2015. aastal tähistab Maidla Kool 90. aasta möödumist eestikeelse hariduse andmise algusest. Seoses juubeliüritusega, tahab kool endale saada saali uusi toole, millel oleks võimalik saabuvaid külalisi väärikalt vastu võtta. Kui Sul on võimalik Maidla Kooli rahaliselt toetada uute toolide ostmiseks, siis kõik toetused on teretulnud!
Pangarekvisiidid:
Lüganuse Vallavalitsus
EE111010552019920004
Selgitusse palun lisada märksõna: TOOLID
Tere.
Sattusin, siiski mitte, tulin teadlikult Maidlasse üheksandal augustil, sest Aidu vetel toimus midagi. Ja juhtumisi olid parasjagu avatud ka Maidla mõisa uksed. Ja sattusin,seekord tõesti sattusin ühte klassiruumi, kus pakuti võimalust meisterdada. Julgesin arvata aralt, et see pole mu kõige tugevam külg. Ja lahkusin, öeldes,et kogun muljeid,elamaks üle pikk talv. Õieti oleks pidanud küsima külalisraamatut ja pisut kirjutama…
Maidlast Aidu suunas väljuva tee ääres märkasin küla silti, mis oli tõeliselt viltu. Püüdsin seda püstiseks panna, usutavasti on see praeguseks uuesti viltu vajunud,polnud mul labidat kaasas. Olen kunagi sahtlipõhja kirjutanud ühe uitmõtte, see kõlab justkui üleskutsena. Võib-olla on see kirjutatud just teile, teil tundub tore kool olevat ja igati tegus noortekeskus. Panen selle teele.
Märkan siin,et tolle klassiruumi perenaisel on täna sünnipäev. Palju õnne!
See, et kool võib ühe noore inimese ellu üsna tugeva jälje jätta, tuleb välja ühest teisest kirja pandud mõttest. Panen ka selle teele, ilusat algavat kooliaastat!
Aidu
Kohvi kõrvale… Oma mees Kadriorus. Sa istud ja jood kohvi ja sa mõtled kõige selle peale ja sa ei saa aru kuidas asjad alati teisiti kui sa mõtled,on?Kuidas probleemid on alati seal kus neid ei paista,ja kuidas seal,kus sa arvad olevat probleeme, on lahendused. Sa ei saa mitte midagi aru… Ja sa mõtled,haruldaselt loogiliselt, muuseas, et kuna asjad on alati kuidagi teisiti kui sa mõtled, siis peavad asjad ka praegu teisiti olema kui nad tunduvad. Sa ei suuda kuidagi aru saada, kuidas on praegu asjad teisiti kui nad on? Laenasin eelmise lõigu Kaur Kenderi romaanist
Ebanormaalne, sest …, sest mõnikord on väga raske aru saada miks on asjad nii,nagu nad parasjagu on? Sa sõidad ülikoolilinnast, linnast, kus asub ülikool mis, tuleb nii välja, kuulub maailma 3% paremiku hulka, Jõgeva suunas ja äkitselt… Sa ei saa millestki aru!Siinsamas, vaevat nii kaugel kuulsast ülikoolilinnast, et Kalevipoja heidetud kivi lendaks kõrgelt üle su pea kaugusse, kordub jälle seesama! Jääaeg on tõesti kätte jõudnud! See ei saanud olla ammu – alles äsja sügiseks saanud suvel avati siinsamas Jääaja Teemapark, selleni viivale teele viitav reklaamtahvel on aga riputatud viltuste postide otsa. Just riputatud, mitte ei ole postid hiljem viltu sõidetud. Ja nii ongi, nii kõva jääaeg, et piiritus loodides on jäätunud. Mis küll on nende meistrite mõtteis ja silmis kes selliseid silte Eestimaale üles riputavad? Hõi Aapo! Sa kirjutasid lauluKuula, ja Ott hõikas üle Euroopa: kuula! Nüüd kirjuta laulVaata– mõni sõna siit: welcome to Estonia, Estonias on jäaeg! Ehk teed siin kellelegi liiga? Astud autost välja, veendumaks. Ja tõesti, silt on värske, juulis 2012 valmistatud. Kadunud vanaema soovitas alati ka tagasi vaadata, vaatadki. Kunagine koolitee. Ei olnud tookord kergliiklusteid, ei olnud tookord ka nende teede kohal valgust näitavaid viltuseid poste, ei olnud tookord ka Kärkna kloostri varemeteni viitavat silti, varemed on küll maasse vajunud, nii sügavale kui silt näitab. Ei vaju need aga ka järgneva saja inimpõlve jooksul. Veel näiteid. Sa lähed kellegi juurde, järsku märkad-ohhoo, teil uued sildid üles riputatud!? Ja siis sa märkad, ja küsid aralt-miks sa selle sildi viltu kinnitasid, sest sa ei saa lihtsalt aru-kuidas saab viltu kinnitada aga otse ei saa? Ja siis saad vastuse-ega mina ei teinud, need teised…Selge! Loodid jääs! Jääaeg! Sa satud juhtumisi Peipsi servale, kaunis loss, loed-parun ise projekteeris, lasi ehitada oma perele, küllap oli ka ise juhendamas, sest tulemus on tõesti ilus. Astud sisse-ilus kõrge ahi vestibüülis, kaunis perenaine valmis müütama suveniire. Valid välja pastapliiatsi, korraga meenub-ega viimati Juhan Liiv ei olnud see, kes kirjutas loo,k us keegi kirjutas “Suur reheahi”? Siiski mitte, vist? Tahaks siiski midagi kirjutada, et kas pastapliiats ikka kirjutab, et kas on ka hea tint, meenub veel kuskilt “suure reheahju” kirjutamise põhjus. Kirjutaks õige-ehk, lossi perenaine, paneksite mängu oma oskused ja pistaksite mõnele mehele pihku loodi, et ta rihiks otseks teie kauni lossi juurde juhatavad viidad, praegu näitavad need pigem selle maakamara suunas, mille all puhkab teie küla kuulsaim mees! See mees kirjutas hoopis “Mure”. Ei julge, järsku solvub! Sa saad ka i-le täpi peale. Loed oma valla lehest-hurraa, saime külasse kuus uut valgustusposti juurde, tsingitud ja puha, maksma läks 1700 € valla rahakotist, pilt ka juures ja puha! Ja sa ei saa jällegi aru-jälle viltu! Peaasi et tsingitud-olgu või viltu! Võib ka teisiti öelda-peaasi, et viltu, olgu või tsingitud! Olen aasta algul, enne Eesti Vabariigi 94.-da aastapäeva tähistamist saatnud presidendikantselei poole kirja, milles oli muuhulgas ka selline lõik. Üks teine President, Arnold Rüütel, omal ajal mainis ühtelugu, et Eestimaa on Tallinna poole kreenis. Tol ajal avati Järvamaal parasjagu Kilplala Teemapark mis viis mind mõttele, et seal võiks olla skulptuur: Eestimaa on justkui pannkoogina laiali laotatud, sellest on telg läbi, väiksemale osale jääb Tallinn, suurem osa on ülejäänud Eesti. Ja telje otsas on vänt, ja Arnold muudkui väntab ja väntab, püüdes Eestimaad kreenist välja tuua. Tallinn alla ei anna! Tulutu! Võib-olla oleks Toomas-Hendriku kõnetool koht kust juhtida tähelepanu järgmisele seigale: Eestimaa on viltu!? Sõites läbi Eestimaa hääbuvate külade ja ka mittehääbuvate külade-linnade märkame, kui tahame märgata, et viltu on enamik meie suunaviitadest liiklusmärgid, laternapostid, turismiobjektide viidad, lipumastid jne. Looduses on nii seatud, et puud kasvavad püstloodis taeva poole, järvede veed lamavad horisontaalis. Iga endast lugupidav ehitusmees lähtub nendest kahest parameetrist, ehitades ja luues. Võib-olla peaks algatama kampaania-ajame sirgeks kõik postid ja tähised, mis on määratud loodis olema! Tegemist on ju suunanäitajatega! Eeldatavasti tuleb see töö ära teha nõndanimetatud “lihtsatel inimestel”. Ja kui see on tehtud,siis ehk märkavad ka need, kes on inimestena meil suunanäitajateks määratud-valitud-upitatud-isehakanud, oma seljad sirgeiks sirutama! Ehk? Ja kui nad saavad-jäävad sirgeselgseiks, ei räägi me, et oleme Tallinna, või Brüsseli, või Moskva poole kreenis ja kookus. See oli kirjutatud ajal kui Tallinnas tegid sõbralikult koostööd ühes kahetoalises korteris 160 aktiivset inimest. Ilmselt jäin oma mõttega hiljaks, võib-olla ei jõudnudki see temani, see pole ka antud juhul kõige tähtsam,tal oli millest rääkida. Sa oled Eestimaa täis riputanud viltuseid poste ja viitasid, oled pikast päevatööst väsinud, tee õige nõnda. Oled ära teeninud korraliku kõhutäie,sügisene aeg, alles oli mihklipäev, turult kõike saada-kapsaid,porgandeid, liha-keeda endale üks korralik mihklipäevane oinasupp. Õigemini-sina too mant koju, las leemekulbi liigutaja keedab. Sina tee hoopis nõnda-võta disaini pisut mööblit! Sae laual kõigepealt üks jalg ca`3cm lühemaks, selle jala vastas olev jalg jäta sama pikaks, kui pea veel jagab, arvuta kui palju pead vahepealseid jalgu lühemaks võtma, peaasi, et laud kõikuma ei jää. Laud ei tohi kõikuda! Kui oled väsinud ja arvutamine ei õnnestu, kasuta katse-eksituse meetodit, see on kindla peale minek. Võib-olla kuuled vahepeal taustaks Anu Kokka laulmas söögilauast, mis täpselt loodis-ära tee väljagi-Anu saada sina pikalt, ta veel nii noor, tema ei tea nendest asjadest! Nüüd said laua millist kellelgi teisel pole. Selleks ajaks tulevad köögist juba värskekapsasupi hõrgud aroomid. Las sinu leemekulbiliigutaja tassib sinule toeka taldrikutäie suppi lauale, hüüa,et ta taldriku ikka korralikult täis laoks. Juba tulebki! Sa oled kõhutäie ära teeninud! Näe,asetabki nõtke liigutusega toidu lauale. Sellest pole midagi, kuivata salvrätikuga põlvedelt ja taburetilt oinarasv ära, naerata, sest naine kiidab parasjagu sinu vinget lauda ja hakka sööma. Söömiseks võta ikka hea suur lusikas. Söömise õpetasid sulle eeldatavasti isa-ema selgeks juba kolme-nelja aastaselt, siis hakkasid lusikaga suule pihta saama, ajapikku hakkasid alateadlikult lusikat käes loodis hoidma. Sina tee nõnda: enne kui lusikas isuäratava oinasupiga suu juurde jõuab, kalluta lusikat pisut ettepoole ja samal ajal keera seda ka vasakule või paremale, vastavalt oma soovile. Sul on osavad käed,küllap saad selle harjutusega hakkama! Kui töökaaslased sinult hommikul küsivad miks sul lõug rasvane on, ütle, et sõid oinapäeva mihklisuppi, ja tegid pisut pulli. Nad saavad pisut naerda. See on heatahtlik naer. Sa ära lase tujul langeda. Mõni hea film võib teinekord tuju tõsta. Vaata filmi surematust mehest, Toomas Nipernaadist, eriti vaata lõiku kus kõlab Rändaja Õhtulaul. Üks Valgevene kirjanik on juba sada aastat tagasi kirjutanud kauni luuletuse, üks salm kõlab nõnda: Ma armastan looklevaid teid meie külade maadligi vajunud maju oma rahvast,kes küüru on vajund- kõigest,kõigest pean kallimaks neid. Kui sa nüüd vaatad, siis näed, et see surematu mees, Toomas, armastab vägagi looklevaid teid,kuid loodusseaduste vastu ei saa temagi. Kui Toomas tahab jalgrattaga sõita, on ta sunnitud ratast alateadlikult püstloodis hoidma, kui ta tahab ratast endaga kaasa lohistada, võib see ta kõrval ka viltu kaasa veereda. Kui Toomas toetab oma ratta ettevaatlikult vastu maadligi vajunud maja seina, võib see omamoodi isegi ilus olla, kui ta viskaks selle nõgestesse oleks see näotu. Ka maanteede meestele meeldivad looklevad teed ja rajad, see on üldteada, mägedes suusatades püstloodis suuskadel alla tulla oleks enesetapp. Valed sildid kuristike servadel võivad suunata otse kuristikku. Eestimaa teede-tänavate viltuste postide-viitade-siltidega ääristamine-kas on see enesepett?Või enesetapp? Peaasi,et tehtud! Olen kunagi lugenud nooremale põlvkonnale ette muinasjutuhõngulist raamatut “Hei,pugege peitu!” Võib-olla peaks just noorema põlvkonna poole hõikama-hei, peidust välja! Vaadake teie, teie kooliteede ääred on risustatud viltuste suunaviitadega, teie kooliteid ja vaba-aja veetmise radu, pargiteid ja kelgumägesid valgustavad laternad on viltuste postide otsas. Lugege need üle, kõigepeallt imestate kui palju neid on!? – ja hakake tegutsema. Kaardistage- ja , võite kindlad olla-enamusel siltidel on olemas omanikud-haldajad. Tehke nende elu ebamugavaks – kutsuge nad üles oma tööd tegema. Sellest tuleb tõeline küberrünnak – tehke oma keskkond, kuhu riputate pildid oma kodukandi vildakatest viitadest, postidest, tähistest – loodame, et serverid mahutavad need ära. Teine võimalus on veel-otsite ideid õpilasfirmadele. Miks mitte-vaadake ringi oma emade-isade firmades, neil on kasutuna seisvat või alakasutatud tehnikat, neil on ka mõni siiski korras lood, mille nad kunagi hankisid, et olla naabrist parem, nad on seda isegi ühe korra kasutanud. Pange firmale nimeks kasvõi “Siruta Sirgeks”, ja tegutsema. Rääkige ära mõni omavalitsusjuht kellele meeldib korrastatud avalik ruum, olgu või näiteks Morna linnapea. Ehk ta tunneb omakorda Toompealt kedagi, miks mitte sotsiaalse sidususe Ministrit, kes paneks õla alla. Võib-olla nad tunnevad kogunisti üksteist! Või on ühest parteist! Seda parem! Ja hakkabki nagu kulutuli levima?! Miks te seda kõike võiksite teha? Sest iga neljas, kes te kõnnite siin, nende vildakate siltide all, lahkub. Ja rätiku all valgel laual jahtub palav leib. Aga teie olete seal, kus on siledaid teid ja magusam leib, kuid need pole ainsad põhjused, alateadlikult jääte te sinna, kus on ilus. Maadligi vajunud majad jätame seekord rahule, sest põhjused on meil teadmata. Selle teksti võtsin välja omasahtlipõhjastnüüd, peale järjekordset Eesti Vabariigi sünnipäeva, sest…, sest Toomas Hennrik sai justkuioma Meheks Kadriorus, sai nende mõne sõnaga, mis ta ütles-teeme Eesti korda! Ikkagi luges! – kihvatas korraks. Kuigi-see pole jällegi tähtis! Või siiski on? Kui sulle nüüd pistab, et see, mida Sa nüüd lugesid, on mingi külafilosoofi naiivne soigumine, siis ma võin saladuskatte all öelda – naiivsus ongi eesmärk omaette, mõnikord, selleks et eesmärgile jõuda sobib vahendiks ka naiivsus. Siin on küsimus – milline oleks olnud Eesti riik, kui… Seda ma ei tea, küll aga tean,et… Olen siin nimetanud kahte Presidenti, kolmas President, Lennart sai endale riigi, mille pärast ta pidi häbi ja piinlikkust tundma, seda teangi. Ja ka tema pidi kasutama naiivsena näivat võtet ja viis ajakirjanikud Tallinna Lennujaama peldikusse. Ka tema tahtis, et Eesti riik oleks korras. Kas ta oleks praeguse olukorraga rahul? Seda ma jälle ei tea. Küll aga annaks talle sõbraliku soovituse -S a Lennart käi õige veel korra lennujaamas ära, võta kaasa oma kunagi ammu kirjutatud raamat Hõbevalge ja loe Estonian Airi poistele ette üks lõik: Tajugem lätte kaugust, seistes keset oma mürisevat sadamamaastikku, ja täpsustagem võrdlust: selle kauge maa tagant tahame nüüd siin, jõe suudmes ära tunda ja maitsta algallika haljast vett. See on raske, aga mitte võimatu, see nõuaks – võrdlust jätkates – niisama täpseid analüüse, nagu seda oskavad teha koduvetesse kudema naasvad lõheparved, eeldaks täpsust, milleni inimene veel ei küüni. Ja siiski: et see täpsusmäär looduses juba olemas on ja et oleme ka ise looduse osa, looduselt õppiv, tema najal arenev ja iseennast tunnetav, toidab see lootust kunagi jõuda hüpoteesilt tõestuseni või hüpoteesilt selle kummutamiseni,mis vastupidiselt spordile on ju võrdväärne ja sõltub üksnes meie AJAST,HUVIST ja VIITSIMISEST. Loodus ja lootus, üksainus häälik keeleotsal. Ülikooli mida siin on mainitud,selle matemaatika ja füüsikateaduskonna poole saada aga teele märkus,sest poisid siin ei oska arvutada -analüüsida, viiskümmend miljonit Eurot loetakse peenrahaks. Sest matemaatika ja füüsika on loodusteadused, loodusteadused on aga täppisteadused. ´´Täpsusmäärad on aga looduses juba olemas!“
Tänasel päeval on sobiv hetk heita pilt tagasi ja meenutada möödunud hetki ning soovida õpetaja Hedile jõudu ja vastupidavust!
Kaunist pidupäeva!
Selleks, et lapsed õpetaja koolis 1. septembril ikka ära tunneksid, tegi õpetaja Hedi Särasilmadele väljasõidu “Laste liiklusmängukeskusesse”, kus õpetati mudilased ilusti liiklema, kui see peaks olema suve jooksul meelest läinud.
Meeldiv sai ühendatud kasulikuga ning tagasiteel sai vaadatud, kui palju vett on vahepeal merre voolanud. Jägala juga oli üsna kuivaks jäänud – nii et palju! Pikk suvevaheaeg on sellega punkti saanud ning nüüd tuleb päevitus maha pesta ning taas iga hommiku kell äratama panna!
Kurvem pool on see, et Sten ja Kevin olid Särasilmadega koos viimast korda, kuna uut õppeaastat alustavad nad seoses elukoha muutusega Mäetagusel. Õpetaja Hedi viimane pilt koos oma klassi kahe paari kaksikutega. Niuks!
PILDID
Paljude jaoks on sellel pildil ilus rand ning vahva vesi, kuid samuti on siin asjad mis võiksid olemata olla – kopter, kaater, hõljuk, politsei, piirivalve, päästjad ja kiirabi…
See poiss kes vees kadunuks jäi, ei saagi minna 1. septembril kooli, esimesse klassi…
Olles esimeste hulgas rannas ning selle lapse emaga rääkinud, tahan ma kõikidele lastele südamele panna – ükskõik kui ebaõiglastena vanemate keelud ja käsud ka ei tunduks, on need kõik teie enda kaitseks. Hoidke iseennast ja teineteist!
Uljam Teuli
piirivalve vanemkonstaabel
Unustatud mõisad on külastusmäng, mis tutvustab inimestele mõisakoole, sest need on midagi sellist, mille tähtsust ei saa alahinnata. Mõisakoole saavad elus hoida ainult kogukonnad ise, mitte keegi kusagilt juhtivalt kohalt. Sellepärast ongi kohalike inimeste osavõtt mõisakooli tegemistest ülimalt tähtis. See peab olema kool, kus õpilane mitte ei käi, vaid on osa koolist.
Üks osa sellest üheshingamisest on kindlasti ka sellest mõisakoolide mängust osavõtmine, mis toimub keset argist suvevaheaega. Tahetakse tulla kooli, mitte midagi saama, vaid andma ning keegi ei tee seda kasu eesmärgil, vaid sellepärast, et saaks koolile anda osa oma näost. Just seetõttu arvan ma, et kool ei tohiks liiga palju teisi kopeerida, vaid peab julgema teistest eristuda ning pakkuma midagi sellist, mida teised ei julge või ei taha teha.
Maidla Kool teeb üht-teist teisiti. Ta on suutnud lastes tekitada usalduse ning nad tahavad olla osa koolist ning kool on osa neist. Täna olid koolis esindatud nii Jutulinnud, Särasilmad kui ka üks Suslik – tegemist on klassidega, kes on saanud endale nime ning ma loodan, et keegi võtab selle traditsiooni ka kunagi üle. See on ainult üks paljudest asjadest, mida me tahame teisiti teha ning Klassileht on see koht, mis hoiab kätt pulsil, kui jälle midagi käsil on!
Ilusat suvevaheaja jätku ja kes täna kohale ei jõudnud, saavad seda teha kahe nädala pärast!
2011 aasta märtsis tulid noored Garage48 üritusel välja lahendusega mKool, millele sai ka oma hinnang antud. Hetkel leiab Androidi telefonile poest 4 erinevat rakendust:
Ametliku rakenduse äratundmine ei tohiks keeruline olla. Tegemist on alles algversiooniga, mis võib sisaldada veel vigu ning sellepärast oodatakse kasutajate tagasisidet. Kindlasti maksab tähele panna ka seda, et erinevalt mitteametlikest rakendustest, et toeta see Androidi versioone 2. vaid peab olema 4.0 või uuem. Kõige suurem puudus on kindlasti võimalus mID kaudu sisselogimise puudumine, sest inimesed kes kasutavad paroolide meelespidajaid, ei saa seda mugavalt kasutada.
Loomulikult sai ka ise see rakendus ära proovitud, et teada saada, kas see õigustab oma kuutasu. Peab ütlema, et rakendus ise on väga hästi tehtud ning täiesti arusaadav. Suvel on muidugi väga raske objektiivset kasutamiskogemust anda, sest seal ei toimu ju midagi ning Koolitööde AS oleks võinud selle testimise teha siiski kooliajale, kuid nad tahavad selle eest juba siis raha saada ning see on neist suhteliselt omakasupüüdlik, aga kuna tegemist on erafirmaga, siis on see ka arusaadav.
Hetkel on Koolitööde AS-l väljas juba 3 tasulit teenust: Popipatrull, Nädalaraport ning nüüd ka mKool. Kui nüüd praktiliselt mõelda, siis ainukesena osutub neist praktiliseks Nädalaraport. Kõik teavad omast käest, kui palju kasutatakse eKooli kodulehte – väga vähe. Põhiline puudus on muidugi see, et õpetajad ei ole ise kuigi interaktiivsed ning sellepärast ei saa ka pakutavaid teenuseid kasutada. Kuidas ma saan kasutada popipatrulli, kui ma tean, et laps puudub koolist, kirjutan puudumisteate ning saadan ära. Kõik õpetajad määravad lapse puudujaks ning see on niikaua põhjusteta, kuni klassijuhataja selle põhjusega puudumiseks minu puudumisteate põhjal määrab, aga kuna see võib toimuda alles järgmine päev või isegi veel hiljem, siis puudub sellel teavitusel mõte. Olen kohanud ka seda, et hinded pannakse kirja märkustena või hoopis pühapäeva hilisõhtul, seega ei ole mingisugust mõtet olla aktiivselt selle leheküljega ühenduses kui ka sissekanded ei toimu interaktiivselt. Tegelikkuses võiks olla iga õpetaja sissekande juures selline kastikene, millesse õpetaja saab sissekande tegemise korral ka oma sissekande ekirja või minu poolest kasvõi SMSga saata teate lapsevanematele, et nad tuleksid siis ekooli kasutama ja õpilase käekäiguga tutvuma (selline asi võiks olla näiteks märkuse või negatiivse hinde korral, kui õpetaja tahab sellele telepanu pöörata). Niikaua, kuni kõik asjad saab telefoni teel või Facebooki kaudu aetud, on väga raske lapsevanemates huvi tekitada.
Kes mäletab veel sellist lehekülge nagu Orkut? Tundub, nagu oleks tegu kauge minevikuga, kuid tegelikult sai tolleaegne Maidla Põhikool endale fännilehe sinna samal aastal kui ka Facebooki – kõigest neli aastat tagasi. 30 septembril saab olema tema viimane päev seal, sest Orkut suletakse.
See on väga hea näide sellest, kuidas sotsiaalvõrgustikud väärtustavad ainult olemasolevat ajahetke. Asjad mis toimusid paari aasta eest, on juba nii kauge minevik, et see on kõik uute asjade alla kuhjunud ja keegi ei viitsi neid sealt ostida. Teine asi on muidugi see, et keegi ei tea, millal kaob unustusse just see praegune kõige populaarsem keskkond ning kõige paratamatuse teed läheb ning koos sellega ka kõik mälestused…
Need kes tahavad oma Orkuti asju päästa, saavad seda teha kahel viisil – viia kõik üle Google+ või laadida oma arvtisse. Sõpru endaga kahjuks kaasa võtta ei saa 🙂
LAAGRI KAVA:
15. KROL-i TELKLAAGER
AJA PUUDUTUS
8. – 10. juuli 2014.a Kauksis
VÄLJASÕIT:
1. buss – 8.30 Sonda PK – Kiviõli I KK – Maidla Kool
2. buss – 8.00 Aseri KK – Lüganuse KK – Kiviõli Vene Gümn
KAASA VÕTTA:
Telgid, madratsid, hügieenitarbed, magamiskotid, vahetusriided, spordiriided, vihmakeebid ja muu, mida vajalikuks peate. 1. PÄEVA LÕUNASÖÖK!!!!
• võistluste tarvis eraldusriided (särgid vms, mille järgi koole võistlusplatsil eristada)
• lipp, maskott, koolisilt
Teisipäev, 8.juuli SPORT
10.00 saabumine laagripaika
10.00 – 11.00 laagri ehitamine
11.00 – 12.00 laagri avamine – koolide tutvustused, meeskonnamängud (KIK ja Lüganuse)
12.00 – 13.00 jalgpalli MM (Sonda)
13.00 – 14.00 piknik esimene lõuna võtke ise kaasa!!!
14.00 – 17.00 harivad-huvitavad tegevused
14.00 – 15.00 Contra luuletuba
15.00 – 16.00 Lavavõitlus
16.00 – 17.00 Improvisatsiooni töötuba
17.00 – 18.00 jalgpalli MM jätkub…viktoriin (LÜG)
18.00 – 19.00 õhtusöök
19.00 – 20.00 tüdrukud vs poisid (Sonda)
21.00 – 23.00 DISKO (KIK)
Kolmapäev, 9.juuli LARP
9.00 äratus, hommikvõimlemine (KVG)
9.00 – 9.30 hommikune tualett, laagriplatsi korrastamine
9.30 – 10.15 hommikusöök
10.15 – 10.30 kogunemine
10.30 – 13.00 metsarada ja seiklusmäng (Maidla)
meisterdamise nurk (KIK)
13.00 – 14.00 lõunasöök
14.00 – 17.00 LARP töötoad
17.00 – 18.00 õhtusöök
18.00 – 21.00 LARP mäng
21.00 – 22.00 valmistumine õhtuseks ürituseks
22.00 – 00.00 LÕPUPIDU „PALUME LAVALE“ DISKO (KIK)
Neljapäev, 10.juuli
10.00 äratus, hommikvõimlemine (KVG)
10.00 – 10.30 hommikune tualett, laagriplatsi korrastamine
10.30 – 11.15 hommikusöök
11.15 – 11.30 kogunemine
11.30 – 13.00 TULETÕRJEOLÜMPIA
13.00 – 14.00 lõunasöök
14.00 – 15.00 KOV vs LAAGER (Aseri)
15.00 – 16.00 autasustamine, laagri lõpetamine
16.00 – 17.00 laagri kokkupanek, kojusõit
Info on pärit Facebookist https://www.facebook.com/pages/KROL/649593271753550?fref=ts ja https://www.facebook.com/events/905372562821720/?fref=ts
