VOLBRIPÄEV 1. mai
Volbripäeva ehk viilipipäeva on nimetatud esimeseks suvepäevaks ning hernekülvi alustamise ajaks. Rahva hulgas tuntakse volbripäeva ennekõike kaunviljade külvamise päevana. 1. mai on ka kõigi tarkade või nõidade päev. Võrreldes eestlastega on meie põhjanaabrite volbripäev – vappu – tunduvalt olulisem karjanduses (karjalaskepäev koos selle juurde kuuluvate maagiliste toimingutega karjaõnne saavutamiseks).
1. mai või 30. aprilli õhtul on tehtud tuld. Germaani rahvastel on see olulisemaid traditsioone volbripäeva kombestikus, olles tihedalt seotud nõiduse ning selle tõrjemaagiaga. Maiga saabub kevade lõplik võit, sellega kaasneb rida kõige halva eemaletõrjumise menetlusi: tuletegemine, kellade helistamine ja lärmitsemine, roheliste okste toomine hoonete kaitseks. Nõidade sõidust loksberile – öistele pidustustele – leidub kajastusi meiegi traditsioonis, on mainitud ka nõiasabatit.
Säilinud teadetest tuletegemise kohta ilmneb, et sel puudub maagiline tähendus ja seda on enamasti nimetatud maituleks. Need on olnud pigem lõbustusliku iseloomuga noortepeod, kus maa peale tehtud tule juures on pühitsetud mai saabumist ning vastuvõtmist.
Koduses majapidamises pole volbripäeval nimetamisväärset tähtsust. Ilmaennetes kajastub ta samuti vähe, olles suve alguse tähtpäevana palju vähem arvestatav kui teistel rahvastel.
Haljalas öeldi, et kui volbripäeval sajab vihma, siis vanad nõiad vihtlevad;
Kullamaal öeldi, et pääsukesed tulevad;
Tormas pidi kartuli maha panema.
Tänapäeval alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha.
Volbrilaupäeval liiguvad ringi igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.
