Unustatud mõisad on külastusmäng, mis tutvustab inimestele mõisakoole, sest need on midagi sellist, mille tähtsust ei saa alahinnata. Mõisakoole saavad elus hoida ainult kogukonnad ise, mitte keegi kusagilt juhtivalt kohalt. Sellepärast ongi kohalike inimeste osavõtt mõisakooli tegemistest ülimalt tähtis. See peab olema kool, kus õpilane mitte ei käi, vaid on osa koolist.
Üks osa sellest üheshingamisest on kindlasti ka sellest mõisakoolide mängust osavõtmine, mis toimub keset argist suvevaheaega. Tahetakse tulla kooli, mitte midagi saama, vaid andma ning keegi ei tee seda kasu eesmärgil, vaid sellepärast, et saaks koolile anda osa oma näost. Just seetõttu arvan ma, et kool ei tohiks liiga palju teisi kopeerida, vaid peab julgema teistest eristuda ning pakkuma midagi sellist, mida teised ei julge või ei taha teha.
Maidla Kool teeb üht-teist teisiti. Ta on suutnud lastes tekitada usalduse ning nad tahavad olla osa koolist ning kool on osa neist. Täna olid koolis esindatud nii Jutulinnud, Särasilmad kui ka üks Suslik – tegemist on klassidega, kes on saanud endale nime ning ma loodan, et keegi võtab selle traditsiooni ka kunagi üle. See on ainult üks paljudest asjadest, mida me tahame teisiti teha ning Klassileht on see koht, mis hoiab kätt pulsil, kui jälle midagi käsil on!
Ilusat suvevaheaja jätku ja kes täna kohale ei jõudnud, saavad seda teha kahe nädala pärast!