Ma ei saa uhkustada oma aastakümnete pikkuse kogemusega haridussüsteemis, kuid ma tean milline ta oli ning ka seda millisena ma tahaksin seda näha. Tõenäoliselt on igaühel oma nägemus sellest, milline võiks olla tulevik, kuid loodetavasti on kõik nõus sellega, et see võiks olla parem, kui see mis oli. Miks ma arvan, et Maidla Kool ei ole praegu õigel kursil, on direktori kommentaar artiklile:
Minu vastus sellele oli, et Eestis ei ole hindamisel traditsioone, vaid nõukogudeaegsed igandid ning ühiskond on nendest juba ammu valmis loobuma, rääkimata sellest, et solvatakse kõiki lapsi, et nad on laisad või neil puudub motivatsioon. Ma huviga ootan selle lapse tagasisidet, kes saab kogu aeg kahtesid ning sellega kasvab tema motivatsioon õppida. Nende seitsme aastaga olen ma selgeks saanud, et kool ei pea olema koht, kuhu laps ei taha minna, vaid saab asju ka hoopis teisiti ajada. Kas see on lihtne? Ei, loomulikult ei ole, kuid tsiteerides matemaatika õpetajat Liilia Seppa “miski ei tule elus niisama”, soovitan ka mina tuima hindamise asemel lapsi lõpuks õpetama hakata. Kui õppeedukus drastiliselt langeb ning õpetaja arvab, et tema eelkäija ei jätnud midagi tegemata, siis saab viga olla ainult iseendas.
Igatahes on mul soov, et Maidla Koolist saaks selline kool, mis vaatab tulevikku, mitte ei oleks minevikus kinni. Väikeses koolis on selliseid asju palju lihtsam rakendada, kui ainult oleksid olemas need inimesed kes seda soovivad.
KOOL PEAB OLEMA:
Lapsesõbralik – et lapsed tahaksid sinna minna. See tähendab, et õpetaja ei vääna joonlauaga ühtesid, näitamaks kui loll on õpilane, vaid proovib lapsele asja selgeks teha, pakkudes välja omapoolseid lahendusi õppeaine omandamiseks, mitte ei ole kramplikult õppekavas kinni. Plaanitäitmine ei ole kõige olulisem, mida peaks loovtööl, nagu seda on õpetamine, järgima.
Arenemisvõimeline -uute võimaluste kasutamine ei tohiks olla hirmutav, vaid pigem põnev ning inspireeriv. Erinevusi tuleks kiita, mitte ette heita ning õpetajad peaksid õpilastes ära tundma nende tugevad ja nõrgad küljed, et siis rõhuda tugevamate külgede arendamisele, sest ma arvan, et parem olla ühes asjas tugev, kui kõikides nõrk.
Koostööaldis – lapsevanematega peab suhtlema igas asjas, mitte tegema omasid valikuid. Kui ma saadan lapse kooli, siis eeldan, et seal on inimesed, kes annavad mulle teada probleemidest kohe, kui need tekivad, mitte ei liigitata osa informatsioonist “siseinfoks” ja teine osa vaikitakse lihtsalt maha. Koolil ei ole mingisugust õigustust teha valikuid, millistest lapsega seotud sündmustest teavitatakse vanemaid ja millistest mitte. Inimestesse tuleb suhtuda võrdselt, mitte et keegi on võrdsem, kui teine.
Kõikide nende punktide täitmine ongi see, mis välistab olukorra, kus lapsed tunnevad ennast koolis turvaliselt ning õpetaja õpetab lapsi koostöös koduga. Kui õpetajad ei tee kodudega koostööd ning arvavad, et see õpetab lastele abitust, siis tegemist on lihtsama vastupanu teed minemisega.
Kujutage ette olukorda, kus õpetaja leiab ühe uue ürituse, kuhu võiks koos lastega minna ning järgmine päev ütleb lastele, et pange päevikusse kirja – kolme päeva pärast on väljasõit, igaühel võtta kaasa 30 €. Selline käitumine on kodu suhtes vastutustundetu.
Alati peab arvestama ka kõikide teiste arvamuse ja võimalustega. Mina olen juba harjunud, et õpetajad uurivad ka teiste lastevanemate käest, et mis nemad arvavad ning kui enamus on nõus, siis on kõik korras. Kunagi ei tohi last valiku ette panna, et kui vanemate jaoks on see liiga suur raha või mingil muul põhjusel ei saa osa võtta, siis peab seda minema õpetajale teatama. See paneb ta piinlikku olukorda ning võib olla koolikiusamise kasvulavaks. Ja kui pere isegi leiab võimaluse, eirates asjaolu, et õpetaja pakkumine on talle koormaks, seab see löögi alla kõik pereliikmed.
Mulle tuli just hiljuti prinditud paberipatakas päevakavadega koju, kus oli lapsele lubatud koolitust. Mina pidin olema siis see, kes ütles – kuigi kool lubas, kahjuks mina pean ütlema, et see üritus jääb ära. Kindlasti ei tulnud koolil pähe, et oleks võinud sellisest võimalusest otse lapsevanemat teavitada ning kui võimalus on, siis ka lapse käest küsida. Nüüd pani kool lapsevanema seisu, kus oli tema see “halb”, kes pidi üritusele vee peale tõmbama. Kas selline tegutsemisviis vähendas õpilase abitust või suurendas õpetaja oma, rääkimata sellest, et antud teatise oleks saanud ka elektrooniliselt saata ning laps ei oleks pidanud tassima poolt tosinat paberilehte ning kool poleks teinud mõtetuid kulutusi.
Lapsevanemate seas sai läbi viidud küsitlus, et kas õpetaja osavõtlikkus kuidagi kasvatab laste abitust ning keegi ei väitnud, et kodu ja kooli tihe koostöö oleks kuidagi lapse vaeslapse ossa jätnud. Nii et antud väide on puhtalt nende laiskus, kes ei taha endale lisakoormust võtta, sest aastatepikkune kogemus on see, millele mina toetun. Millele toetuvad need, kes arvavad teisiti?
Kas me saame kooli selliseks, mis meeldiks kõigile? Tõenäoliselt mitte, kuid alati on kuhu suunas pürgida. Miks ei võiks olla Maidla Kool eliitkool?