Eesti kiviõlitööstuse pahupool: lapsed haigestuvad massiliselt

Kell üheksa 9. juuni õhtul seisis 40aastane Inna Levitina oma Sillamäe kodumaja ees – neljakorruseline hall hruštšovka, hoovis pügatud pärnad ja paplid, juba 20 aastat tagasi seinale sirgeldatud kirillitsas sõna “Maradona”, nööril kuivamas kellegi lötakas öösärk ning kittelkleit – ja ootas taksot. Temaga koos 16aastane Uljana, 13aastane Renata ja viiene David. Inna lapsed, tema varandus.
Nad hoidsid nöo ees märjaks tehtud riidelappe, et mitte hingata sisse seda musta suitsu, mis hakkas üle linna valguma pärastlõunal kell neli.
Algul Inna väga ei muretsenud. Ehkki linna kohal oli suur pilv ja Renatal oli suitsust süda paha. Aga kui õhtul kell pool üheksa sai Inna tuttavalt tuletõrjujalt teada, et põleb see, mida rahvasuu kutsub “51. tsehhiks”, ehk Silmet Molycorpi tehasehoone, kus nõukaajal tegeleti uraaniga, oli otsus selge. Ära. Ruttu. Tallinna õe juurde.
Viimane buss Tallinna poole oli juba läinud. Inna võttis takso, et buss tee peal kinni püüda. See ei õnnestunud ja nad sõitsidki taksoga Tallinna. See maksis 120 eurot. Inna töötab autistide ja vaimupuudega täiskasvanute juhendajana ja saab 420 eurot kuus kätte.
Järgmisel hommikul kell 10 pidi Uljana tegema emakeele riigieksamit. Inna arvas, et see tühistatakse Silmeti tulekahju tõttu, ka õpetaja soovitas rahulik olla. Kuid järgmisel varahommikul helistas õpetaja ja ütles, et eksam toimub. Uljana jõudis Sillamäele kell pool üks, eksam oli alanud kell 10.
Inna väikesel pojal oli tänavu juba kaks korda kiirabi käinud. Ta ei saa öösiti hingata. Inna on mitu korda ärganud selle peale, et David ahmib õhku.
Kuskil mujal Eestis ei kurda inimesed õhusaaste üle nii palju kui Sillamäel. Möödunud aastal sai keskkonnainspektsiooni valvetelefon sealt 427 “haisukaebust”.
Sillamäe on ilus. Rohelised siseõued, treppide ääres löövad aega surnuks 80aastased suitsetavad dändid, prouad käevangus.
“Stanilistlik neoklassitsism”, seletab giid saksa turistidele mere äärde laskuvatel treppidel. Taamal paistab musta suitsu välja ajav korsten.
Innaga rääkides saab aimu, millises stressis ta elab. Kord helistab vanem tütar ja ütleb, et kuulis linnas sireeni. Seejärel märkab teine tütar tuletõrjeautot. Ja kiirabi. Tallinnas ei paneks neid asju tähelegi. Aga siin küll.
Sillamäel on kaks õhusaastajat – Eesti Energia õlitehas 12 km kaugusel Auveres (kust tuleb keskkonnainspektsiooni andmetel 90% häirivast haisureostusest) ja Alexela terminal sadamas. Kui suurt tankerit ja nafta ja põlevkiviõliga täidetakse, tuleb sealt välja terve laevatäis haisvat õhku.

Viis aastat lühem elu

Paljud Sillamäe lapsed kannatavad samasuguste hingamisraskuste all nagu David. Ida-Virumaa lastel on viis aastat lühem keskmine oodatav eluiga kui mujal Eestis. Sealsete laste seas esineb kaks korda rohkem astmat kui Tartumaal. 13% Ida-Virumaa lastest on astmaatikud, aga Jõhvi-Ahtme piirkonnas lausa viiendik. 4,1 protsendil Ida-Virumaa lastest on halvenenud kopsufunktsioon (Tartus on nende laste osakaal kolm korda väiksem).
Selle kõik said teada Tartu ülikooli teadlased, kes uurisid möödunud talvel 871 Ida-Virumaa lapse kopse ja väljahingatavat õhku. Ja kõrvutasid saadud tulemusi Tartumaa lastega.
Jah, laste tervis on seotud ka eluviisiga – kas vanemad suitsetavad (Inna ei suitseta), milline on nende haridus ja sissetulek (haritumate ja jõukamate vanemate lapsed on keskmiselt tervemad). Kuid uuring võttis seda kõike arvesse.
Mõõtmistel selgus, et 17 protsendi Jõhvi ja 16 protsendi Kiviõli laste hingeõhus ületab lämmastikoksiidisisalduse kriitilise piiri.
Seda ainet, mis viitab põletikule hingamisteedes, tekitavad oma elutegevusega bakterid. “Saastunud õhk ärritab hingamisteid ja need muutuvad seeläbi põletikule vastuvõtlikumaks,” ütleb üks uuringu autoreid Hans Orru. Võrdluseks – Tartumaal ületab sama aine sisaldus kriitilise piiri vaid igal 25. lapsel. Uuring viitab, et astmaeelsed seisundid võivad olla Ida-Virumaal aladiagnoositud.
Probleemiks on ka täiskasvanute tervis. Töö Eesti kaevandustes ja põlevkivitööstuses on põhjustanud DNA-kahjustusi. Ida-Viru meestel on keskmisest suurem haigestumus bronhide ja kopsu pahaloomulistesse kasvajatesse.
Seal, kus välisõhus esineb rohkem benseeni, fenooli, formaldehüüdi või peenikesi osakesi, on elanikel suurem risk õhupuuduse või astmahoogude esinemiseks, vilinaks rinnus ning infarktiks ja stenokardiaks.

Kiviõli “must nimekiri”

Viieaastase Kiviõli tüdruku Leena päev algab ja lõpeb astmainhalaatoriga. Kolme ja poole aastaselt põdes ta bronhiiti, mis ei tahtnud ega tahtnud paraneda. Nüüd on tal astmadiagnoos ja ravim. Igal õhtul ja hommikul kaheksa sügavat hingetõmmet. Leena ema Olga* ei taha oma nime ajalehes näha. Ta kardab, et muidu satub perekond linnas “musta nimekirja”.
Kiviõli keemiatööstuse peale, mis toodab ekspordiks põlevkiviõli, kaebavad paljud linlased. Aknalauad lähevad ruttu tahmaseks. Linna sissesõidul võib näha, kuidas auravat koormat vedavad veoautod sõidavad mööda üldkasutatavat teed, must pilv taga. Vingu on tunda naabruses oleva mäe otsas, kus asub seikluspark. Ja mõnel hetkel ületavad keemiatööstuse korstnast tulevad väävliheitmed kümnekordselt normi, teab keskkonnainspektsioon. See iseenesest ei pruugi olla õiguserikkumine, kui pika ajaperioodi lubatud keskmisi näitajaid ei ületata.

Tehasejuht ja linnapea ühes isikus

Alexelale kuuluv Kiviõli keemiatööstus tahab tootmist veelgi suurendada. Ta on esitanud keskkonnaametile uue kompleksloa taotluse, et toota põlevkiviõli praeguse 82 054 tonni asemel 156 831 tonni aastas. Esialgsed arvutused viitavad, et tootmise suurenemisega kasvaks ka heitmekogus: vesiniksulfiid 28, vääveldioksiid 79 ja vingukaas 73 protsenti.
Ehkki kompleksloa üle langetab otsuse keskkonnaamet, küsis see arvamust ka Kiviõli linnavalitsusest. Ning loa ümber toimunu näitab ilmekalt, kui suur on põlevkivitööstuse jõud Ida-Virumaal. 22. aprillil kiitis Kiviõli linnavalitsus oma määrusega heaks uue kompleksloa taotluse. Ilma igasuguste omapoolsete nõudmiste ja vastuväideteta. Tõsi, linnavalitsus poleks saanud loataotlusele pidurit tõmmata, aga õhukvaliteedile viidates oleks siiski saanud näidata suhtumist ja avaldada toetust keskkonnaametnikele, kes tööstusega uue loa üle läbirääkimisi peavad.
Määrusel seisab Kiviõli linnapea tollase kohusetäitja Robert Karpelini allkiri. Aga… alla kirjutanud Karpelin on ühtlasi Kiviõlitööstuse tegevjuht.
Valimistel Karpelin ei kandideerinud, kuid ometi arvati ta 2013. aastal Kiviõli linnavalitsuse koosseisu. Kiviõli linnavalitsuse viiest liikmest vaid kaks on palunud valimistel rahvalt heakskiitu – kohaliku segakoori dirigent Valdur Raie ja lasteaednik Marina Tkatšenko, mõlemad keskerakondlased.
Ajutiselt linnapeaks sai Karpelin 2. aprillil, kui senine linnapea Dmitri Dmitrijev suundus Riigikogusse. Karpelin tegi seda tööd kuni aprilli lõpuni, kui Kiviõli linnapea kohale asus Maardu endine linnapea Nikolai Vojeikin. Vojeikini üks esimesi tegusid uues ametis oli saata kiri Alexela juhtidele – palvega kohtuda linna jalgpallistaadioni ehitamise asjus.
Tööstuse laienemiskava ei arutanud ka linnavolikogu, kus sel aastal on olnud arutlusel hoopis raamatukogu trepi remont ja kraavi kaevamine Karja tänavale.
Linnavolikogu protokollidest selgub, et Kiviõlis elab erakordselt üksmeelne rahvas. Tänavu on volikogus hääletatud kümneid otsuseid ja tavaliselt seisab protokollis “14 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut” või “17 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut”. Millegi vastu on Kiviõlis sel aastal hääletatud vaid kahel korral.
Mitte alati ei viita ebameeldiv lõhn õhus sellele, et tervisele ametlikult ohtlikuks tunnistatud piirnorm on ületatud. Näiteks mädamunalõhnalist ja mürgist vesiniksulfiidi ehk väävelvesinikku tajub inimene juba siis, kui selle konsentratsioon on neli mikrogrammi kuupmeetris. Eestis kehtiv piirnorm loeb aga selle tervisele ohtlikuks alles siis, kui konsentratsioon on kaks korda suurem – kaheksa mikrogrammi kuupmeetris. Samas põhjustab ka väiksem konsentratsioon emotsionaalset stressi. Aknad hoitakse kinni ja tänavatel hõljuv mädamunalõhn ei meelita kedagi õue. Väävelvesinikku paiskab õhku nii põlevkivitööstus kui ka näiteks reoveepuhastid.

Valeandmed saasteainete kohta

Eesti riigil ei pruugi olla adekvaatset ülevaadet, kui palju prügi ja õhusaastet siinne tööstus ühtekokku tekitab. Sellele on viidanud nii riigikontroll kui ka keskkonnauuringute keskus.
Kuidas riik kogub andmeid saaste kohta? Esiteks esitavad ettevõtted oma andmed – kui palju jäätmeid on prügilasse viidud, kui palju korstnast õhku lastud. Mõnel on olemas oma mõõtmisjaam, kuid enamik andmeid tugineb arvutustele. Valemid ei pea aga alati paika.
Teiseks kogub riik andmeid oma seirejaamadest. Ida-Virumaal tegutsevad riiklikud seirejaamad Kohtla-Järvel ja Narvas. Kiviõlis seirejaama pole, seal käib keskkonnauuringute keskus paar korda kuus õhusaastet mõõtmas. Mis saab, kui kõrvutada ühelt poolt ettevõtete deklareeritut ja teisalt reaalseid seireandmeid?
Ei midagi head. Kui keskkonnauuringute keskus kõrvutas terviseameti tellimusel seireandmeid ja deklareeritud heitekoguste põhjal arvutatud välisõhu kontsetratsioone, tuli välja “ettevõtete poolt esitatud heitekoguste alahindamine ja/või saastehallikate alahindamine, kuna arvutuslikud kontsentratsioonid on kordi madalamad seirejaamades mõõdetud sisaldusest”. Tööstuslike saasteainete tegelikud heitekogused on oluliselt suuremad raporteeritust, kirjutab uuringu autor Kaisa Kesanurm.
“Teate, ma olen nii väsinud sellest mustast tossust,” ütleb Kiviõli pargis jalutav noor naine. Oma nime ja pilti ta lehes näha ei taha. “Kiviõli on selline koht, kui midagi ütled, siis võid kaotada kõik!”
Mida vähem inimesel on, seda enam ta kardab kaotada. Parem on aken kinni panna. Ja suu ka.

*Nimi muudetud

Külli-Riin Tigasson
Eesti Ekspress 08.07.2015

Täiskuuöökohvik Sirtsis

Võib väita, et Sirtsi külas suure rändrahnu juures on tekkinud kohvikupidamise traditsioon, kusjuures iga kohvik on eriline. Vist küll kõige erilisem kohvik leidis aset esimesel augustil, mil Sirtsi rändrahnu juures kogunes kell 22.00 väga kirju seltskond. Täiskuuöö puhul olid kohale tulnud eri sorti ja eri ajastust pärit nõiad, libahunt (või -kass?), vanapagan, näha võis ka murueide tütart, millegipärast oli kohale tulnud ka Punamütsike. Metsahaldjas sobis päris hästi konteksti aga kuidas küll oli augustikuisesse sumedasse suveöösse leidnud tee jõuluvana? Ja jõuluvanast sõltumatult ka punase mütsiga päkapikk (kusjuures jõuluvana sõnade kohaselt tegi päkapikk ilmselgelt tööluusi)? See jääbki saladuseks. Igatahes oli see rohkem kui kolmekümne liikmeline seltkond väga kirju.
Pärast avakõnet (“Mehed! Päälik peab kõnet!”) asuti kohe aktiivselt tegevusse. Täiskuuööst inspireerituna olid ka tegevused vastavad. Hakatuseks oli vaadata näidend “Vaeslaps ja talutütar”. Kuigi mõned näitlejad haarati tegevusse sealt samast publiku hulgast tuli näidend päris hästi välja. Ega tegijate eesmärk polnudki kõrge kunstilise taseme saavutamine, vaid see, et oleks tore. See eesmärk saavutati. Kujutage ise ette näidendit juba pimenevas metsas valgustuseks vaid küünlad kivil. Ja siis kihutas sisse saba ja sarvedega Vanapagan koos oma naise ja kolme pojaga – ehtsate kuljuste saatel.
Pärast etenduse vaatamist läks lahti libahundijaht nüüdseks juba päris pimedas metsas. Seegi oli omaette kogemus. Kahjuks ma ise ei saanud libahunte jahtida, aga eemalt vaadates tundus, et kellelgi ei ole igav. Isegi nelja-aastane metsahaldjas oli tegevusest nii haaratud, et unustas oma hirmu öiselt pimeda metsa ees.
Pärast peaaegu edukat libahundijahti (kaks libahunti jäigi leidmata, need on siiamaani kusagil metsas) oli kavas teemakohane viktoriin, mis ka õnnestus. Küsimused nõidadest, libahuntidest, haldjatest ja täiskuust – kes kohe vastuseid ei teadnud, sai need pärast teada ehk sai tergemaks – see ju ongi viktoriini eesmärk.
Kavas oli ka puugi või krati meisterdamine (võitnud võistkond sai hakkama ilves-kratiga) ja päris ehtne vanast ajast pärit täiskuuloits. Kogu ürituse lõpetas öösöök – lõkkekartulid jms.
Kui kõik külalised olid lahkunud ja küünlad kustutatud, seisatasin hetkeks suure Sirtsi kivi juures. Kell oli vist natuke enne ühte öösel. Täiskuu saatis oma viltuseid kollakasvalgeid kiiri läbi metsapuude suurele kivile, kõik oli vaikne, väga vaikne. Rändrahn näis otsekui uinunud. Maailm tundus hoopis teistsugune olevat. Sellel hetkel tabasin vist murdosa selle mõistmisest, et miks meie muistsed esivanemad pidasid täiskuuööd maagiliseks. See hetk möödus, libises kui vesi pihust ja reaalsus tuli tagasi – nelja-aastane uinunud metsahaldjas tuli viia oma voodisse magama.

1. september – ILUS INIMENE

1. septembri juures on ühesugune ainult toimumise aeg – kõik ülejäänu on igal aastal erinev. Sellel aastal algas 1. september meie jaoks uues koolis, palju inimesi on tuttavaid kuid veel palju uusi tutvusi ootab ees.
Kiviõli kool tutvustas ILUSAT INIMEST:

I – iseseisev
L – loov
U – uudishimulik
S – suhtleja

I – innustuv
N – naerusuine
I – infovaldaja
M – mõtlev
E – empaatiline
N – nutikas
E – eluline

ning unistusi.
Väike meenutus sellest tuleviku jaoks, kuidas kõik unistused alguse said…

https://vimeo.com/137962847

Väntorelifestival FinEst 2015

Kava:
Kell 12 Kontsert Rakvere keskväljakul
Kell 13 Art Cafe hoovikontsert
Kell 14 Põhjakeskus ja Krooni keskuse kontserdid
Kell 16 Promenaadikontsert
Kell 18 Peakontsert Rakvere Rahvaaias

2005. aastal toimus Eestis esimene väntorelifestival, millega pandi alus ühele positiivsele kultuuritraditsioonile. Selle festivaliga on Eestit tutvustatud paljudele välismaalastele ning eestlastele on pakutud võimalus saada osa teiste maade kultuurist ning mehaanilise muusika imelisest maailmast.

Käesoleval aastal leiab aset erakordne festival – Soome-Eesti ühine väntorelifestival FinEst2015. Esimest korda ajaloos toimub väntorelifestival kahe riigi koostöös ja kahes riigis. Üle 30 osaleja 10 riigist toovad taas meieni väntorelimuusika, ilusad pillid ja huvitava kultuuri. Seekord on meil artiste Soomest Šveitsini ja Prantsusmaalt Jaapanini.

31. juulil Hämeenlinnas algav festival on pühendatud Soome poolt kuulsa helilooja Jean Sibeliuse 150. sünniaastapäevale ja Eesti poolt tähistame muusika-aastat ning 10 aasta möödumist esimesest väntorelifestivalist.

Tutvuge festivali programmiga ja tulge nautige ajatut muusikat ajaloolistel pillidel.

Kõik meie festivali kontserdid on tasuta.

Tänaval näeme!

Väike pildimälestus Rakveres toimunud üritusest:

Mäetaguse XX mõisapäev

Ilm soojaga pidulisi just ei hellitanud, kuid vähemalt hoidis vihma tagasi.
Mäetaguse on juba ammu tuntud koht ning nende uhke mõisahoone on alati olnud peo keskpunktiks. Seekord oli aga hoopis huvitavamaks atraktsiooniks Mäetaguse Käsitöömaja ja Mäetaguse Põhikool.
Mäetaguse Käsitöömaja on hea näide sellest, kuidas investeeringut õigesti kasutada. Uhked seaded ei ole mitte ainult imetlemiseks vaid neid antakse tasu eest kõigile kasutada. Tegelikult väga tore võimalus tegeleda ka loominguga nendel, kellel vahendid puuduvad, kuid soov midagi ära teha on olemas.
Mäetaguse Põhikool saab veebis uhkustada ühe kõige uhkema kodulehega mida ma põhikoolil üldse olen näinud ning maja ise on neil muidugi veel uhkem. Kooli õppetööd tutvustades ütles direktor, et nende kool on läinud kaasaegse hindamisviisiga kaasa ning kuni kolmanda klassi lõpuni hindeid ei panda vaid antakse hinnang koos kommentaariga. Neljandast hakatakse hindeid andma, kuid kommentaar jääb kuni põhikooli lõpuni alles. Küsisin, et kas nende kõige vanem õpetaja, kes on juba oma 70 eluaasta piiri ületanud, suudab ka selle uue ajaga sammu pidada ning väidetavalt olevat ta üks aktiivsemaid õpetajaid, kes tagasisidet annab. Seda on ainult rõõm kuulda, sest nagu me kõik teame, siis mitte kõik “vanad õpetajad” ei suuda leida endas sellist õpitahet, et ennast kaasaegseks muuta.
Piip ja Tuut olid noorematele kindlasti päeva tähtsündmuseks ning liigitades ennast ka nooremate hulka eelistasin ma mina neid Maria Listra kontserdile mis oli mõeldud külmakartlikumale publikule, kuna toimus siseruumides.
Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et ka külma ilmaga saab Mäetagusel sooja!

Hüvasti Maidla Kool!

Maidla Kooli jaoks oli üllatav see, kuidas alates 8. jaanuarist – 22. aprillini kestnud vaidlused lõppesid sellega, et ma loobusin oma teenete pakkumisest kuna ei pidanud õigeks reklaamida seda, mis on ilmselge vale. Ma olen valmis taluma palju ning kõikide oma õiguste eest seisma kuni võiduka lõpuni, kuid kuna antud juhul olid kannatajateks lapsed, siis mina ei soovi, et lapsed peaksid seda koos minuga taluma, otsustasin lahkuda. Naljaga pooleks võib öelda, et isegi minu tööandja korjas oma kodulehelt ära minu nime, sest ei viitsinud enam kõiki neid alusetuid kaebusi koolitöötajate ja nende pereliikmete poolt kannatada, mille põhjal tehti kiiresti järeldus, et minu peale kaebamine on mind töökohalt lahti kangutanud.
Kooli lõpu puhul võisin lugeda, kuidas algklasside lapsed ütlesid, et koolivaheaeg polegi oluline ning nad käiksid edasi koolis. Minu jaoks ei ole seal küll midagi üllatavat, sest minu lapsed on tahtnud kogu aeg koolis käia. Nüüd viimasel aastal see soov kadus. Kui ma hakkasin uurima miks, leidsin ka põhjuse, kuid kool ei soovinud lahendust otsida, sest ollakse oma dogmades kinni. Käisin Kiviõli I Keskkoolis ning mulle öeldi seal esimese asjana, et tegemist ei ole mingi kinnise asutusega. Mulle see sobib, sest ma tahan teha seda mis mulle kõige enam meeldib – mälestuste hoidmisega. Teen tagasi nähtavaks ka Maidla Põhikoolile loodud fännilehe, sest see on osa minevikust, kuid uusi sissekandeid sinna ei lisandu.
10 aastat Maidla Kooli oli seljataga, kahju on hüvasti jätta, kuid mulle on kõige tähtsamad minu lapsed ning kui õpetaja muutub inkvisiitoriks, siis on aeg lahkuda! Väike meenutus sellest, kuidas kõik alguse sai juba aastal 2005

HÜVASTI MAIDLA KOOL!

Uljam Teuli

Mina elan siin!

no images were found

“…lapsed, kes kui vangis eland,
pole ammu murul käind…” :nagu ütlevad laulusõnad.

Nii otsustas õpetaja Karmen lapsed rattamatkale viia, ürituse “Mina elan siin” raames. Eesmärk oli iga Susliku kodu juures peatus teha ning lõpetada väikese piknikuga Marteni koduhoovil. Matka pikkus kujunes igal osavõtjal erinev, sest rattasõidu algus- ja lõppunktid olid igaühel oma elukohast sõltuvad, kuid klassi ainus tüdruk sai oma jalgratta odomeetrile 35 km juurde – nii et päris arvestatav pühapäevane meelelahutus peatset rannahooaja algust silmas pidades. Poistel muidugi sellega probleemi ei ole ning nemad võisid vähem vändata 🙂

no images were found

Esimene peatus oli Graniidi tänavas kus elab Liis. Tegemist on strateegiliselt olulise lüliga endise Maidla valla ja Lüganuse omavalitsuse vahel mida kontrollib Kiviõli linnavalitsus. Ehtsa eestlasena võin öelda, et ainus miinus selles elukohas on naabrite olemasolu, kuid samas muudaks nende puudumine ka elu palju üksluisemaks. Nüüd on ühelt poolt oodata iga hetk kokkukukkuvat hoonet ning teiselt poolt fantaasiaküllaseid kuulujutte.

no images were found

Tänavat vahetamata jõuab järgmise Susliku koduväravasse – Joel koju. Joel ise pildile ei jõudnud, sest viidi autoga sihtpunkti grillimisplatsi ette valmistama, kuid peatuse tegime me seal sellegipoolest.

no images were found

Graniidi tänavast metsa poole keerates jõuab Georgi kodupaika. Georgi oli tänase väljasõidu ära unustanud ning me andsime talle aega kummid täis pumbata ning meiega ühineda. Naabrite koer vaatas stoilise rahuga, kuidas me tänava oma ratastega ära ummistasime. Küll ei pidanud aga vastu naabri koera perenaise närvid ning ta tuli uurima, et mida me seal teeme. Loobusime tema pakutud abist meile hoogu lükata ning lahkusime kodarate helkides Savala poole.

no images were found

Savala poole minnes on tuul alati vastu. Ei tea kas vahepeal on mõni puu eespool maha võetud, aga tänasel päeval puhkus ta lausa kahekordse jõuga. Vaatamata sellele jõudsime me Tairo maja ette. Petlik soojus oli Tairo palavikuga maha murdnud ning ta tõi meile lohutuseks Rafaello karbi, kuna teda ennast me kaasa võtta ei saanud.

no images were found

Savala on sarnaselt Kiviõliga väga tihedalt asustatud koht ning piisab lihtsalt üle tee minemisest kui oleme juba järgmise kodu juures – õpetaja Karmen elab oma kutsumusele omaselt kõige lähemal mänguväljakule, et olla lastele hästi ligi.

no images were found

Keset sügavaid laani kus elavad ainult karud ja hundid ning inimasustus jääb igale poole võrdselt kaugele, sõitis meile vastu auto Marteni isaga. Ratas tabas selle hetke suurepäraselt ära ning võttis nõuks mootorijõul edasi minna. Kõige parem viis selle saavutamiseks oli keti katkemine. Antud lahendus oli ainuõige, sest sellist viga ei olnud võimalik kohapeal parandada ning ratas koos Marteni vanema vennaga tõsteti autosse ning viidi ära koju.

no images were found

Pärast pikemat rattasõitu sai pikem paus tehtud Siimu tares. Pakuti jooki ja kehakinnitust ning võimalust öelda tere terjer Terrile.

no images were found

Meie lõppunkt oli looduskaunis kohas maamaja kus viimati nähti inimesi suurõppuse “Siil 2015” raames ning meenutatakse neid siiani hea sõnaga. Nüüd siis natukene sai külalistest puhata ning juba jälle hoov sagimist täis. Sellises naabrite pilkudest eemal asuvas maamajas saab ennast koduselt tunda Marten ning tema pere, kes olid külaliste auks ka laua katnud. Mängudest pandi proovile kiirus ja maskeerimisoskus ning ükski kivi hullamise käigus katki ei läinud.

no images were found

Lõppsõnaks võib öelda, et üritus kestis 15 minutit liiga kaua, sest just see oli aeg mis lahutas viimaseid rattureid oma kodust enne kui nad vihma käest varju alla jõudsid. Tegelikult oli kulutatud aeg seda väärt, sest kõik matkalised pidasid vapralt vastu olukorras kus isegi metall andis järele. Olles nüüd tuttav laste maskeerimusoskustega, siis nendega läheks luurele küll!

Numbrifriikidele veidi tehnilist informatsiooni geograafilses profiilis:

“Silmaring ei hüüa tulles!”

no images were found

Kui sündmustest veidi ette rutata, siis just õpetaja Kathriini klassi seinal oli kiri: “Silmaring ei hüüa tulles!” See oligi põhjuseks, miks ma võtsin vastu otsuse, veeta koolipäev Kiviõli I Keskkoolis. Kuna järgmine aasta saab see kool olema nö kodukooliks, siis oleks väga hea teada, mis toimub nende seinte vahel – teha tutvust klassiga ning õpetajatega. 2011. aastal sai nendega küll põgusalt ühise klassiõhtu raames kokku saadud, kuid seal ei olnud terve klass kohal. Nüüd igatahes oli küll selline tunne nagu oleks 1. september, sest ärevus oli sama suur, kuid just see oligi eesmärk.

Olin koolis küll varakult kohal, kuid rattahoidjas kooli parklas olid juba mõned rattad oma koha leidnud. Tuleb välja, et jalgratas on päris populaarne vahend kooliskäimiseks ning need paarkümmend kohta täituvad kiiresti.
Saime direktor Heidi Uustaluga kantselei juures kokku. Tõeliselt rõõmustav oli kuulda, et kuigi ma olin sellel päeval esimene ja ainus õpilasvari oli järgmisel päeval oodata veel vähemalt kolme inimest, kes olid valmis koolipäeva kaasa tegema. Kui keegi neist on valmis ka tagasisidet andma, siis kommentaarireal oleks väga lahe nende muljeid lugeda.

no images were found

Nagu iga korralik õpilane, nii olin ka mina valmistunud koolipäevaks ning olin eelnevalt tunniplaaniga kooli kodulehel tutvunud. Mind ootas eest kuus õppetundi: kirjandustundide paar alustas päeva, järgnes geograafia ja bioloogia, seejärel draama ning päeva lõpetas kehaline kasvatus. Jätnud oma üleriided külaliste garderoobi juhatas Heidi Uustalu mind esimesse tundi.

Klassis võttis mind sooja naeratusega vastu õpetaja Kathriin. Klassiruumis hakkas kõigepealt silma see, et tahvlil jooksis enne tunni algust Terevisioon. Kui nüüd oleks kohvitass ka kätte antud siis enam kodusemalt ennast tunda ei saa. Igatahes sellega oli 1. septembri sündroom kadunud ning ma tundsin ennast suurepäraselt.

Õpetaja Kathriin andis mulle valida, kuhu ma soovin istuda ning loomulikult kinnitasin ma reeglit, et kõigepealt võetakse tagumised kohad täis ning need kes jäävad hiljaks peavad ettepoole istuma.
Klassiruumis olid lauad paigutatud kaootiliselt – kolmeste gruppidena ning iga õpilane vaatas ise suunas. Nii võis juhtuda, et tagapool istudes nägid tahvlile palju paremini kui esimeses pingis olles. Ma olin alguses veidi skeptiline sellise paigutuse üle, kuid kui plussid ja miinused kokku võtta siis peab tunnistama, et see on ainuõige lahendus. Esiteks juba see, et klass tundub olevat “segamini”.  See annab palju soojema õhkkonna ning taltsutab noorte mässumeelsust. Sirgete rividena pingid mõjuvad just nii rusuvalt nagu nad alati mõjunud on – vabadus olla teistmoodi on pärsitud. Samuti ei ole nii, et need kes istuvad esimestes pinkides ei näe tundide kaupa oma klassikaaslasi, sest pilgud on suunatud ette. Nüüd saab aga igaüks sisuliselt tervest klassist ülevaate ning ei tunne ennast üksildasena.

Kiviõli 1. Keskkooli tunnid hakkavad vaikselt – ilma koolikellata. Kuigi ma ütleksin kohe, et see on võimatu – kuidas siis õpilased tundi teavad minna, ometi olid kõik õigel ajal kohal ning sellel päeval ei raatsinud puududa ükski õpilane. 18. mai 2015 kell 08.15 oli alanud minu esimene seitsmenda klassi kirjanduse tund pärast 23 aastast vaheaega…

Minu esimesed kirjanduse tunnid meenuvad mulle neljandast klassist kui pidime etteantud teemal oma mõtteid kirja panema. Minu kirjutised olid need, mida õpetaja otsustas teistele näidetena ette lugeda ning need olid tõeliselt piinlikud hetked, sest tähelepanu oli see, mida ma vajasin kõige vähem. Igatahes kirjanduse tund ei valmistanud mulle kunagi raskusi. Keskkoolis muutus see lausa minu sissetuleku allikaks. Mul ei olnud õpetaja vastu midagi, kuid ta esitas väljakutse mida ei saanud ignoreerida. Ta oli täiesti kindel, et tunneb iga õpilase kirjandi ära, kui see ei ole tema kirjutatud. Kitzbergi “Libahunt” oli kirjand, mille ma 10 krooni eest igale soovijale valmis kirjutasin. Leidus ka neid, kes arvasid, et see summa on liiga suur ning kasutasid jõudu, et oma tahtmist saada. Nemad said siis natukene teistsuguse kirjandi ning siis võis õpetaja jälle oma oskusega uhkustada, et ta tunneb ära kui õpilane pole oma tööd ise teinud. Need kes olid aga töö eest ausalt tasunud, said oma positiivse hinde kätte ning rahule jäid kõik osapooled. Seega oli huvitav teada saada, mismoodi tänapäeva kirjanduse tunnid välja näevad.

no images were found

Teemaks olid noorsooromaanid. Igaüks oli valinud endale raamatu mille tutvustusega nad reedel olid esinenud. Mõned kes reedel kohal ei olnud, said oma raamatututvustuse nüüd klassis ära teha ning ka mina sain sellest osa.
Mind hämmastas see, kui tõsistel teemadel räägivad tänapäeva noorsooromaanid. Tahaks loota, et on ka lõbusamaid teemasid kui need raamatud mida tol päeval tutvustati. Igatahes üks poiss arvas, et just sellised raamatud ongi põhjuseks miks noored ropendavad, sest kust mujalt nad ikka selliseid sõnu õpivad kui raamatutest!
Õpetaja Kathriin soovis, et õpilased analüüsiksid võimalikult palju ise seda mida nad on teinud ning kas oleks saanud paremini. Keegi ei kartnud tunnistada, et kindlasti oleks saanud ka paremini, kuna osad koolitööd said alles hommikul kiiruga tehtud. Kui õpetaja küsis, et mis järelduse võib sellest teha, siis õpilane vastas ausalt, et tuleks varem ärgata. Lisaks enesehindamisele hindasid õpilased ka üksteist ning nad olid väga heatahtlikud kuid suutsid anda ka konstruktiivset kriitikat. Õpetaja tänuavaldused materjaliseerusid tunni lõpus ka küpsisekorvina laual mille ta õpilastele oli ise küpsetanud.

no images were found

Kathriin Karus on Noored Kooli VIII lennu osaleja. Varasemalt olen ma kokku puutunud Helene Urvaga, kes oli  Noored Kooli kolmanda lennu lõpetaja ning jättis endast maha filmi “Helene elukool“, kui ta Maidla Põhikoolis õpetajana töötas. Juba siis oli näha, et tegelikult võib iga aine õpilastele huvitav olla, kui õpetaja tahab ja oskab seda huvitavaks muuta. Nüüd oli mul võimalus teises sellises tunnis viibida, mida andis noor õpetaja ning pean tunnustama Noored Kooli projekti –  see on koht kus sünnivad tähed!

Kokkuvõtteks võib vabalt tsiteerida õpilasi kes on õpetajat hinnanud järgmiste sõnadega:
hea õpetaja, hooliv, positiivne, muudate teiste tuju alati paremaks, sõbralik ja laheda riietumisstiiliga 🙂

no images were found

Järgmine tund viis mind bioloogia radadele. Minu üllatuseks oli selles tunnis lausa kaks õpetajat – Karin Pohla ja Alice Aaviksoo kes mõlemad olid samuti projekti Noored Kooli VIII lennu õpetajad. Tänaseks ma tean, et nemad kaks on ka lastekaitsepäeva ürituse “Unistuste Kiviõli” taga ning tundub, et energiat jääb neil veel küllaga üle, sest tempo oli pöörane. Tegelikult oli minul probleeme isegi aklimatiseerumisega, sest kui eelmine tund oli olnud nagu klassikaline muusika, siis nüüd rokiti täiega! Tundus nagu õpetajad jõudsid kõikide õpilaste juurde ning kui vanasõna ütleb: “Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata”, siis selles tunnis said küsimused lihtsalt otsa. Järeldus – õpilased ei ole lollid ning see teeb au õpetajatele!

no images were found

Kahe tunni vahele jäi pikem vahetund ning mulle kui õpilasele oli ka lõuna ette nähtud. Ma ei tea, kas viga oli selles et toit oli maitsev või minusugune mürakaru vajabki rohkem süüa, kuid kogus jäi väikeseks. Tõenäoliselt oli sellel ka oma positiivne külg, sest kui kõht täis vitsutada, siis päev hakkab palju lojumalt edasi minema, nüüd sai aga energiliselt järgmisesse tundi minna.

no images were found

Nagu ma juba enne ütlesin, siis õpetaja Karin ja Alice ei mõtle väikeselt vaid võtavad asjad suurelt ette. Neil oli plaan järgmise kahe nädala jooksul teha õpilastega lühianimatsioon erinevate liikide arengust.
Kõigepealt anti gruppidele kätte ülesanne luua stsenaarium storyboardi kujul. A3 formaadis paber soovitati jagada neljaks ning juba see tekitas teatavat elevust. Külvasin veidi segadust juurde mainides, et A3 lühem külg on 297 mm ning see tuleks nüüd neljaks jagada. Kuna 20 cm joonlaud jäi paberi mõõte arvestades liiga tagasihoidlikuks siis otsustati käiku lasta tahvli meetripuu ning see et seal oli väiksem märgitud mõõtühik ca 2 cm ei morjendanud poisse, kui nad pidid 297 mm neljaks jagama. Teise grupi poiss pakkus lahkesti oma nutitelefoni arvutusvõimekust selle tehte lahendamiseks ning vastuseks saadi 7,25 cm, mis kanti ülima täpsusega paberile. Vaatamata pikale mõõtmis ja joonimisprotsessile tuli viimane vahe eelnevatest millegipärast märgatavalt suurem. Siis võttis teine poiss paberi endale ning keeras sellele teise poole, et töö korralikult ära teha, kuna õpetajad keeldusid uut paberit väljastamast.
Terve selle aja oli grupi kolmandaks liikmeks olev tüdruk kogu tegevust vaikides jälginud, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ning soovitas lihtsalt paber pooleks murda. Kuigi ma olin eelnevalt oma õpilasega rääkinud, kelle vajuks ma olin, et ta ei lähe kunagi kergema vastupanu teed, ei suutnud ma teda siiski veeda, et ta kiusatusele järele ei annaks ning murdmise teel sai kogu eelnev 15 minutit kestnud arvutamis-, mõõtmis- ja joonimis ülesanded ära nullitud. Koos selle ülesande lõpetamisega lõppes ka tund ning poisid andsid joonitud paberi tüdrukule, soovitusega tal ka ikka midagi teha…

no images were found

Järgmine tund oli draama…
Nagu ka eelmised õpetajad, on ka õpetaja Tiina esimest aastat Kiviõli I Keskoolis ametis. Teistest erines ta aga oma päritolult – tema ei ole Noored Kooli õpetaja ning seda oli ka näha – draamat oli rohkem lava ees kui lava peal. Minule jäi sellest tunnist meelde ainult see, et pidi õigel ajal plaksu tegema ning vahepeal ei tohtinud liigutada. Oli ilmselge, et õpilased ei saanud aru miks nad peavad seda tegema. Kui eelmistes tundides said küsimused otsa, siis siin jäid paljud küsimused vastuseta. Ma tahaks väga loota, et need õpilased kes tahavad näidelda, ei kaota huvi selle vastu seetõttu, et peavad tunnis olema koos nende õpilastega, keda see tund üldse ei huvita, sest enamus ajast läheb korra loomisele kui millegi õppimisele.

no images were found

Järgmine tund vahetasid õpilased riided, kuid mina marssisin oma teksadega tundi täpselt samamoodi nagu 20 aastat tagasi – alanud oli kehalise kasvatuse tund.
Minule kui spordivõhikule ei ole see tund kunagi meeldinud. See, et ma sõidan aastas 5000 km jalgrattaga või jalutan ringi kotiga mis kaalub 30 kg, ei ole sport vaid oma asjade ajamine. Erinevalt arvutiklassist ei oska ma jõusaali sattudes isegi ühtegi masinat tööle panna. Küll olid aga õpilased endale suutnud ise võimetekohast tegevust leida ning hämmastaval kombel ei passinud keegi niisama vaid proovis erinevaid asju ning seda ilma õpetaja sundimiseta. Kehalise kasvatuse õpetaja Priit lihtsalt tegi  õpilastele teste ning kutsus neid ükshaaval enda juurde, samal ajal kui keegi tõstis hantlit või põrgatas palli.  Mõnus vaba õhkkond ning igaüks leidis endale jõukohased ülesanded.

no images were found

Ma alguses arvasin, et tõenäoliselt ei saa ma olukorrast tegelikku ülevaadet, sest võõras inimene rühmas muudab ikka natukene distsiplineeritumaks, kuid pärast draama tundi oli selge, et tegelikult ei häiri ma ei õpilasi ega õpetajaid.
Tegelikult ei saanud ma kätte seda tunnet, mis mul 23 aastat tagasi oli, kui ma ise seitsmendas klassis käisin, sest praegu on kõik palju toredam. Sain veelkord kinnitust sellele, et õpilased tahavad õppida kui nad on saanud oma küsimustele vastused ning nad teavad mida nad teevad. Muidugi läheb väga palju energiat sellele, et nende tähelepanu keskenduks õigele asjale, kuid see on kõikide kutsikate viga – enne jookseme mööda maailma laiali ja alles siis mõtleme kuhu tahame minna, aga kui sa ei tea kuhu sa tahad minna, siis ei saa ka kunagi ära eksida!

Kiviõli I Keskool aitab sul teada saada, kuhu sa tahad minna!

Uljam Teuli