Sellel aastal lisandus Klassilehele 238 sissekannet. Arvestades seda, et eelneva viie aastaga oli kirja pandud 613 postitust, siis aasta on olnud päris aktiivne.
Tegelikult sai käesolev õppeaasta juba alguse keset suve, kui Maidla Kool sai endale uue direktori ning sügiseks oli Maidla Koolist päris paljud vanemad oma võsukesed ära viinud – eesotsas hoolekogu esinaise Virje Härmiga. Muidugi ei vaevunud ta lapsevanemaid informeerima, et miks ta nii tegi või oma sõbrannad kaasa meelitas, kuid mina pean seda oskamatuseks oma seisukohtasid põhjendada ning tunnen kergendust, et Maidla Kooli jäid need, kes sellest ka hoolivad.
Uue direktori suhtes olid mul omad kahtlused, sest eelmisel õppeaastal oli tema ootamatu lahkumine toonud kaasa Ruth Eliase, kes on siiani halva juhi sünonüümiks.
Meelike Abroi kiituseks peab ütlema seda, et ta jagas informatsiooni – ta tutvustas ennast, rääkis oma plaanidest ja seda kõike ilma küsimata. Tavaliselt näeb sellist käitumist ainult poliitikute poolt enne valimisi – kus räägitakse mida on tehtud ja mida tahetakse teha. Meelike Abroi ei piirdunud mitte ainult aasta algusega, vaid on Maidla Kooli informatsiooni jaganud kogu õppeaasta lõikes ning see ongi kõige olulisem.
Kahjuks ei saanud Klassileht terve õppeaasta jooksul kordagi tegeleda kooli probleemidega, sest kogu aur läks selle peale, et võidelda Maidla Kooli vastu tegutsevate poliitikute vastu. Nimelt sai Lüganusel vallavalitsusse Allan Aron – endine Keskerakondlane, kes muutis oma vaateid üleöö nii, et sobis edaspidi Reformierakonda, Annika Kapp – kellel on seljataga ühine koolitee nende inimestega, kes oma lapsed Maidla Koolist ära viisid ning seega tegutses ta loomulikult nende huvides, Virje Härm – oli ainukene, kes oli hääletuskomisjonis Meelike Abroi vastu, Arno Rossman – inimene, kes on Villu Reljanile nõu andnud ning me kõik teame, kuidas tema lõpetas ning Aivar Karon – kelle minevik on mulle tundmatu.
Veebruari lõpus kuulutati välja konkurss ametikohale, mis hakkaks Lüganuse valla kultuuri ja haridust kordineerima. Kuna selle ametikoha palk võimaldab ka BMW kütusekulu kompenseerida, siis loomulikult oli huvitatud sellest ka Ingrid Härm, sest Maidla Kool teda tagasi ei oodanud. Kuni lõpuni üritati mulle selgeks teha, et mul on luulud ja ma mõtlen asju välja, kuid konkursi viimasel päeval, kui dokumendiregistris seisid initsiaalid I.H. ning ma mainisin, et petitsioon ongi just antud isiku vastu suunatud, oli nelja kilomeetri kaugusele kuulda, kuidas sekretär ütles, et nendel nimetähtedel pole mingisugust mõtet, kui kõik teavad, kes selle taga seisab. Vallavalitsus aga vastas mulle diplomaatiliselt, et kõik osalejate andmed on konfidentsiaalsed ning nemad ei tea üldse millest jutt käib. Siinkohal on sobilik kõikidele inimestele meelde tuletada, et Lüganuse vald ei ole New York, kus naaber ei tunne naabrit või keegi ei tea, mis toimub omavalitsusüksuse teises otsas, siin tuleb arvestada alati asjaoluga, et kõik teavad kõike.
12. mail saadeti see vallavalitsus laiali, koju Facebooki postitusi jagama ning sellega oli otsene oht Maidla Kooli jaoks kadunud. Tagantjärele on liikunud jutud, et kuna leiti lapsevanem, kes suutis Maidla Kooli direktoris piisavalt puuduseid kirjeldada, siis oleks see vallavalitsus ka direktori esimesel võimalusel minema saatnud. Arvestades seda koosseisu, siis ma ei imesta üldse, et selline eesmärk oli neil ka kogu aeg plaanis olnud, kuid see on puhas spekulatsioon, mis õnneks kunagi aset ei leidnud.
Tagantjärele tarkus on see, et kõik need inimesed, kes soovisid Maidla Koolis vigu leida, vastandasid end mulle – inimesele, kes on neid vigu otsinud ja leidnud juba viis aastat. Sellel aastal ei antud mulle seda võimalust ning Maidla Kool sai tegutseda täiesti ilma konstruktiivse kriitikata. See kas selline aasta oli hea või halb, on igaühe enda hinnata. Mina arvan, et kui kool jagab informatsiooni, siis ootab ta alati ka vastukaja ning seda ta sai enamasti ainult sinise pöidla vajutamise tasemel. Sellest on väga kahju.
Küll aga on väga postiivne see, et rahuloluküsitlusele vastas 24 lapsevanemat, mis tähendab seda, et inimesed on hakanud lõpuks kaasa rääkima. Aastaid tagasi tundis ennast puudutatuna õpetaja Karmen, kui volikogu esimees Enno Vinni ütles, et mina olen selles süüdi, et ta oma kriitikat avalikult väljendas, sest olen ta üles ässitanud. Nüüd aga on leidnud paljud minu arvustused nii inimeste poolt- kui ka vastuhääli, kes julgevad oma seisukohtade eest seista. Eile avastasin, et kaks aastat tagasi kui ma ütlesin, et Aruvälja küla ei ole võimalik üles leida, on jõudnud ka külaelanike arusaamiseni ning nad proovivad olukorda paremaks muuta. Ja kõik see on väga tore, sest lisaks mälestuste jäädvustamisele õpetab Klassileht ka demokraatlikus ühiskonnas elama!
Kuues õppeaasta on läbi ning nüüd oleme me kõik jälle veidi targemad…
Uljam Teuli
Klassilehe kaasasutaja