Riigikogu menetlusse on jõudnud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu. Tegemist on kõige olulisema tervikliku haridusuuendusega pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus.
Kajastustes on uuest seadusest välja nopitud väikseid tükikesi ja tituleeritud need kõrgelennuliselt minunimeliseks haridusreformiks. Jah, ümberkorraldused on ulatuslikud, kuid need ei koosne üksnes koolivõrgu korrastamisest, vaid kõige aluseks on vajadus teha muudatusi õppe sisus.
Kindlasti ei ole tegemist vaid ühe mehe ettepanekutega, sest suurt osa neist sätteist on kavandatud aastaid ja pakutud välja muu hulgas nii haridusfoorumitel kui ka Eesti Koostöö Kogu poolt. Viimane esitas endasse ühendatud 60 organisatsiooni nimel riigikogule ja valitsusele näiteks ettepaneku põhikool ja gümnaasium lahutada.
Tegelikkuses käsitleb uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus nii õppekava, koolikohustuse täitmist, turvalisust, koolitöö korraldust, õpetaja rolli suurendamist, koolide rahastamist kui ka erinevate koolitüüpide integratsiooni, s.t lühidalt öeldes: üldhariduse tervikut.
Noor peab koolis käima
Viimastel arutlustel osalejad on selgelt esile toonud koolikohustuse täitmise teema ning rõhutanud seda, et mõiste ise, eriti aga lapsevanema, kooli, omavalitsuse ja riigi õigused, kohustused ja vastutus peavad palju selgemad olema.
Võime rõõmu tunda, et enam ei jäta igal aastal põhikooli pooleli tuhatkond õpilast, vaid neid noori, kelle haridustee põhikoolis katkes, jäi eelmisel õppeaastal hüppeliselt vähemaks – neid oli veidi üle viiesaja. Kuid ka seda on palju. Eesti riigis on kõigil võimalus omandada jõukohane haridus, tarvis on vaid lapse soovi õppida ning täiskasvanute soovi ja oskust märgata, aidata ja vastutada. Just uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pühendab terve peatüki sellele, et ükski noor inimene meie haridussüsteemis kaotsi ei läheks.
Kui kodu ei toeta õppimist ja tema tegemised ei huvita ema-isa, siis on asjatu loota, et üksnes kool suudab sellisest noorest kasvatada targa ja tegusa kodaniku.
Koolil peab olema oma õpilastest ülevaade. Tavapäraselt annavad lapsevanemad koolile teada, kui laps on haigeks jäänud või puudub mingil muul põhjusel. Kui aga last koolis ei ole ja õpetaja ei tea põhjust, siis tuleb koolil võtta ühendust lapsevanemaga, nii on kirjutatud seadusesse. See on kasulik ka perekonnale, sest võib juhtuda, et kodused tõepoolest ei tea lapse puudumistest.
Seaduses on kirjas kohustused koolipidajale, kes ka praegu kehtivate seaduste järgi peavad kontrollima koolikohustuse täitmist. Kui laps ei ole ikka nädala jooksul koolis käinud ja kool ei ole tema vanematega kontakti saanud, siis asub last otsima kohalik omavalitsus. Viimase sekkumist tuleks ehk veelgi operatiivsemaks muuta ja oma kohustusi mitte täitvatele vanematele kehtestada karistused. Kooli tööks on ikka õpetamine ja mitte laste otsimine. Lisaks eelnevale tuleb igal vallal ja linnal sügiseti kontrollida, et kõik kooliealiseks saanud lapsed jõuaksid kooli.
Ainult kontrollist ei piisa
Loomulikult on kontrollimine ja trahvimine ning laste ja nende emade-isade tagaotsimine viimane võimalus.
Erinevate õpetamisviiside ja õpilase toetusvõimaluste kasutamine muudetakse paindlikumaks, põhikooliklassid väiksemaks. Koolil on senisest lihtsam korraldada õpiabi, rühmaõpet või individuaalõpet, õpetaja saab rakendada uusi metoodikaid.
Lisaks kooli õhkkond, mis peab olema sõbralik ja õppimist toetav, sellisest koolist ei kipu lapsed ära jooksma. Terve õhkkonnaga koolis esineb ka tunduvalt vähem koolivägivalda. Kui aga asjad peaksid hulluks minema, siis uus seadus kirjeldab täpselt, millised on õpetaja võimalused kutsuda korrale ülekäte läinud õpilast. Kõik koolis käinud inimesed mäletavad, et kedagi saadeti tunnist välja või jäeti pärast tunde – nüüd esimest korda saavad õpetajad seda kõike vajadusel rakendada ka seaduse toel.
Räägime palju meid tabanud tööpuuduse lainest. Korralik ja lapse võimetele ning vajadustele vastav haridus aitab teda tulevikus ka tööelus. Kui tahame majandust jalul hoida, tuleb rõhku panna koolist väljalangevuse vähendamisele ja lastes teadmistejanu äratamisele.
Haridusminister Tõnis Lukas
Maidla Põhikool ootab Sind, lapsevanem, kelle laps juba käib meie koolis või kelle laps alustab oma kooliteed sügisel, vaatama lähemalt, kuidas koolielu igapäevaselt käib. Tule ja tuleta meelde oma koolipõlve, istudes tunnis ning võrdle, mis on sellest ajast paremuse või siis halvemuse poole läinud. Olles juba kooli köögipoolt näinud, saad sa kindlasti kaasa rääkida ka selles, et mis võiks olla teisiti. Hoolekogu esimehena soovitan kindlasti antud võimalust mitte kasutamata jätta, sest kõigi arvamus on oluline.
Sisselogimise aken on kolmes osas. Esimene osa on parooliga sisselogimine (seda kasutavad kõik õpilased ja õpetajad), teised kaks võimalust on loodud lapsevanematele (ID-kaardiga audentimine või siis läbi pankade internetikeskkondade). Mind on alati hämmastanud, see, et miks on lapsevanemad viidud kehvemasse seisu kui õpetajad ja õpilased. Miks peaksid lapsevanemad ennast turvalisemalt tuvastama kui õpetajad?! See kui lapsevanema vaenulikuks on keskkond tehtud näitab ka see, et sisselogimise esimese varjandina on välja toodud parooliga võimalus ning ID-kaart ka Internetipank kui turvalisemad logimisvõimalused, on lükatud tahaplaanile. Mida see riik siis propageerib, kasutade e-teenuseid ja ID-kaarti, kui e-kool kui tulevaste kodanike kasvulava ei suuda oma õpilastes ja õpetajates selle kasulikkust teadvustada!
