Kuna kõik tähistavad usinasti kevadpühasid ning oluline on lihtsalt munade värvimine, siis võiks veidi selgitada, et miks seda üldse tehakse.
Suur reede kui Kristuse surmapäev on aasta õnnetu päev, nagu reedene päev on tervikuna õnnetuim nädalapäev. Suurele reedele järgneb vaikne laupäev.
Rahvakalendris rõhutati päeva pühadust ja keeldu töötada. Hommikul tõusti vara, mitmel pool Lääne-Eestis ja saartel käidi nn hane tegemas ehk kasevitstega magajaid peksmas. Majapidamisest ei tohtinud midagi välja laenata, et mitte loovutada oma majapidamise õnne.
Suur reede oli mõjukamaid nõidumisaegu – seegi päev sobis, sarnaselt suure neljapäevaga, kõikvõimalikuks pisimaagiaks ja eelseisva aastapoole mõjutamiseks. Maagiarohkus on seotud olulise kevadise pöördepunktiga, samuti kristliku õpetusega, mille kohaselt suurel nädalal tegutsevad kurjad jõud ja kurat. Nõiduse kartuses, kuid ka suure püha tõttu oli keelatud külaskäimine. Suur reede sobis ka armumaagiaks ehk selleks, et kedagi ennast armastama panna või hoopis teiste suhted sassi ajada.
Suurem osa suure reede kombestikust on tänaseks hääbunud.
Nimetus reede tuleneb muinasskandinaavia viljakusjumalanna Freyja nimest. Reedet peeti kõige halvemaks nädalapäevaks juba keskajal kogu Euroopas. Esiteks oli tegemist paaritu päevaga, teiseks oli see mitmete ususündmuste tõttu neetud ja halb päev: suur reede ehk Kristuse surma, kuradi taevast allaviskamise päev jm.
Allikas: BERTA Eesti rahvakalender
Käimine on lahe asi ning olles ise pidev tatsaja, olen ma kahe viimase aasta jooksul endaga ka sammulugejat kaasas tassinud.
