5. oktoobril tähistatakse õpetajatepäeva. Sellel päeval õpetajad tööd ei tee, vaid leiavad endale asendajad, kes pole kunagi millegagi haridusvaldkonnast kokku puutunud, sest vastasel juhul tähistaksid ka nemad seda päeva.
Sellel aastal oli niimoodi, et ma olin lubanud õpetaja Karmenit ise asendada ning päeva koolis veeta.
Hommikul kui ma ärkasin, siis ei suutnud ma uskuda, et tegelikult ma ei olegi veel koolis, sest läbielatud õudused tundusid nii tõelistena… Jäi siis loota, et tegelikkus ei ole seni läbielatuga sarnane. Ja peab tunnistama, et minu õnneks isegi ei olnud. Kõige halvem osa kogu selle päeva juures oli kooli minek ja sealt tagasitulek, sest ilm ei olnud kõige heldem nende vastu, kes jala ringi liikusid.
Aktus oli nagu ikka – nii lühike, et keegi ei jõudnud veel magama jääda, kuid siis see muutus. Üheksas klass oli ette valmistanud koolinäidendi, mis oli väga hea ja mul on tõeliselt kahju sellest, et ei õnnestunud seda filmile võtta. Kahjuks oli ka päevakangelaste paigutus ja liikumine kõike muud kui soodne pinnas fotode tegemiseks. Kaks õnnestud pilti kogu sarjast – seda nimetan ma tõeliseks fiaskoks. Aga ega ma sinna pildistama ei läinudki, sest rõhuasetus oli hoopis mujal.
Esimene tund oli matemaatika. Uurisin lastelt, et mis mis on nende lemmikaine ja miks? Matemaatika meeldis ainult ühele. Seejärel võtsin paberi, millele kirjutasin numbri, murtsin paberi numbri kohalt kokku ja andsin järgmisele, paludes kirjutada numbri ning ette kas pluss või miinus. Selle käigus sai loodetavasti mõni selgeks, et number ei ole sama mis arv 🙂 Kui kõik olid oma numbri kirja saanud, palusin igaühel ennustada, et mis võiks olla selle tehte summa.
Esimene tehe oli kohe 0-7 ning see oli teise klassi jaoks, minek uude dimensiooni, nii et läksin veidi alt, lootes et need numbrid on kõigile võimetekohased… Igatahes järgmine number tõi meid positiivsse maailma tagasi ning selgus, et lõppvastusega olime me kõik täiesti võssa põrutanud – summa oli 4 ja väiksem pakutud arv 22.
Uurisin siis lastelt, et miks see küll niimoodi võis olla? Sain väga tõeseid vastuseid, sest arvati, et sellepärast, et keegi ei teadnud kas teised panid plussi või miinuse, see et ka number jäi saladuseks, et omanud nende arvates millegipärast tähtsust. Ülesande mõte oli aga lastele seletada, miks kõik ained on ühtemoodi tähtsad – sest nad on omavahel seotud. Jäädes ühes aines maha, ei lähe palju mööda kui ka teised muutuvad arusaamatuteks…
Seletasime veel, et kui suur arv on mustmiljon ning pajatasime kiirus ja raskusühikutest. Saime teada, kui vähe on eestlaste arvus nulle, võrreldes maailma rahvaarvuga. Mulle oli aga üllatuseks see, et teadmiste vahed on nii erinevad, nagu oleks tegemist liitklassiga ning osad nõudsid, et võiksid edasi liikuda, kuid soiutakse ikka sama asja. Rääkisin neile siis keti nõrgima lüli legendi, kuid tagantjärele pean tunnistama, et ma poleks uskunud nii suuri võimete erinevusi lastel juba teises klassis.
Eesti keel oli tunniplaanis teise tunnina kirjas ning selle läbiviimise au kuulus ka mulle. Eest Vabariik on demokraatlik riik ning kuna osad nõudsid etteütlust, millest ma väga vaimustuses ei olnud, siis tegin hääletuse. Häälteenamusega 5:3, saavutasin ma oma tahtmise ning etteütlus jäi ära. Selle asemel rääkisime Eestist eesti keeles ning minu nägemuse järgi oli tunni sisu täidetud. Teadmistekontrollis hiilgasid jälle ainult mõned, kuid kasutades spikrit suutsin ma neist ometigi targemana näida, sest keegi et teadnud mis tähendab setu murdes sõna ammukas 🙂
Siis tekkis mul vaba tund mis võimaldas mul järgmiseks tunniks kino ülesse seada. Loodusõpetuse tund on siiani sisaldanud põõsaid ja lähedasi inimesi, kuid omades pildimaterjali milline näeb ligidalt välja Kuu ja Päike, otsustasin ka neile seda kogemust pakkuda. Tuli välja, et ma ei ole ainuke fänn, kes sellest temaatikast vaimustuses on, ning ma leidsin endale selles osas mõttekaaslase kes lahkesti oma teadmisi minuga jagas. Lõpuks sain ka teada, et ta on päriselt Marsil käinud. Mõnes mõttes langes see kokku minu eelarvamustega, teatud rahva päritolu kohta, kuid nüüd leidis see ka kinnitust!
Lõppkokkuvõttes ei saanud ma küll õpetaja tööst absoluutselt mingit aimu, sest õpetamisega ma ei tegelenud, kuna olen üks nendest kes sisenes sellesse argiellu, väljastpoolt haridussüsteemi, küll sain ma aga palju targemaks selles osas, milline on meie klass ja sealsed õpilased. Kui minult küsitakse, et kas ma oleksin veel korra sama asja valmis läbi tegema, siis ütleksin jah. Küll aga ei hakkaks ma enam selleks puhuks töölt vaba päeva võtma, sest uudsus on kadnud.
5. oktoobril tähistatakse õpetajatepäeva. Sellel päeval õpetajad tööd ei tee, vaid leiavad endale asendajad, kes pole kunagi millegagi haridusvaldkonnast kokku puutunud, sest vastasel juhul tähistaksid ka nemad seda päeva.
Sellel aastal oli niimoodi, et ma olin lubanud õpetaja Karmenit ise asendada ning päeva koolis veeta.
Hommikul kui ma ärkasin, siis ei suutnud ma uskuda, et tegelikult ma ei olegi veel koolis, sest läbielatud õudused tundusid nii tõelistena… Jäi siis loota, et tegelikkus ei ole seni läbielatuga sarnane. Ja peab tunnistama, et minu õnneks isegi ei olnud. Kõige halvem osa kogu selle päeva juures oli kooli minek ja sealt tagasitulek, sest ilm ei olnud kõige heldem nende vastu, kes jala ringi liikusid.
Aktus oli nagu ikka – nii lühike, et keegi ei jõudnud veel magama jääda, kuid siis see muutus. Üheksas klass oli ette valmistanud koolinäidendi, mis oli väga hea ja mul on tõeliselt kahju sellest, et ei õnnestunud seda filmile võtta. Kahjuks oli ka päevakangelaste paigutus ja liikumine kõike muud kui soodne pinnas fotode tegemiseks. Kaks õnnestud pilti kogu sarjast – seda nimetan ma tõeliseks fiaskoks. Aga ega ma sinna pildistama ei läinudki, sest rõhuasetus oli hoopis mujal.
Esimene tund oli matemaatika. Uurisin lastelt, et mis mis on nende lemmikaine ja miks? Matemaatika meeldis ainult ühele. Seejärel võtsin paberi, millele kirjutasin numbri, murtsin paberi numbri kohalt kokku ja andsin järgmisele, paludes kirjutada numbri ning ette kas pluss või miinus. Selle käigus sai loodetavasti mõni selgeks, et number ei ole sama mis arv 🙂 Kui kõik olid oma numbri kirja saanud, palusin igaühel ennustada, et mis võiks olla selle tehte summa.
Esimene tehe oli kohe 0-7 ning see oli teise klassi jaoks, minek uude dimensiooni, nii et läksin veidi alt, lootes et need numbrid on kõigile võimetekohased… Igatahes järgmine number tõi meid positiivsse maailma tagasi ning selgus, et lõppvastusega olime me kõik täiesti võssa põrutanud – summa oli 4 ja väiksem pakutud arv 22.
Uurisin siis lastelt, et miks see küll niimoodi võis olla? Sain väga tõeseid vastuseid, sest arvati, et sellepärast, et keegi ei teadnud kas teised panid plussi või miinuse, see et ka number jäi saladuseks, et omanud nende arvates millegipärast tähtsust. Ülesande mõte oli aga lastele seletada, miks kõik ained on ühtemoodi tähtsad – sest nad on omavahel seotud. Jäädes ühes aines maha, ei lähe palju mööda kui ka teised muutuvad arusaamatuteks…
Seletasime veel, et kui suur arv on mustmiljon ning pajatasime kiirus ja raskusühikutest. Saime teada, kui vähe on eestlaste arvus nulle, võrreldes maailma rahvaarvuga. Mulle oli aga üllatuseks see, et teadmiste vahed on nii erinevad, nagu oleks tegemist liitklassiga ning osad nõudsid, et võiksid edasi liikuda, kuid soiutakse ikka sama asja. Rääkisin neile siis keti nõrgima lüli legendi, kuid tagantjärele pean tunnistama, et ma poleks uskunud nii suuri võimete erinevusi lastel juba teises klassis.
Eesti keel oli tunniplaanis teise tunnina kirjas ning selle läbiviimise au kuulus ka mulle. Eest Vabariik on demokraatlik riik ning kuna osad nõudsid etteütlust, millest ma väga vaimustuses ei olnud, siis tegin hääletuse. Häälteenamusega 5:3, saavutasin ma oma tahtmise ning etteütlus jäi ära. Selle asemel rääkisime Eestist eesti keeles ning minu nägemuse järgi oli tunni sisu täidetud. Teadmistekontrollis hiilgasid jälle ainult mõned, kuid kasutades spikrit suutsin ma neist ometigi targemana näida, sest keegi et teadnud mis tähendab setu murdes sõna ammukas 🙂
Siis tekkis mul vaba tund mis võimaldas mul järgmiseks tunniks kino ülesse seada. Loodusõpetuse tund on siiani sisaldanud põõsaid ja lähedasi inimesi, kuid omades pildimaterjali milline näeb ligidalt välja Kuu ja Päike, otsustasin ka neile seda kogemust pakkuda. Tuli välja, et ma ei ole ainuke fänn, kes sellest temaatikast vaimustuses on, ning ma leidsin endale selles osas mõttekaaslase kes lahkesti oma teadmisi minuga jagas. Lõpuks sain ka teada, et ta on päriselt Marsil käinud. Mõnes mõttes langes see kokku minu eelarvamustega, teatud rahva päritolu kohta, kuid nüüd leidis see ka kinnitust!
Lõppkokkuvõttes ei saanud ma küll õpetaja tööst absoluutselt mingit aimu, sest õpetamisega ma ei tegelenud, kuna olen üks nendest kes sisenes sellesse argiellu, väljastpoolt haridussüsteemi, küll sain ma aga palju targemaks selles osas, milline on meie klass ja sealsed õpilased. Kui minult küsitakse, et kas ma oleksin veel korra sama asja valmis läbi tegema, siis ütleksin jah. Küll aga ei hakkaks ma enam selleks puhuks töölt vaba päeva võtma, sest uudsus on kadnud.
PILDID
On tore, kui saad oma sõnumitele vastukaja. Viimane vastukaja oli niivõrd elav, et otsustati koguni kokku tulla. Sain veelkord teada, et minu huumor ei ole väga paljudele arusaadav ning seda, et sõnade taga ei nähta mõtet või nähakse seda, mida ma pole tahtnud edasi anda. Ju siis mul on nii halb väljendusoskus, kuigi peab ütlema, et neid kes saavad minust õigesti aru, on enamuses, nii et äkki polegi viga ainult minus…
Teeme koolielu vaheldusrikkamaks ning lisame sellesse veidi rohkem kui argipäevaõppimine annab – läheme teatrisse.
