Kuu: juuni 2013

Aasta siis oli 2008, kui õpetaja Karmen pöördus minu poole sooviga, et kas ei oleks klassile võimalik teha veebileht. Sellest hetkest peale on mitmed inimesed seisnud omakasupüüdmatult seisnud selle eest, et õpilastel oleks kooliajast head mälestused nii sisult kui vormilt. Klassilehel on avaldatud enam kui 600 postitust sellest, kui tore on olnud viie aasta jooksul koolis ning mida kõike on tehtud. Nüüd saab enamus sellest avalikkuse eest peidetud!

Hoolekogu kiri minule:

Hr Uljam Teuli                                                                       20.06.2013 a. Nr 1-4/ K 4

Märgukiri
Maidla Kooli hoolekogu oma 27.mai 2013 koosolekul arutas probleemi seoses kooliõpilaste pildistamise ja filmimisega ning nende ülespanemisega avalikus keskkonnas, mida ei tohi kasutada ilma lapsevanemate nõusolekuta. Hoolekogu otsustas saata teile märgukirja kui klassilehe haldajale, et salvestisi tohib avalikustada ainult lapse täiskasvanud esindaja nõusolekul. Maidla Koolil on võimalik kõik Teie poolt tehtud pildid ja filmid üles riputada kooli kodulehe kinnisel kontol, kuhu on ligipääs kõigil lapsevanematel. Kaamera kasutamise juhend soovitab panna kooli/lasteaia kodulehe fotod ja videod parooli all, nii et neid näeks ainult oma rahvas. Laste fotosid ei soovitata avalikustada isegi mitte siis,kui lapsevanemad on sellega nõus, sest lapsevanem ei pruugi ohtusid õigesti hinnata. Ühegi õpilase foto ei tohi Google’i otsimootoriga internetist leitav olla.

Lugupidamisega
Virje Härm
Hoolekogu esimees

Selle taga on mõned lapsevanemad, kes otsustasid nüüd oma laste “kaitseks” välja astuda. Kuna minuni ei ole jõudnud ühtegi argumenti, mismoodi pidupiltide ja väljasõitude jagamine on kellelegi halvasti mõjunud, siis kaldun arvama, et otsus on tingitud sellest, et kogu ettevõtmise taga seisan mina.
Töökuulutusi lapates võib leida, et kool otsib arendusjuhti. Arendusjuht on selline inimene, kes tuleb välja uute ideedega ning särab igas mõttes, kui aga sellist inimest ei leita ning koha saab endale see, kes on kehvemate ideedega kui lapsevanem, siis langeb talle halb vari. Kole on maksta palka inimesele, kelle moto on “Taandareng on ka areng!” , aga just nii võib juhtuda, kui säravamaid ettevõtmisi ära ei korista.
Tõenäoliselt kannatab nüüd ka Klassilehe sisu kuna loomisel innustas mind just see, et oli inimesi, kes seda ka vaatasid. Ilma publikuta ei ole ka loomingut. Viimaseks avalikuks videoks jäi “Minu tee kooli”, 1. septembri video enam avalikustamisele ei kuulu! Küll aga olen ma endiselt kohal üritustel ning jäädvustan oma laste kooliteed samamoodi edasi nagu ma olen seda siiani teinud. Ligipääsu piltidele ja videodele saab minu kaudu, kui saata vastavasisuline soov aadressile admin@klassileht.ee ning selle võimaldamisest võin ilma põhjenduseta keelduda.

Vastavatest muudatustest sai informeeritud ka hoolekogu:

Tere!

Kuigi, Teil pole veel koosolekut olnud, et saaksite minu kirjale vastata, nägin ma mis tehti kooli kodulehe pildigaleriiga – ühe ööga oli kool kõik pildid oma kodulehelt kustutanud. Seega ei ole kool võimeline oma pilte parooli all lapsevanematele demostreerima, mistõttu ei anna ma ka oma pildigaleriid kooli käsutusse. Tehniliselt ei ole tegelikult see ka koolil võimalik, nii et hoolekogu ei peaks jagama lubadusi, mille täitmist ta tagada ei saa. Minu eesmärk on alati olnud jagada selliseid fotosid, mida on võimalik ka vajadusel välja printda, Maidla Kool pole selliseid pilte lapsevanematega kunagi jaganud!
Mis puutub aga õigusesse pilte avalikult ülesse riputada, siis siin kehtib reegel, et niikaua kuni ei ole lapsevanem piltide avalikustamist keelanud, on õigus neid ka ülesse panna. Enamasti on tegemist siiski avalike üritustega, kus on pildistamine ja filmimine kõigile lubatud ning samamoodi ka nende avalikustamine, kui pole tulnud lapsevanemalt või tema esindajalt teistsugust nõuet.
Väga tore oli lugeda nõuet, et ühegi õpilase foto ei tohi olla Google otsingumootoriga leitav. Toon näiteks sellise näite, et Facebooki võid lisada avalikult üles ükskõik kellest ja milliseid pilte ning ükski neist ei ole Google otsingumootoriga leitav, sest Facebook on selle otsingumootori oma leheküljel ära keelanud. Samamoodi saab teha ka ükskõik millise lehega, kui otsingumootor oma lehel ära piirata. Mina ei ole seda piirangut rakendanud, aga kui rakendan, siis võivad pildid jäära avalikuks ning Google ei leia midagi. Samamoodi ei saa tõsiselt võtta ka ettepanekut sellest, et piltide avaldamine ei ole soovitav isegi juhul, kui lapsevanem seda soovib.
Siiski annan ma hoolekogule teada, et ma peidan internetist ära kõik lastega seotud pildid ja videod, nii need mis on tehtud minevikus kui ka need mis on plaanis teha tulevikus. See otsus sai teoks sellepärast, et kaks minu klassiga seotud lapsevanemat on piltide avalikustamise vastu ning kui nad ei soovi oma lastest fotosid näha, siis minu asi ei ole neile seda ka pakkuda. Kuna peitmisele kuulub viie aasta töö ning mina oma tööd niimoodi ei hävita nagu seda tegi Maidla Kool, siis läheb sellega veidi aega, kuid uue õppeaasta alguseks on uus kord kehtima hakanud.

Uljam Teuli

“Kustohast Te tulete?”
“Eestist!”

…nii algas minu intervjuu Ruth Eliasega 6. septembril. Kiideti maja ja meeskonda. Enne lahkumist vastati isegi paarile sellisele küsimusele, millest algul keelduti. Tundus, et direktor ei olegi nii halb nagu eelnevalt olin kuulnud. Tuli välja hoopis, et fasaadi taga on hoopis teistsugune näitemäng käimas. Minul võttis sellest arusaamine aega peaaegu kolm kuud, sest selle aja jooksul ei toimunud mitte midagi. Novembri lõpus lubasin järgneva kuu jooksul pühendada ennast asjasse.
Detsembris sai ka direktoriga lasteaias kohtutud, sest ma ei olnud rahul söökla tööga. Kohe leiti enda hulgast süüdlane, kelleks oli Pille Kekki, et tema nagu oleks mulle kaevanud. Keegi ei uskunud, et ta seda ei teinud ning ta palus mind, et ma seda ka direktorile ütleksin. Alles siis sai direktor teada, et tõepoolest pole õpetaja kellelegi kaebamas käinud. Küsisin siis, et ja kui isegi oleks käinud kaebamas, mis siis? Direktori arvates pidi see olema ebaeetiline. Küsisin, et kas sõnavabadusest ollakse midagi kuulnud, kuid see mõiste tundus olevat tundmatu. Uuest aastast lahkusid rühmast õpetaja Merit Männi ja õpetaja abi Piret Pulver. See et need asjad olid omavahel seotud, on puhtalt minu spekulatsioon, kuid ma arvan et olid. Nagu ma hiljem kuulsin, siis neid asju oli veel ning ma kipun oma juhtumit veidi üle tähtsustama, kuid kindlasti oli sellel ka oma mõju.
Alates sellest momendist tuli rühma iseseisvat mõtlemist ning kuigi ma arvasin, et Ingrid Härm on lasteaia minu jaoks lõplikult ära rikkunud, käisin ma nendega isegi vastlapäeval kaasas ning mul oli üks sündmus juures, mida kevadel sai lastele ja õpetajatele kingitusena kaasa anda. Mul oli selle rühma õpetajate üle lõpuks isegi nii hea meel, et ma sõitsin päeva jooksul rattaga maha 180 km, et käia emadepäeva kontserdi filmimas, kuigi minu enda laps sellest osa ei võtnud, sest oli haigena kodus, kuid ma tahtsin, et õpetajad saaksid endale tehtud tööst mälestuse…
Kevadel hakati tegema tutvustust sügisel kooli minevatele lastele ning lasteaias rippus kuulutus, et 17.30 on koosolek. 9. aprillil ilmus Öökulli Teataja, kus oli veel üks pilt, mis teatas, et õp Hedi ootab tulevasi koolilapsi kohtuma kell 17.00. Ühelgi stendil sellist kirja ei olnud ning kooli kodulehel ka mitte, kõikjal oli teavitus, et 17.30 kohtub direktor lastevanematega. See on kõige parem näide sellest, milline koostöö oli direktor Ruth Eliasel teatud õpetajatega. Mis olid sellise käitumise eesmärgid, on raske mõista, kuid tõenäoliselt taheti oma võimu näidata. Kahjuks ei läinud see läbi nii nagu oli soovitud, sest minu sekkumine viis selleni, et õpetaja Hedi üritus sai vajaliku kõlapinna ning kõik tulid kohale. Isegi direktor, kuigi tema üritus pidi hakkama tunduvalt hiljem. Selles hilisemas ürituses olin mina vait, tõstes ainult häält siis, kui direktor süüdistas lapsi selles, et nad pidid lumehanges tunni algust ootama või soovitas liiga rakse koolikoti probleemiga pöörduda sellega tegeleva MTÜ poole, eirates seda, et planeerimisega saab paljugi paremaks muuta. See kuidas direktor hoolis laste koolikoti raskusest, tuli eriti ilmekalt välja 25. aprillil, kui ma protestisin selle kohta, et õpilased saadeti kehalise kasvatuse tundi, ilma et neil oleks see tund päevaplaanis olnud ning loomulikult polnud neil ka vahetusriideid kaasas. Järgmine päev pidi olema kehaline kasvatus ning kõik võtsid oma dressid kaasa, kuid siis selgus, et sellel päeval jäi kehaline ära, sest see oli eelmine päev ette tehtud. Õpilastele ei öeldud midagi – tassige aga oma asju…
Sel hetkel viskas mul täiesti üle ning ma tunnistan, et kohati läksin ka üle piiri. Oleks ma neid kirju, mis ma direktorile saatsin, avalikult kusagil demonstreerinud, siis oleks saanud mind süüdistada laimamises. Õnneks ma ei pidanud seda tegema, sest ta tegi seda ise. Käis mööda koolimaja ja rääkis kui halb ma olen. Kirjad jõudsid isegi PPA-sse, kus direktor süüdistas mind ahistamises. Vahepeal olin ma talle juba puhkust andnud, sest arvasin, et liigne surve võib kaasatundjate hulka suurendada, kuid see, kui lapsevanema tööjuures käiakse kaebamas, aktiveeris mind taas. Seekord oli minu kord politseisse avaldus teha ning süüdistus sai olema karm. Kuna uurimine on pooleli, siis selles osas ei saa ma rohkem informatsiooni jagada, kuid praeguseks on süüdistuste hulk veelgi laienenud. Ruth Elias ei jätka enam kooli direktorina, kuid see on toonud kaasa uue jama, millel ei paista isegi lõppu olevat.
Nüüd on jagunenud nii õpetajad kui lapsevanemad kahte leeri, kellest üks on Ruth Eliase pooldajad ja teised mitte. Arvestades seda, kuidas direktor jagas õppetunde, siis oli näha, et kellelegi lubati suuri tasusid ning teistelt korjati õppetunnid ära. Samamoodi on ka lasteaias, kus uus õpetaja tegeles lastega, mitte ei seisnud niisama kõrval ega vaadanud, kuidas aeg möödub ning selline latitõstmine ei sobinud mugavale elule kuidagi. Nüüd ongi probleem, võib juhtuda, et uus direktor suhtub õpetajatesse võrdselt ning seni mugavuselu nautinud õpetajad ähvadavad lahkuda, samamoodi protestivad ka lasteaiaõpetajad Pille Kekki vastu.
Nüüd ongi otsustamise koht. Kas me tahame et Maidla Kooli tase oleks hea ning tööl oleksid õpetajad, kes tegelevad lastega või tahame stagnatsiooni. Mina ja paljud teised on valinud selle poole, mis tahab õiglust ning rõõmsat ja arendavat keskkonda. Teisel pool on hoolekogu ja Ingrid Härm, kes nõuavad et kõik laste rõõmsad näod korjatakse internetist ning koolimajale tõmmatakse kardinad ette. Mul on hea meel, et ma olen heade poolel ning loodan, et selle võitluse võidavad ka head, vastasel juhul peavad minu lapsed ja tõenäoliselt ka paljud teised jätkama oma õpinguid Kiviõlis.

Täna jõudsin ma Maidla Kooli hoolekogu dokumentideni kooli leheküljel ning leidsin ühe sissekande, mille suhtes ma olin kindel, et see puudutab mind. Kuu aja jooksul pole igatahes suudetud mulle vastavasisulist kirja koostada või siis selle lapsevanema all ei peetud silmas mind 🙂

Minu vastus neile oleks sama, mis 7. jaanuaril avaldatud arvamusloos http://klassileht.ee/2013-mida-oodata/
Mina ei hakka kelleltki nõusolekut küsima, sest minu tegevus on kõigile selgelt arusaadav ja teada ning nagu ma alati olen öelnud, siis kõik kes arvavad et ma rikun seadust, pöördugu kohtusse!
31. mail sattus öökoolis hoolekogu esinaine minuga koolis kokku ning hiljem kuulsin ma õp Hedi kaudu, et ta palus oma lapsest pilte mitte ülesse riputada. Temaga on korras, tema oma lapsest enam pilte ei näe. Kes veel ei taha näha, siis andku aga teada – kustutame ära! Mina ei pea tuhandeid eurosid matma tehnikasse ning kulutama sadu tunde oma aega, et siis võidelda selle eest, et saaks Teie laste tegemised jäädvustatud. Need kes ei luba seda teha, selgitagu oma lastele 10-20 aasta pärast ise, et miks nendest pole midagi säilinud. Nii lihtne see ongi!

Ühisavaldus                                                                                                                       20. juuni 2013

Kiri on saadetud:

Maidla Vallavalitsusele, 
Maidla Vallavolikogule,
Maidla Kooli hoolekogule,
Maidla Kooli direktorile.

Palume Teie kaasabi Maidla Kooli lasteasutuses tekkinud olukorra lahendamiseks, kus õpetaja Pille Kekki viibib haiguslehel tööpingest, ületundidest ja stressist, mille on põhjustanud ebakompetentsed, alatud süüdistused Pille Kekki suhtes. See halvab ja ohustab kaastöötaja töövõimet ja töösse keskendumist ja see mõjub eriti lastele.
Kõige rohkem olime oma laste pärast mures ekskursiooni korraldamise ajal, millal õpetaja Pille Kekki oli ainuke vastutaja laste eest. Ta palus direktorilt abi, et ta leiaks kaasa veel ühe õpetaja, aga seda ei toimunud. Samuti puudus ametlik dokument väljasõitude korraldamiseks. Antud informatsiooni taustal on meil alust arvata, et toime on pandud veel üks seaduserikkumine (direktori suhtes on algatatud juba menetlus Uljam Teuli avalduse põhjal 31.05.2013) ning palume asjakohastel ametiasutustel sellele rikkumisele hinnang anda.
Ta on meie lastele olnud väga hea ja tore õpetaja. Alati abivalmis ja kohusetundlik. Suhted on alati olnud sõbralikud, hoolivad ja lugupidavad.
Lastevanematena soovime, et ta saaks rahulikult jätkata oma tööd. Toetame õpetaja Pillet!

Lapsevanemad (kuna mul puudub hetkel luba nende inimeste nimede avalikustamiseks, siis praegu on nad peidetud, kokku on toetuse hetkel andnud 25 inimest, seisuga 03.07.2013 15.58):

[private]Silvi Veiser, Jana Kivistik, Uljam Teuli, Liivi Uusväli, Ardo Tärno, Erika Salla, Alla Potaskujeva, Merike Jaanus, Tiina Heinla, Kadrin Uustallo, Katre Nisu, Heiki Jaanus, Kai Teuli, Anu Lõoke, Toivo Heinla, Margit Rego, Gerri Alamets, Lembit Alamets, Karmen Tõnnisson, Merike Koppel, Sigrid Šnaider, Andres Lõoke, Pirje Kivestu, Merli Kasela, Larissa Laal [/private]

PS Õpetaja Pille Kekki toetuseks on avatud lehekülg toetusallkirjade kogumiseks http://bit.ly/14j2xpu , nii et allakirjutanud inimeste nimekiri ei pruugi olla lõplik!

Kontakt: Uljam Teuli tel: 5257005