Alati on kevadpühad olnud traditsiooniliste jänkude ja tibudega ning need ei kao kuhugi, kuid mis oleks, kui vaataks pühasid teise nurga alt?
Kui juhtub õnnetus ning piim saab kodust otsa? Siis võid iga päev poodi minna ning seal on olemas müüja, aga kui juhtub midagi veel tõsisemat, siis alati saab helistada numbrile 112 ning ööpäevaringselt tullakse appi – olenemata sellest kas on pühad või mitte. Alati on kusagil keegi tööl, ehk tähistab oma pühasid peaaegu igapäevaselt, kuid on ka erandeid…
Sügisel käisid 5. klass ja Roosinupud Alajõel vaatamas, milline näeb välja hõljuk. Siis polnud selle sõiduki tööaeg veel alanud, sest Peipsi järv oli jääst vaba. Nüüd on ta terve talve tööd teinud ning kevade alguse puhul võtab ta oma väljateenitud puhkuse välja, sest enam pole ohtu, et keegi jääl abi vajab, sest see ei kanna enam inimest.
Talve lõpp Peipsi järvel tähendab seda, et piirivalvurid korjavad kõik piirimärgid kokku ning jäädakse ootama, millal saab paadid vette lükata. Ka kõik teenistuskoerad on samasugused piirivalvurid nagu inimesed, sest peavad ka nemad sõitma sündmuskohale mitte ainult autos, vaid ka paadis, hõljukis ning isegi helikopteriga ning kui nad pole selleks treenitud siis võib helikopteri lend sellist elevust tekitada, et töötegemisest ei tule midagi välja. Igatahes ootavad ka nemad kevade algust ning kuigi talv võib olla kui tore tahes, pole midagi toredamat kui kevad südames!