Mulle meeldib matemaatika. See on loogiline, ning õpitav aine. Kellele raskemini, kellele kergemini kuid seal ei ole vaja mingisuguseid erilisi isikuomadusi peale ühe – jätta meelde. Seda ma arvasin kuni tänaseni. . .
Kolmanda klassi matemaatika töövihikus oli selline ülesanne:
Taavi istub keskel. Sille istub äärmisel toolil. Anu ei istu Kalle ega Oti kõrval. Kalle kõrval istub ainult üks laps.
Tegemist on siis sellise ruumilise mõtlemise ülesandega, kus tuleb välistada kõik vastuolud – paned Taavi keskele, Sille ja Kalle äärde ning vaatad et Anu Kalle kõrvale ei istu. Ott saab siis ainukese vaba koha.
Kõik on ju väga tore, kuid sama lahendus toimib ka peegelpildis: Kalle, Ott, Anu, Taavi, Sille – Sille, Anu, Taavi, Ott, Kalle.
Minu arvates annab see ülesanne lapsele matemaatikast vale arusaama, nagu oleks võimalikke lahendeid mitu. Samuti ei anna see kuidagi matemaatika ülesande mõõtu välja, sest selle lahendamisel ei pea sa matemaatikast oskama ka kõige elementaarsemaid asju. Ma saan aru, et ajad muutuvad ja õppemeetodid samuti, kuid on asju, mis ei tohiks muutuda ning matemaatika on üks neist – ülesanne peaks jääma siiski üheselt lahendatavate hulka ning peaks sisaldama kas küsimuses või vastuses ikkagi numbreid.