Liikuv püha, noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva, algselt kolmepäevane kirikupüha enne suure paastu algust.
Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja alustas suurt paastu (kestab lihavõttepühadeni). Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka- ja roomakatoliiklikes maades. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini.
Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine, ainult et kui veel 20. sajandi teisel poolel püüti hobuse ja saaniga sõita, mäest lasti alla suurte kelkude ja regedega, siis sajandi lõpupoole kõlbas liulaskmiseks plastikaaditükk ja igat masti kelk, liulaud vms. Sajand varem kõlbas liulaskmiseks ka linane kott või peotäis linu. Liugu laskmas käiakse lasteaia, kooli või klassiga, üksikult, pere või sõpradega. Näiteks Tartus Toomemäe nõlvadel on vastlapäeval rahvast murdu, liuglevad nii noored kui vanad.
Nagu vanasti, nii võisteldakse ka nüüd pikema liu pärast. 19. ja 20. sajandil pidi see tagama linaõnne, tänaseks on sellest saanud üksnes ütlus. Et linakasvatus muutus oluliseks elatusalaks 18.-19. sajandil, siis on arvatavasti pika liu seostamine linade pikkusega just sellest ajast pärit. Liulaskmise juures on võisteldud ajast aega, vastlapäeva juurde kuuluvad paratamatult kummuliläinud saanid ja kokkupõrked.
Üheks viimaste sajandite eripäraks on olnud vastlateks jääkarusselli ehitamine või jääpurjekaga sõitmine.
Seajalakondid tuli 19. sajandil kokku korjata ja sigadele anda, et need edeneksid ja suvel koos püsiksid. Mõnel pool on konte hoitud paastumaarjapäevani ja viidud siis sigadele.
Pahade vaimude eemaletõrjumisest on võrsunud vastavate maskidega karnevalid, mille järelkajaks on Lääne-Eestis kada ajamine, s.o õlenuku viimine perest perre. Enamasti oli see õlgi täistopitud mehekuju. On arvatud, et kada on varasema metsikukultuse jätkuks. Õlgedest metsik on viidud puuteiba otsa aetuna pimedas metsa ja seotud puulatva. Komme tagas viljaõnne.
Maagilisi kombeid oli aga muidki. Näiteks tehti linapõllul tuld, kui lina ei tahtnud kasvada. Viidi ka väljale sõnnikut – viljakasvu tagamiseks; käidi võõraid lambaid pügamas – kas lammaste rikkumiseks või kohtuõnne saamiseks; viidi raudesemeid lauda läve alla – karja õnnestumiseks; rakendati esimest korda noori hobuseid või härgi – võtavad kiiresti õppust jne. Lastel lasti tuppa tuua nn linnulaaste, et nad leiaksid suvel palju pesi. Sedasama tehti muudelgi kevadistel pühadel.
Lääne-Euroopaga sarnane on veel nn lihaeide ringiliikumine ja vastla kottiajamise tava – lapsed käsutati pööninguluugi alla vastelt kotti püüdma ja visati neile ülevalt vett kaela.
19. sajandil otsiti mõnel pool teenijaid (ehkki enamasti toimusid teenijate otsimine ja mokalaadad uute abiliste leidmiseks hoopis küünlapäeval). Hoopis olulisem oli, et vastlapäev kuulus nn naistepühade hulka – naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud.
Vastlapäeval lõigati juukseid, samuti hobuse saba – siis kasvavad pikad ja tugevad juuksed nagu hobusejõhvid. Ka tuli vähemalt seitse korda pead kammida.
Vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna – äraütlemine oli sealjuures üsna keelatud.
Vastlavurr (urr, urriluu, uuriluu, unn)
Sea sääreluu keskele tehti auk, aeti nöör läbi ja tõmmati see siis hooga undama. Hiljem muutus tavaks asendada kondid nööpidega – suure nööbiga sai ligilähedaselt samasuguse vurri teha.
Keelud
Naistetööd olid keelatud, eriti ketramine ja ringliikumisega seotud tööd, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri.
Tule süütamine oli keelatud, sest see kahjustas kariloomi ja hobuseid. Ei mindud külla.
Toidud
Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder – enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube.
Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe.
19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku.
Ennustamine
Söödud kontidele pandi nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele.
Kada ajamine
Kada ajamine ehk õlenuku viimine perest perre. Enamasti õlgi täistopitud mehekuju kanti salaja naabri ukse taha või viidi kodust eemale, sel kombel eemaldati kahjulikud jõud. Kada ajamist on peetud metsikukultuse jätkuks.
Vastlasandid on olnud katoliiklikus Euroopas tuntud, Eestis on üksikteateid vaid Põhja-Tartumaalt ja Põhja-Viljandimaalt.
Vastla kotti ajamine
Mitmel tähtpäeval on naljatatud teadmatuga, eriti on seda tehtud laste lõbustamiseks, lastes neil salapärast elukat (vastel, luutsi) kotti püüda. Pööningul või lakas imiteeritakse otsimist ja tagaajamist, madin ja püüdmine aina ägeneb. Lõpuks hüütakse, et vastel on käes, ja kästakse allavisatav elukas kotti püüda. Samal ajal visatakse kottihoidvale lapsele ootamatult pangest vett kaela.
Mida teised teevad
Inglastel kuuluvad vähemalt 19. sajandist tänini vastlapäeva juurde kukevõitlused ja jalgpall. 19. sajandi lõpuni oli see aga pannkookide valmistamise püha. Kell 12 või 13 helisesid kirikukellad ehk pannkoogikellad, mille kõlamise järel võis küpsetamist alustada. Lihavõtte teist püha kutsuti lihapäevaks ja siis oli tavaks süüa esimesel pühal küpsetatud või keedetud liha. Kolmandalgi pühal söödi pannkooke koos esimesel pühal valmistatud liha ja muude roogadega. Nii nihkus range paastu algus kaugemale.
Varem käisid Inglismaal vastlasandid, s.t lapsed uste taga laulmas, et saada toitu ja raha. Kui uks jäi suletuks, pilluti seda kivide ja potikildudega.
Taive Särg muusikast vastlapäeval
Vastlapäev oli seotud rohkem naiste tööde ja tegemistega ning Kirde-Eestis leidub tema tähistamises kohati jüripäevaga sarnaseid naistepeo jooni.
Kõige iseloomulikum tegevus oli vastlapäeval liulaskmine, mille juurde kuulusid vastavad laulud. Tegevuse peamine eesmärk ning laulude keskne teema oli eelolevaks aastaks heade pikkade linade saamine. Vastlalaulude all mõeldaksegi harilikult liulaskmise juurde kuuluvaid liulaule, mida hüüti või lauldi tavaliselt mäe peal enne allasõitmist. Vastlapäevaga on seotud veel metsiku viimise, kada ajamise laulud (vt vastavaid liike), paelapunujate laulud ning tursalaulud, mille viiside kohta pole teateid.
Vastlasantide komme oli tuntud kitsal alal mõnes Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa kihelkonnas. Vastlasantide laulud sisaldavad tavalisi vastlalaule, ülevõtmisi mardi- ja kadrikombestikust (mille põhjal nad on arvatavasti tekkinud) ja improvisatsioonilisi osi. Usutavasti lauldi neid samade viisidega, millega mardi- ja kadrilaule.
Tursalaule on Sõrve kalurid vastlapäeval laulnud kalade meelitamiseks oma merre. Viise pole teada. Väga sarnase tekstiga on Saaremaal ja Muhus laiemalt tuntud tursapüüdmise loitsud, mida harilikult esitatakse mingi meestelaulu viisiga.
Vastlapäeval on Eesti lääneosas toimunud metsiku tegemine ja metsa viimine laulu ja pillimängu saatel. Taoline komme oli hiljem tuntud Lihula ümbruses kada tegemise ja ajamise nime all. Metsik või kada oli õlest, riideräbalatest vm tehtud nukk, mis viidi oma elukohast eemale.
Kada viidi kellegi teise maa peale, kadaajajad käisid lauldes ja keppidega pekstes selle järel. Vanasti olevat kadaajamise laulud olnud pikad. Olemasolevate lühikeste laulutekstide juures viise ei ole märgitud.
Vastlalaulud on suhteliselt lühikesed, teksti ja esituse poolest maagilise otstarbe ja loitsulise iseloomuga laulud. On võimalik, et neid ka loitsudena loeti.
Vastlalauludel ei ole omaette spetsiaalviise, vaid neil on tavaliselt kohalike tavandi- või mängulaulude viisid. Vastlalaulude viisid kuuluvad suuremalt jaolt vanemasse kihistusse, neil on üherealised astmelise liikumisega ning kvardi-kvindi ulatusega meloodiad.
Lõuna-Eesti (peamiselt Viljandi- ja Tartumaa) vastlalaulude juurde kuulub refrään liuge, lauge; liugu, laugu vms. Lõuna-Eesti laulude puhul tundub kohati, et lühike, rütmiliselt loetud loits on muutunud laululisemaks hiljem, kui talle on lisatud teiste kalendrilaulude eeskujul refrään ja selle juurde kuuluv viis. Mulgimaa vastlalauludes on erinevalt teistest sealsetest vanematest kalendrilauludest pikk refrään. See viib mõttele, et refrään on siin suhteliselt hiline.
Setus (kus liugu lasti jõulajal) ei ole teistele piirkondadele omaseid vastlalaule. Seal eelnes vastlapäevale pidustuste nädal maaslenitsa, millele järgnes suur paast ehk lihahiide. Setus esineb pikemaid lihahiitelaule, mis sisaldavad üksikuid liulaulu ridu. Vastlalauludega seonduvad ka laulud, kus soovitakse tulevaks aastaks häid linu. Setus esinevad vastavad motiivid maaslenitsa viimasel päeval lauldud mäelauludes, kus kutsutakse mäele laulma ja mängima.
Näiteid Lõuna-Eesti vastlalaulude viisidest.
Põhja-Eesti ja Muhu viisides esineb rea lõpul pikemalt kinnipeetud heli. Mõnel pool (näit. Saaremaal) piirdus liulaul lühikese hüüdega.
Allikas: BERTA – Eesti rahvakalnedri tähtpäevade andmebaas
