“Kustohast Te tulete?”
“Eestist!”
…nii algas minu intervjuu Ruth Eliasega 6. septembril. Kiideti maja ja meeskonda. Enne lahkumist vastati isegi paarile sellisele küsimusele, millest algul keelduti. Tundus, et direktor ei olegi nii halb nagu eelnevalt olin kuulnud. Tuli välja hoopis, et fasaadi taga on hoopis teistsugune näitemäng käimas. Minul võttis sellest arusaamine aega peaaegu kolm kuud, sest selle aja jooksul ei toimunud mitte midagi. Novembri lõpus lubasin järgneva kuu jooksul pühendada ennast asjasse.
Detsembris sai ka direktoriga lasteaias kohtutud, sest ma ei olnud rahul söökla tööga. Kohe leiti enda hulgast süüdlane, kelleks oli Pille Kekki, et tema nagu oleks mulle kaevanud. Keegi ei uskunud, et ta seda ei teinud ning ta palus mind, et ma seda ka direktorile ütleksin. Alles siis sai direktor teada, et tõepoolest pole õpetaja kellelegi kaebamas käinud. Küsisin siis, et ja kui isegi oleks käinud kaebamas, mis siis? Direktori arvates pidi see olema ebaeetiline. Küsisin, et kas sõnavabadusest ollakse midagi kuulnud, kuid see mõiste tundus olevat tundmatu. Uuest aastast lahkusid rühmast õpetaja Merit Männi ja õpetaja abi Piret Pulver. See et need asjad olid omavahel seotud, on puhtalt minu spekulatsioon, kuid ma arvan et olid. Nagu ma hiljem kuulsin, siis neid asju oli veel ning ma kipun oma juhtumit veidi üle tähtsustama, kuid kindlasti oli sellel ka oma mõju.
Alates sellest momendist tuli rühma iseseisvat mõtlemist ning kuigi ma arvasin, et Ingrid Härm on lasteaia minu jaoks lõplikult ära rikkunud, käisin ma nendega isegi vastlapäeval kaasas ning mul oli üks sündmus juures, mida kevadel sai lastele ja õpetajatele kingitusena kaasa anda. Mul oli selle rühma õpetajate üle lõpuks isegi nii hea meel, et ma sõitsin päeva jooksul rattaga maha 180 km, et käia emadepäeva kontserdi filmimas, kuigi minu enda laps sellest osa ei võtnud, sest oli haigena kodus, kuid ma tahtsin, et õpetajad saaksid endale tehtud tööst mälestuse…
Kevadel hakati tegema tutvustust sügisel kooli minevatele lastele ning lasteaias rippus kuulutus, et 17.30 on koosolek. 9. aprillil ilmus Öökulli Teataja, kus oli veel üks pilt, mis teatas, et õp Hedi ootab tulevasi koolilapsi kohtuma kell 17.00. Ühelgi stendil sellist kirja ei olnud ning kooli kodulehel ka mitte, kõikjal oli teavitus, et 17.30 kohtub direktor lastevanematega. See on kõige parem näide sellest, milline koostöö oli direktor Ruth Eliasel teatud õpetajatega. Mis olid sellise käitumise eesmärgid, on raske mõista, kuid tõenäoliselt taheti oma võimu näidata. Kahjuks ei läinud see läbi nii nagu oli soovitud, sest minu sekkumine viis selleni, et õpetaja Hedi üritus sai vajaliku kõlapinna ning kõik tulid kohale. Isegi direktor, kuigi tema üritus pidi hakkama tunduvalt hiljem. Selles hilisemas ürituses olin mina vait, tõstes ainult häält siis, kui direktor süüdistas lapsi selles, et nad pidid lumehanges tunni algust ootama või soovitas liiga rakse koolikoti probleemiga pöörduda sellega tegeleva MTÜ poole, eirates seda, et planeerimisega saab paljugi paremaks muuta. See kuidas direktor hoolis laste koolikoti raskusest, tuli eriti ilmekalt välja 25. aprillil, kui ma protestisin selle kohta, et õpilased saadeti kehalise kasvatuse tundi, ilma et neil oleks see tund päevaplaanis olnud ning loomulikult polnud neil ka vahetusriideid kaasas. Järgmine päev pidi olema kehaline kasvatus ning kõik võtsid oma dressid kaasa, kuid siis selgus, et sellel päeval jäi kehaline ära, sest see oli eelmine päev ette tehtud. Õpilastele ei öeldud midagi – tassige aga oma asju…
Sel hetkel viskas mul täiesti üle ning ma tunnistan, et kohati läksin ka üle piiri. Oleks ma neid kirju, mis ma direktorile saatsin, avalikult kusagil demonstreerinud, siis oleks saanud mind süüdistada laimamises. Õnneks ma ei pidanud seda tegema, sest ta tegi seda ise. Käis mööda koolimaja ja rääkis kui halb ma olen. Kirjad jõudsid isegi PPA-sse, kus direktor süüdistas mind ahistamises. Vahepeal olin ma talle juba puhkust andnud, sest arvasin, et liigne surve võib kaasatundjate hulka suurendada, kuid see, kui lapsevanema tööjuures käiakse kaebamas, aktiveeris mind taas. Seekord oli minu kord politseisse avaldus teha ning süüdistus sai olema karm. Kuna uurimine on pooleli, siis selles osas ei saa ma rohkem informatsiooni jagada, kuid praeguseks on süüdistuste hulk veelgi laienenud. Ruth Elias ei jätka enam kooli direktorina, kuid see on toonud kaasa uue jama, millel ei paista isegi lõppu olevat.
Nüüd on jagunenud nii õpetajad kui lapsevanemad kahte leeri, kellest üks on Ruth Eliase pooldajad ja teised mitte. Arvestades seda, kuidas direktor jagas õppetunde, siis oli näha, et kellelegi lubati suuri tasusid ning teistelt korjati õppetunnid ära. Samamoodi on ka lasteaias, kus uus õpetaja tegeles lastega, mitte ei seisnud niisama kõrval ega vaadanud, kuidas aeg möödub ning selline latitõstmine ei sobinud mugavale elule kuidagi. Nüüd ongi probleem, võib juhtuda, et uus direktor suhtub õpetajatesse võrdselt ning seni mugavuselu nautinud õpetajad ähvadavad lahkuda, samamoodi protestivad ka lasteaiaõpetajad Pille Kekki vastu.
Nüüd ongi otsustamise koht. Kas me tahame et Maidla Kooli tase oleks hea ning tööl oleksid õpetajad, kes tegelevad lastega või tahame stagnatsiooni. Mina ja paljud teised on valinud selle poole, mis tahab õiglust ning rõõmsat ja arendavat keskkonda. Teisel pool on hoolekogu ja Ingrid Härm, kes nõuavad et kõik laste rõõmsad näod korjatakse internetist ning koolimajale tõmmatakse kardinad ette. Mul on hea meel, et ma olen heade poolel ning loodan, et selle võitluse võidavad ka head, vastasel juhul peavad minu lapsed ja tõenäoliselt ka paljud teised jätkama oma õpinguid Kiviõlis.