XIX sajandil toimus eesti rahva iseteadvuse tõus ning kultuuriline ärkamine. Mitmete kultuuriliste suursündmuste toimumine koondas esmakordselt kriitilise hulga eesti soost üliõpilasi end eesti kultuuri ja keele alal harima. 1870. aastal kogunesid kaheksa eesti soost tudengit ühiselt „Kalevipoega“ lugema. Nimetatud koondumisest kasvas välja esimene eesti akadeemiline organisatsioon – tänapäevane Eesti Üliõpilaste Selts. Sellesama haritlaskonna ühendamiseks loodi osakond nimega Vironia, mis tolleaegsete korporatsioonide eeskujul valis enda tunnusvärvid – sinise, musta ja valge.
Valitud värvide tähendust on tõlgendatud mitmeti. Üks kõige levinum poeetiline seletus on, et sinine sümboliseerib kodumaa taevasina, must kodumaa mullapinda ning valge väljendab lootust ja isamaa helget tulevikku.
Sinimustvalge esimene avalik ülesastumine
Eesti haritlasi ühendanud osakond ei leidnud aga baltisaksa korporatsioonide vastuseisu tõttu ülikooli poolt kinnitamist. Osakond Vironia tunnusvärvid tegid sellest hoolimata oma esimese avaliku ülesastumise suurel reedel, 7. aprillil 1882. a. Nimelt siis sõitis osakonna tulipäine esimees Aleksander Mõtus protestimärgina sinimustvalge värvimütsiga läbi Tartu kesklinna. Rüütli tänava postkontori lähistel rebisid baltisaksa korporatsioonide liikmed Mõtusel värvimütsi peast. Ülikooli kohus karistas hiljem intsidendis osalenud korporante kartseriga, A. Mõtus heideti aga ülikoolist välja.
Osakond Vironia asutamise läbikukkumise järel käidi koos salaseltsina. 16. veebruaril 1883. a registreeriti Eesti Üliõpilaste Selts teadusühendusena. Seltsile pärandati edasi osakonna sinimustvalge värvivara. Eesti haritlaskonna kasvamine jätkus ning 1884. a teatas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat, et eesti neiud tahavad kinkida Seltsile tunnuslipu. Selts suhtus kingitusse tänutundega. Sinimustvalge suuremõõtmelise siidlipu õmblemise võtsid ette proua Paula Hermann ning preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann.
Sinimustvalge lipu pühitsemine
Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884. a. Eesti Üliõpilaste Seltsi väljasõit Otepääle sündis Burchard Sperrlingki kutsel. Küllasõitjail oli peidetult kaasas Seltsile kingitud sinimustvalge siidlipp. Kui Otepää kiriku tornikiiver paistma hakkas, päästeti lipukangas tuulde lehvima. Järgmisel päeval toimus kirikla saalis lipu võimas pühitsemine ja õnnistamine: esmalt pidas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat avakõne, seejärel pühitses lippu kirikuõpetaja Rudolf Kallas, seletades piiblisalmi najal, et nõnda nagu kepp muutus maoks, kui Aaron selle maha viskas, muutub mahavisatud truudusetõotus hädaohtlikuks truuduse murdjale enesele. Pühitsusakti lõpus lõi Kalevipoja-õhtute algataja Heinrich Rosenthal hõbenaela ajaloolise sinimustvalge lipu vardasse.
