Rubriik: Uljam

XIX sajandil toimus eesti rahva iseteadvuse tõus ning kultuuriline ärkamine. Mitmete kultuuriliste suursündmuste toimumine koondas esmakordselt kriitilise hulga eesti soost üliõpilasi end eesti kultuuri ja keele alal harima. 1870. aastal kogunesid kaheksa eesti soost tudengit ühiselt „Kalevipoega“ lugema. Nimetatud koondumisest kasvas välja esimene eesti akadeemiline organisatsioon – tänapäevane Eesti Üliõpilaste Selts. Sellesama haritlaskonna ühendamiseks loodi osakond nimega Vironia, mis tolleaegsete korporatsioonide eeskujul valis enda tunnusvärvid –  sinise, musta ja valge.
Valitud värvide tähendust on tõlgendatud mitmeti. Üks kõige levinum poeetiline seletus on, et sinine sümboliseerib kodumaa taevasina, must kodumaa mullapinda ning valge väljendab lootust ja isamaa helget tulevikku.

Sinimustvalge esimene avalik ülesastumine

Eesti haritlasi ühendanud osakond ei leidnud aga baltisaksa korporatsioonide vastuseisu tõttu ülikooli poolt kinnitamist. Osakond Vironia tunnusvärvid tegid sellest hoolimata oma esimese avaliku ülesastumise suurel reedel, 7. aprillil 1882. a. Nimelt siis sõitis osakonna tulipäine esimees Aleksander Mõtus protestimärgina sinimustvalge värvimütsiga läbi Tartu kesklinna. Rüütli tänava postkontori lähistel rebisid baltisaksa korporatsioonide liikmed Mõtusel värvimütsi peast. Ülikooli kohus karistas hiljem intsidendis osalenud korporante kartseriga, A. Mõtus heideti aga ülikoolist välja.

Osakond Vironia asutamise läbikukkumise järel käidi koos salaseltsina. 16. veebruaril 1883. a registreeriti Eesti Üliõpilaste Selts teadusühendusena. Seltsile pärandati edasi osakonna  sinimustvalge värvivara. Eesti haritlaskonna kasvamine jätkus  ning 1884. a teatas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat, et  eesti neiud tahavad kinkida Seltsile tunnuslipu. Selts suhtus kingitusse tänutundega. Sinimustvalge suuremõõtmelise siidlipu õmblemise võtsid ette proua Paula Hermann ning preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann.

Sinimustvalge lipu pühitsemine

Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884. a. Eesti Üliõpilaste Seltsi väljasõit Otepääle sündis Burchard Sperrlingki kutsel. Küllasõitjail oli peidetult kaasas Seltsile kingitud sinimustvalge siidlipp. Kui Otepää kiriku tornikiiver paistma hakkas,  päästeti lipukangas tuulde lehvima. Järgmisel päeval toimus kirikla saalis lipu võimas pühitsemine ja õnnistamine: esmalt pidas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat avakõne, seejärel pühitses lippu kirikuõpetaja Rudolf Kallas, seletades piiblisalmi najal, et nõnda nagu kepp muutus maoks, kui Aaron selle maha viskas, muutub mahavisatud truudusetõotus hädaohtlikuks truuduse murdjale enesele. Pühitsusakti lõpus lõi Kalevipoja-õhtute algataja Heinrich Rosenthal hõbenaela ajaloolise sinimustvalge lipu vardasse.

Laupäeval, 24. märtsil olid kooli kutsutud nende laste vanemad, kelle lapsed alustavad kooliteed järgmisel paaril aastal.

Tegemist oli tehniliselt reklaamüritusega, sest järgmisel aastal tosinast lapsest, kes vallas kooli lähevad, on Maidla Põhikooli minemas kõigest neli. Nii et sisuliselt oli probleem kooli püsimajäämises.
Miks seda tehakse, sellele  ei osanud keegi ühtegi põhjapanevat selgitust anda. Minu arvates on tegemist eelarvamusega, sest põhiharidus on selline osa haridusteest, millega saavad hakkama kõik koolid. Alles gümnaasiumis ja ülikoolis tulevad juurde sellised spetsiifilised teemad, mille omandamiseks oleks vaja õpetajate vahel valida. Samamoodi võiks küsida, et miks inimesed kolivad kõik Tallinnasse? Ühest vastust sellele ei ole.

Kooli ja valla kiituseks pean ütlema, et kooli paremaks muutmisel on palju ära tehtud. Alati saab asju paremini teha, kuid minu arvates ollakse õigel teel. Loomulikult kogukonna vastu ei saa ning kui 2/3 lastevanematest arvab, et kooli pole Maidlas vaja, siis nii ongi. Enamus otsustab. Küll aga soovitan enne elanikkonnale väga lihtsalt ning arusaadavalt selgeks teha, milline hakkab elu välja nägema siis, kui kooli ei ole. Mina kujutan seda ette tühja, kõledana ning tulevikuta, kuid kas nende lastevanemate vaade on teistsugune kui minu oma?

Ma olen omalt poolt käinud välja palju võimalusi, et muuta kool selliseks nagu ei kusagil mujal:

• Klassileht.ee on meie oma! Igaüks kes otsib internetis klassilehte jõuab Maidla Põhikooli. Paremat reklaami tasuta ei saa. Igal aastal olen ma pakkunud välja võimaluse ka oma klassi asju seal kajastada, kuid siiani on tööle läinud ainult need klassid, millega ma ka ise seotud olen.
• Igale klassile oma nimi. See ühendab ning eristab teistest. Igal aastal uus number klassile, kuid nimi jääb kuni lõpuni. Minu teada ei kurda selle üle ükski Jutulindusest ega ka Suslikutest, et neid tuntakse nime pidi. Ja kõik teavad, kellega on tegu!
• Huviringid luua kooli õppetundide baasil, et olemasolevat kinnistada. Juttu oli siin käsitööst, et töid ei saada valmis, sest õppekavas pole ette nähtud. Kui õpetaja palganumbrile juurde kirjutada mingi number, et ta õhtul on koos nendega heegeldamas või treimas, kes seda tõesti tahavad, siis ma arvan, et keegi poleks sellele vastu. Isegi mina oleks nõus väikese summa välja käima, kui mul oleks võimalus treipinki kasutada. Turg ei teki mitte küsimuse vaid pakkumise peale!
• Sai tehtud Maidla Põhikooli leht Facebooki, et saaks informatsiooni operatiivsemalt jagada. Sinna on postitusi teinud ainult paar õpetajat, kus on ülejäänud? Propageerige oma õppeaineid ja jagage informatsiooni. See ei ole ammu enam kõigest meelelahutuslik kanal, vaid palju enamat!
• Laenutage rattaid välja, mis nädalalõpus ja suvel niisama seisavad. Siinkandis ei paku sellist teenust mitte keegi!

Võimalusi on palju!

Lisan ka küsitluse, kuid tean juba vastust ette, sest kõik kes on Klassilehel, on oma kodukoha patrioodid, teistel on lihtsalt ükskõik!

KAS MAIDLA PÕHIKOOLI ON VAJA?

Uljam Teuli
põhikooliõpilase lapsevanem 2008-2025

Õpetajad näevad asju ainult oma mätta otsast, selles ma olen enam kui veendunud. Ma ei ütle seda, et see oleks halb. Kui nad ei oleks oma ala professionaalid, siis nad ei oleks ka head õpetajad, kuid nad on juba sellised ja sinna pole midagi parata. Lähed õpetaja või lektori juurde, kes on oma alas kinni ning ta tahab, et sa teaksid seda ala nii, nagu tema teab – norib selle kallal, kui seletad asju oma sõnadega ja ei kasuta õigeid mõisteid. Nii on rohkem või vähem tegelikult kõikide õpetajatega, tunnistavad nad seda või ei. Ja kui ei ole, siis tõenäoliselt pole tegemist ka hea õpetajaga.

Lugesin, et viimane streik oli õpetajatel 2003 aastal. Elasin siis ka Eestis, ning mul polnud aimugi, et õpetajad streigivad. Kuigi ma vaatan nagu uudiseid, ei puutunud see minusse, sest kooliealisi lapsi mul ei olnud. Ma ei arva, et see minu omapära, peaks olema üleüldine reegel, kuid üldistades võib arvata, et tegelikult puudutab see siiski ainult neid inimesi, kellel on kooliga mingisugune side – kas töötavad ise seal või/ja käivad lapsed koolis. Nende kaevurite ja raudteelaste toetusstreikide suhtes ma oleksin väga ettevaatlik, sest tegemist on ikkagi muukeelsete inimestega, kes ise ka ei saa aru, mille poolt või vastu nad streigivad ning kui mängu tulevad Venemaa lipud ja nõudmised “vene keel teiseks riigikeeleks”, siis mina õpetajate asemel pigem distantseeruksin nendest.

Õpetajate streigist esmakordselt kuuldes jäi mul selline mulje nagu tegemist oleks inimestega, kes olid õigel ajal raudteejaamas ning kui kõik ostsid endale pileti, siis nemad imetlesid sõiduplaani. Rong läks ära ning nüüd tõstetakse kisa, et nemad jäid maha ning tulgu rong tagasi ning nende need kes on endale pileti ostnud, peab rongist maha tõstma, et nemad ka ära mahuksid. Kus olid õpetajad siis, kui käis rahade jagamine? Kellelt peaks rahad ära võtma, et õpetajad ennast hästi tunneksid?

Läksin kooli, et uurida, mida arvavad Maidla Põhikooli õpetajad. Tuleb välja, et optimistlikult ei ole meelestatud keegi ning ükski õpetaja ka ei usu, et streik neile sellel aastal ka palgatõusu tooks. Pigem streigitakse seepärast, et järgmine aasta endale palgatõus välja teenida. Võib ju ka nii, aga kes on väitnud, et järgmine aasta raha juurde ei saa? Üldine mulje jäi pigem selline, et oleks saand ka ilma streigita hakkama, kuid kuna kõik protestivad, siis solidaarsuse mõttes lüüakse kaasa. Alguses olevat plaanis olnud streikida kolm päeva, kuid kuna lähimad koolid olid otsustanud kahe päevase streigi kasuks, siis võeti ka selline otsus vastu, sest rahakotti tabaks streik muidu liiga valusalt. Ma usun, et Maidla kooli õpetajatega võib solidaarne olla, sest nad ei ole loomult sõjakad. Kõikide õpetajate kohta seda küll öelda ei saa, sest kui Reemi Voltri kirjutab oma Eesti Päevalehes, et ta:

“Selle osa õppematerjalist, mis jääb streigi ajal läbi võtmata, peavad õpilased omandama omal käel. Õpetajad ei õpeta seda neile ette ega tagantjärele. Näiteks järgmise nädala teises pooles pidanuksin ma 12. klassi õpilastele rääkima kosmoloogias Jupiterist, Saturnist ja Uraanist ning meie lähimast tähest Päikesest, kuid nüüd jäävad need planeedid vahele. Aga kontrolltöös ma nende teemade kohta küsimusi esitan.”,

siis minus tema palgaprobleem kaastunnet ei tekita, sest meil on demokraatlik riik, nagu ta ka ise väidab ning kui ei meeldi, siis võib endale teise ameti võtta! Milles on süüdi õpilased, kellel ei ole isegi mitte valimisõigust, kuid enamus rahvast hääletab valimistel alati parempoolsete poolt, kes poputavad ainult rikkaid ja väga rikkaid, madalate maksudega, et neil kel raha on, jääks rohkem kätte. Ja kui riigil tuleb rahast puudus, siis võetakse seda töötukassalt (kuhu rikkad ei panusta, sest nad on tööandjad) ning tõstetakse käibemaksu, mis lööb eriti valusalt neid, kellel on vähe raha. Nii et tasub teha oma prioteedid selgeks, enne kui sedeli valimiskasti viskad – kui sinu sissetulek ei ole 136000 € aastas, siis ära anna Reforimierakonnale oma häält!

Ja olemegi jõudnud ringiga tagasi algusesse, et kui silmavaade ei ole lai ning sa ei näe ette seda, et kuidas mõjutavad sinu tänased otsused homset elu, siis need streigivad, et olid rumalad, kuna ei näinud asjade kulgu ette. Need aga kes teadsid, mis juhtuma hakkab, kiruvad neid, kes asjade kulgu ette ei näinud ja nüüd protestivad. Kahjuks on neid viimaseid rohkem.

Ma olen poolt, õpetajate palk peaks hakkama alates riigi keskmisest!

Ma olen vastu, et õpetajate palk peaks kasvama korraga viiendiku võrra, sest selline palgatõus on utoopiline. Kelle raha me siis neile anname? Steik on selline äärmuslik lahendus, mis au õpetajatele juurde ei too. Oleksin lootnud neilt kui haritud inimestelt, osavamat taktikat. Streigivad ikkagi lihttöölised, mitte spetsalistid.

Seekord “jõudu tööle” ei soovi, vaid head puhkepäeva!

Uljam Teuli – inimene kes saab hakkama 150 € kuus inimese kohta ja ei streigi.

Täna varahommikul kell 7.30 toimus pidulik lipuheiskamine Maidla rahvamaja ees. Lipu heiskas ja tervitussõnad lausus Maidla vallavanem hr Hardi Murula. Kaitseliitlased lasksid aupauke. Edasi ootas meid kõiki Maidla mõisa laulustuudio kontset ja kohvilaud.
Aitäh, Tairo, Liis, Mirjam, et tulite!

PILDID