Igal aastal kui jõulud on kätte jõudnud, tuleb see alati üllatusena nagu talv autojuhtidele. Jõuluõhtul ootad küll kingitust, kui paki lunastamise luuletus ei taha kuidagi meelde tulla. Siis ootad head haldjat, kes sind hädast välja aitaks ning kannad vigaselt ette sellesama neljarealise luuletuse, mida oled juba aastaid ekspluateerinud jõulude ajal.

Mul tuli mõte, et äkki hakkaks sellel aastal varem luuletusi õppima ning selleks, et atraktiivsust lisada, ei ole ükski luuletus pikem kui neli rida. See on küll julge lubadus minu poolt, et iga päev lisan ma siia ühe luuletuse mis on minu enda sulest võetud ning pole pikem kui neli rida, kuid kui mõni päev jääb vahele, siis ma arvan, et antakse mulle andeks ja lepitakse vähemaga.

16. detsember 2009 kell 12.00 on Vanemuise teatri suures majas kahes vaatuses lastemuusikal “Detektiiv Lotte”. Esietendus oli sellel lavastusel aasta tagasi – 28. novembril 2008.

Sisust: Sedakorda püüab koeratüdruk Lotte välja mõelda, kelleks ta suurena saada võiks ning algav päev annab talle suurepärase idee, sest ootamatult läheb kaotsi isa Oskari leiutatud suhkrumasin. Lotte ja ta sõber Bruno ei jää käed rüpes istuma, vaid otsustavad hakata detektiivideks ning suhkrumasina üles otsida.

Kool on broneerinud õpilastele 30 piletit, mille väljaostmiseks on aega 14. novembrini. Pilet ise maksab 162, 144 kr ning sellele tuleb juurde sõiduraha 102 kr (kuna 18 kr maksite rohkem, siis võtame nüüd 102-18, saame 84 kr), kuid kui õpilasel on ette näidata tõend, et ta on Tartu Ülikooli vastu võetud ning tagasi tulla ei taha, siis saab ka poole hinnaga

Etendus on kallis, kuid laulavad inimesed, kes ka tegelikult laulda oskavad ja pillid on kätte antud nendele, kelle laua katab nende muusikainstrument – ja ma ei pea silmas kerjuseid! 

See oli juba minu koolis käimise ajal tavaline, et uuel veerandil muudeti tunniplaani. Miks see nii on, seda ma täpselt ei teagi, küllap sellepärast et peletada rutiini ning vajadusest õpetajaid optimaalsemalt tööle rakendada, kuid see on harjumuspärane muutus. Küll aga ei olnud kunagi mul probleemi sellega, et ma ei teadnud millal sööma peab minema. Nüüd peavad aga lapsed harjutama ennast sellega, et pärast neljanda tunni lõppu ei lähe nad mitte koju vaid hoopis sööma. Kord on nõme, ei vaidle vastu ning oma lapsele andsin ma valikuvabaduse – kui ei taha sööma minna, võid kohe koju tulla. Seni on ta siiski söömas käinud. Kuid kuna ma kuulsin põhjust, miks söögivahetund ümber tõsteti, siis see teeb tigedaks küll ning ma teen kooli juhtkonnale järelepärimise ning tahaks väga head põhjendust saada. Nimelt olevat probleem selles, et suuremad õpilased ei jõua hommikul kodus süüa ning sellepärast peaks nad oma lõunasöögi enne kätte saama et õhtul kelle neljani klassis vastu pidada. Kui see põhjendus peab tõesti paika, siis selle asemel, et väiksemaid diskrimineerida sellega, et nad peavad pärast tunde söömas käima, võiks need suured kellel hommikul kooli nii kiire on, et süüa ei jõua, kellad kümme minutit varem äratama panna. Septembri esimesel kuul kui ma käisin oma mudilast kooli saatmas nägin ma küll neid “kiirustamas” 5 min enne tundide algust kooli poole ning kuna nad kodus toitu korralikult 30 korda läbi ei mälunud, siis ei näe ma nende hilinemisel ühtegi vabandust vaid tegelmist on selge laiskusega. Veel hämmastavam on see, et  taolisi mööndusi tehakse sellistele õpilastele kellel peab silma vahetundide ajal kahe õpetajaga peal hoidma, et ka homme oleks maja alles kus saaks tunde läbi viia.

See on siis info mis on minuni jõudnud uuest valitsevast korrast ning nende tagamaadest. Ehk on ainult minul asjast selline arusaam, et see pedagoogiline suhtumine jääb korra tagamiseks veidi nõrgaks ning ühepoolsed järeleandmised ei muuda olukorda mitte paremaks vaid ainult halvemaks. Selleks et oma seisukoht mulle teatavaks teha, anna oma hääl siinsamas lehel “Küsitluse”-lahtris, kas antud muutused on vastuvõetavad või mitte, neutraalse seisukohana jätsin alles valiku, et küll kool teab mis on hea ja õige.