ning inspireeriv. Erinevusi tuleks kiita, mitte ette heita ning õpetajad peaksid õpilastes ära tundma nende tugevad ja nõrgad küljed, et siis rõhuda tugevamate külgede arendamisele, sest ma arvan, et parem olla ühes asjas tugev, kui kõikides nõrk.

Koostööaldis – lapsevanematega peab suhtlema igas asjas, mitte tegema omasid valikuid. Kui ma saadan lapse kooli, siis eeldan, et seal on inimesed,  kes annavad mulle teada probleemidest kohe, kui need tekivad, mitte ei liigitata osa informatsioonist “siseinfoks” ja teine osa vaikitakse lihtsalt maha. Koolil ei ole mingisugust õigustust teha valikuid, millistest lapsega seotud sündmustest teavitatakse vanemaid ja millistest mitte. Inimestesse tuleb suhtuda võrdselt, mitte et keegi on võrdsem, kui teine.

Kõikide nende punktide täitmine ongi see, mis välistab olukorra, kus lapsed tunnevad ennast koolis turvaliselt ning õpetaja õpetab lapsi koostöös koduga. Kui õpetajad ei tee kodudega koostööd ning arvavad, et see õpetab lastele abitust, siis tegemist on lihtsama vastupanu teed minemisega.
Kujutage ette olukorda, kus õpetaja leiab ühe uue ürituse, kuhu võiks koos lastega minna ning järgmine päev ütleb lastele, et pange päevikusse kirja – kolme päeva pärast on väljasõit, igaühel võtta kaasa 30 €. Selline käitumine on kodu suhtes vastutustundetu.
Alati peab arvestama ka kõikide teiste arvamuse ja võimalustega. Mina olen juba harjunud, et õpetajad uurivad ka teiste lastevanemate käest, et mis nemad arvavad ning kui enamus on nõus, siis on kõik korras. Kunagi ei tohi last valiku ette panna, et kui vanemate jaoks on see liiga suur raha või mingil  muul põhjusel ei saa osa võtta, siis peab seda minema õpetajale teatama. See paneb ta piinlikku olukorda ning võib olla koolikiusamise kasvulavaks. Ja kui pere isegi leiab võimaluse, eirates asjaolu, et õpetaja pakkumine on talle koormaks, seab see löögi alla kõik pereliikmed.
Mulle tuli just hiljuti prinditud paberipatakas päevakavadega koju, kus oli lapsele lubatud koolitust. Mina pidin olema siis see, kes ütles – kuigi kool lubas, kahjuks mina pean ütlema, et see üritus jääb ära. Kindlasti ei tulnud koolil pähe, et oleks võinud sellisest võimalusest otse lapsevanemat teavitada ning kui võimalus on, siis ka lapse käest küsida. Nüüd pani kool lapsevanema seisu, kus oli tema see “halb”, kes pidi üritusele vee peale tõmbama. Kas selline tegutsemisviis vähendas õpilase abitust või suurendas õpetaja oma, rääkimata sellest, et antud teatise oleks saanud ka elektrooniliselt saata ning laps ei oleks pidanud tassima poolt tosinat paberilehte ning kool poleks teinud mõtetuid kulutusi.
Lapsevanemate seas sai läbi viidud küsitlus, et kas õpetaja osavõtlikkus kuidagi kasvatab laste abitust ning keegi ei väitnud, et kodu ja kooli tihe koostöö oleks kuidagi lapse vaeslapse ossa jätnud. Nii et antud väide on puhtalt nende laiskus, kes ei taha endale lisakoormust võtta, sest aastatepikkune kogemus on see, millele mina toetun. Millele toetuvad need, kes arvavad teisiti?

Kas me saame kooli selliseks, mis meeldiks kõigile? Tõenäoliselt mitte, kuid alati on kuhu suunas pürgida. Miks ei võiks olla Maidla Kool eliitkool?

Üha rohkem räägime sellest, et lastele tuleks võimaluse kaasa rääkida kõikides nendes asjades mis puudutavad neid. Muidugi on inimesi, kes väidavad, et laps ei ole veel nii  haritud ja elukogenud, et saaks kõikidest asjadest õigesti aru, kuid kustkohast algab elutarkus ja haritus? Eks kõik peavad hakkama kusagilt pihta ning igaüks tunneb tegelikult ise, millal on tema valmis tõisistemal teemadel kaasa rääkima. Siin ei saa  rääkida üldisest vanusest vaid kõik on individuaalne, kuid inimestele peab andma võimaluse.
Nüüd on tõstatatud küsimus, et kuidas peaks olema korraldatud õppetöö. Tegelikult on kõik ilusti kirja pandus sotsiaalministri määrusega Terviskekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele kus on kirjas palju olulisi punkte, mida aga koolid aastaid juba keelduvad täitmast ning ma olen selles osas neid ka korrale kutsunud. Viimane korralekutsumine oli 11. jaanuaril, kui esmaspäevaks oli määratud kontrolltöö, vaatamata sellele, et antud ainetund on olemas ka teisel nädalapäeval. Kui vaadata kuupäeva millal on kontrolltöö sissekanne tehtud, siis tegemist on jõulupühadega. Ja siit tuleb ka järeldus – õpetaja ei oska ise puhata ning ei lase seda ka teistel teha. II jõulupüha ei peaks olema päev kui tehakse koolitööd või planeeritakse seda – ei õpetajatel ega ka õpilastel.
Õpilaste tööpäev on tegelikult määramatult pikk ning õiguseid on tunduvalt vähem kui kohustusi, kuid igaüks meist tahab ju ka aega iseenda jaoks, mitte et kogu päev on hommikust õhtuni kellaajaliselt planeeritud ning oma elu üldse ei ole. Seetõttu saan ma aru ka üleskutsest mis soovib nädalavahetust õpilastele õpivabaks. Tegemist ei ole ju tegelikult millegi ulmelisega! Ka mina ei võta tööd koju kaasa ning miks peaksid lapsed seda tegema? Kui keegi räägib nüüd, et tema võtab tööd koju kaasa (nagu õpetajad seda kindlasti teevad), siis see on teie koht oma õiguste eest seista, et ka kodus tehtud tunnid läheksid tööaja arvestuse sisse.
Kuigi see üleskutse näib veidi protestiavaldusena on tegemist tegelikult ju tähelepanu suunamisega probleemile ning kohaga aruteluks – miks peavad õpilaste tööpäevad olema pikemad kui täiskasvanutel kui Töö- ja puhekaja seadus sätestab väga täpsed normid nii täiskasvanutele kui ka lastele. Tegelikku koolipäeva pikkust koos kodus õppimisega, aga ei arvesta keegi.
Oled õpilane või õpetaja – võta üks nädal ette ning loe oma tegelikud töötunnid kokku ning võrdle neid sellega mis kirja läheb. Kui saad suurema numbri, siis on kusagil midagi väga korrast ära! Äkki puhkaks nädalalõpul veidi ning tuleks esmaspäeval rõõmsa ja puhanuna kooli?

Me kõik teame täpselt, mis meile kohe üldse ei meeldi, kuid see mis meeldib on juba palju keerulisem. Samamoodi on mul kogu aeg olnud ka probleem eneseväljendamisega Klassilehel – ma tean täpselt, et mis on valesti ning juhin sellele tähelepanu, kuid see keda peaks kiitma või mis on hästi, jääb kahjuks tahaplaanile. Teisiti ei ole see ka seekord.

Detsembri keskel ütles mulle üks lapsevanem, et kas me ei saaks midagi teha direktori kaitsmiseks, sest üks teine kibestunud lapsevanem pidi teda laimama. Tunnistasin, et ei ole midagi sellest kuulnud, sest ega mulle midagi eriti ei räägita, kuna mina vean kõik avalikkuse ette. Ta arvas, et just seda olekski vaja teha. Kuna direktor mulle meeldis, siis loomulikult astun ma tema ja Maidla Kooli eest välja ning hakkasin maad kuulama.
Nüüd, enam kui kuu aega hiljem, kui ma olen rääkinud nii koolilaste, lapsevanemate kui ka õpetajatega, pean tunnistama, et minu seisukoht on kardinaalselt muutunud.
Vaatamata sellele, et mul olid kooli direktoriga head suhted, ei saa ma endale lubada selliseid vabadusi, et vaatan rikkumistele selektiivselt, olenevalt sellest, kes neid teeb või kes teatab. Kui direktorit informeeritakse sellest, et õpetaja suitsetab kooli territooriumil, siis oleks loogiline, et noomida saab rikkuja mitte rikkumisest teataja! Kui kooli antakse teada, et õpilased peavad reeglitevastaselt külma ilmaga väljas olema, siis vabandatakse, mitte ei nõuta, et teataja peaks viisakam olema! Kui kooli direktor ütleb, et õpilased niigi ei õpi ja neil pole motivatsiooni ning karm hindamissüsteem oleks neile motivaatoriks, siis ei saagi kool lastele meeldida, sest sa pead seal ennast kogu aeg tõestama, aga mitte õppima! Ja kõik need näited on vähene osa sellest kõigest, mis mulle silma jäi.
Kui inimesele ei meeldi tema töökoht, siis saab ta endale teise elukutse valida, kuid lastele on pandud kohustus käia koolis ning meie  ülesanne on seista selle eest, et see ei tunduks lastele mitte karistusena, vaid jääks meelde tõeliselt toreda lapsepõlvena.

Järgnevate kuude jooksul saab siia kogutud mõtteid, milline võiks olla kool, mis kõigile meeldib ning loodame, et kooli direktor teeb sellest omad järeldused, sest 30 aasta taguste mõtete aegumistähtaeg on möödas ning oluline on ainult laste arvmus!

Uljam Teuli

Soovin teiega jagada ühte meie pere kogemust.

Meie 7. klassis õppiv laps sai õppeaines, mis toimub üks kord nädalas, esimesel trimestril hinneteks 4, 5, 5. Üks nendest viitest oli tärniga, ehk töö oli hiljem esitatud, ükski nendest hinnetest ei olnud e-koolis nö paks ehk arvestuslik hinne. Trimestri hindeks tuli kokku 4 ja samas õppeaines hindas õpetaja meie lapsel hoolsust hindega „rahuldav“. Kuna oleme abikaasaga mõlemad pedagoogid ja teame, kuidas kujuneb trimestri/veerandihinne ja ka hoolsuse ning käitumise hinne, tekitas selline trimestrihinne meis loomulikult küsimusi.

Esimese asjana sai pöördutud klassijuhataja poole. Seejärel aineõpetaja poole. Aineõpetaja selgitas, kuidas trimestrihinne kujunes ning tema üheks argumendiks oli, et kuna töö, mida ta hindas hindega „5“ oli esitatud tähtajast oluliselt hiljem, siis seda „viite“ ta EI ARVESTA „viiena“, sellepärast ka alandatud trimestrihinne. Meie ei olnud selle selgitusega rahul, sest kõik pedagoogid peaksid teadma – perioodihinne pannakse teadmiste hindamise põhjal, hilinenud tööd, lohakad vihikud jms on hoolsuse hinde teema.

Järgmine samm oli ametlik hinde vaidlustamine Maidla Kooli direktorile. Direktor tegutses väga kiiresti ja paari tunni pärast saime temalt vastuse. Oma vastuses direktor leidis, et õpetaja on toiminud õigesti.

Meie edasine käik oli helistada Haridusministeeriumisse ja pidada nõu HM juristiga, tegutsesime nii, nagu sealt soovitati.

Vastavalt juhistele saatsime kõik asjassepuutuvad paberid (avaldus, väljavõte e-koolist, aineõpetaja ja direktori vastused) Ida-Viru maavanemale ehk kooli üle järelvalvet teostavale asutusele. Vastuse saime 09.01.2015.

Maavanem oli seisukohal, et õpetaja alandas alusetult meie lapse I trimestri hinnet ja trimestrihinne parandatigi, ehk antud aines on nüüd e-koolis trimestrihindeks „5“.

Ja nüüd TÄHELEPANU! Oma kirjalikus vastuses meile kirjutas aineõpetaja, et ta ei hinnanud ainult meie last nii, sest: „Kolmel õpilasel on täpselt ühesugused jooksvad hinded“. Ma ei tea, kes on need ülejäänud kaks, aga lapsevanemana ma näen e-koolis perioodihinnete statistikat ja selle kohaselt on ainult ühel õpilasel hindeks „5“ ja ma tean, et see on minu lapse hinne. Seega on kaks õpilast, kellel on samamoodi alusetult alandatud veerandihinnet. Ehk siis lapsevanemad – vaadake üle 7. klassi need ained, mis on üks kord nädalas ja kui jooksvad hinded on 4, 5, 5 ja trimestrihinne 4, siis teadke, et see hinne on pandud alusetult.

Ja veel lapsevanematele – teadke seda, et lisaks kohustustele on lapsevanematel ka õigused. Kasutagem aktiivsemalt oma õigusi!

Tiina Heinla