Maikuu keskel sõidavad Särasilmad Palmse mõisa kummitusele külla. Aga kuidas sa ikka tutvust võõraga lood, kui enda kodukootud vaim veel nägemata. Reedel kogunesidki kõik vaprad Särasilmad kella viieks Maidla mõisa. Ja et julgem ning mängida toredam oleks, kutsusime külla ka sõbrad Uhtna Põhikoolist. Õhtupoolik algas õues liikumismänguga, millele järgnes noortekeskuse ja jõusaali külastus. Kui kõht mängust ja sportimisest häirekella andis, oli viimane aeg koguneda saali rikkaliku pidulaua taha. Edasi vaatasime õpetlikku multifilmi „Minu sõber vihmavari” ja täitsime selle kohta töölehe. Järgnesid 2 toolimängu: üks see, kus toolide hulk järjest väheneb ja teine, kus tuli väite põhjal teatud arv toole edasi liikuda või siis paigale jääda. Palju elevust tekitas ka õhupallide puhumine ja mäng, kus oma õhupalli tuli kaitsta ja teise oma katki astuda. Lõpuks jõudiski kätte õhtu suurhetk, mis tähendas seda, et taskulambid võis kotist välja otsida ja tugevasti pihku pigistada. Algas kauaoodatud TONDIJAHT! Kõige osavamatel kollipüüdjatel õnnestus koolimajast üles leida 22 paberist paharetti. Päris kummitust meil siiski sellel korral kohata ei õnnestud. Isegi laste unenägudesse ei leidnud ta teed. Kõigele vaatamata jäid lapsed üritusega rahule. Hommikul kuulsin jutukõminat, kus vesteldi omakeskis ja avaldati soov ka laupäev koolis veeta. 🙂
2. mai õhtul jõudsid kümme karuvaatlejat Alutagusel asuvasse vaatlusonni…
Karuvaatluse onni reeglitest kolmandiku moodustab tualeti kasutamine õpetus. Alguses tekkis mul kosmonaudi tunne, sest seal pidi asi umbes sama keeruline olema ning alternatiivi ka ei ole, et lähed lihtsalt välja. Ometi otsustasin ma väljakutse vastu võtta, sest kui tihti tuleb ikka ette võimalust, et tualetis istudes loed silti „s*** ruttu karu tuleb!“ (mille ma olin ettenägelikult ise kaasa võtnud) ning see vastabki tõele! Karu ise ei ela kaugel, kui saega kilomeetri jagu sihti lõigata, siis saab otti ka Jutulind Evelini toaaknast vaadata, kuid võib üsna häirivaks muutuda, kui sul öösiti käiksid toas ringi binoklitega turistid, seetõttu on sobilik kuur ehitatud majast eemale ja karule lähemale. Karuvaatluse onn on ise päris viisakas: saab valida kolme asendi vahel – seista, lamada ja istuda, kuid ainult istudes on võimalik aknast jälgida seda kohta, kus karuküpsiseid hoitakse. Niisama passimine ei ole minu jaoks võõras. Enamusel ajast makstakse mulle selle eest palka ning vahel seda ka tasuta teha, on päris huvitav. Seltskond oli ka tore ning neid ei morjendanud sugugi asjaolu, et karuvaatluse päevaks olime me valinud selle aja kui ühtegi jahimeest meid kaitsma poleks saanud tulla. Igatahes soovitasid poisid mul uks riivi panna kuna me ju ei soovinud, et keegi kasvõi kogemata õue kukub, pidasin seda igati mõistlikuks. Mitte et me oleksime kartnud, seda mitte! Aga tüdrukutel oli nii kindlam tunne! Kui uks oli suletud ning külakost lahti pakitud, haarati binoklid ja kaamerad, sest me olime kindlad, et maiasmokk ei lase ennast kaua oodata. Kui olime 30 minutit oodanud, siis taipasime, et siin võib minna hommikuni. Ma võtsin lahti Facebooki ning otsustasin oma vahetuid muljeid kogu maailmaga jagada.
19.33 kährik koos sõbraga. Kondasid natukene ringi ning lahkusid siis tuldud teed.
20.03 kährik ilma sõbrata (sõber jõudis hiljem). Jälle auring ning lahkuti väärikalt.
20.31 Kährikud jälle kahekesi. Siis sai mulle selgeks, et tegemist on kas ringrajaga või on kährikud eksinud.
20.51 ütles minu GPS seadeldis, et baromeetri näit on langenud 1022 millibaari pealt kaks pügalat allapoole.
21.02 Nende kährikute järgi võib kella õigeks panna. Tagantjärele on hea, et ma seda ei teinud, sest mulle tundus, et nende viimasest külaskäigust on jälle pool tundi möödas, kuid tegelikult oli möödunud juba terve tund. Ajataju hakkas juba kaduma…
21.04 Päike loojus. 8 tunni ja 10 minuti pärast tõuseb päike taas. Selle lause panin ma kirja ilmselgelt enda lohutamiseks. See kas ta tõuseb või ei tõuse, pole kunagi kindel enne kui see on juhtunud, kuid salamisi loodame ikka, et homme on ka päike. Arvestades asjaolu, et läheb järjest pimedamaks ning siin metsas pidi olema karu, ei saanud ma aru, miks on uksel ainult üks riiv, sest see vähendab minu päikesetõusulootusi oluliselt.
21.19 Kährikud kaklesid ja kõigil oli hea meel. Niipalju siis hoolimisest. Kui tavaliselt on loomad puuris ja inimesed väljas, siis antud juhul oli olukord vastupidine ning eks me hakkasime vähehaaval metsistuma. Tegelikult oleksime olnud nõus ükskõik mida vaatama, kui seda oleks näidatud. Hetkel tundus, nagu oleks meid vaatama pandud televiisorit, mida sisse ei lülitatud.
21.22 13 soojakraadi meie vaatlusonnis See teadaanne oli lohutuseks nendele, kes muretsesid meie pärast – kuna karu pole ikkagi veel olnud ning südametöö on seetõttu suhteliselt rahulik, võib tekkida mõningal määral alajahtumist. Hetkel seda ohtu kellelgi ei olnud.
21.35 Pool tundi möödunud ja kährikud tagasi. Hakkas vägisi tunduma, et äkki meid on mingisse valesse onni toodud.
21.35 Välisvalgustus läks põlema. See ei ole nüüd selline valgustus, mis oluliselt mingi koha valgemaks muudab, kuid vähemalt näeb ära, kuskohas on puud. Või vähemalt kolm puud, sest just niipalju lampe oli puude otsa pandud.
21.49 Hea kaadri saamiseks on väljas juba liiga pime. Loobusin videokaamerast ning proovisin fotoaparaadiga metsaalust tabada. Säriaeg oli 16 sekundit… Probleemiks on põrand, mis statiivi peal olles väriseb kui keegi kusagil liigutab.
21.56 Mingi võidujooks käib metsa all, vist jänesed. Tegelikult ma arvan, et need olid siiski endiselt kährikud, sest see, kes ennem peksa küsis sai teise noosi veel. Kahjuks ei saanud sellele eriti kaasa elada, sest pimedus oli liiga tihe.
22.21 12 kraadi sooja meie majakeses Väikene madistamine oli veidi vererõhku tõstnud, kuid sooja see oluliselt kaasa ei toonud.
22.42 Uneaeg Kui sa hakkad pimeduse tõttu juba metsa all nägema selliseid loomi, keda meie metsades üldse olema ei peaks, siis saab selles süüdistada kas pimedust või neid seeni, mida sa viimati sõid. Kuna seeni mul kaasas ei olnud, siis oli aeg ära proovida ka see asend, mis seni oli proovimata. Sain ka lõpuks nari peal magada, sest kodus mul naine ei luba.
22.45 11 kraadi Lihtsalt konstanteerin fakti, et pärast päikeseloojangut läheb külmemaks. Õues oli sellel ajal juba sisuliselt temperatuur nullis.
22.52 kährikute vaatlusonn See oli esimene vastukaja minu raportitele Facebookis, mille andis Gerri Alamets. Huvitav millest ta küll seda järeldab?
03.55 7 kraadi Mina ei saa aru, kui sul on võimalus magada, siis miks peab öösel kell neli üles ärkama ning vaatama mis on temperatuur.
04.19 Reisilennuk 218 inimesega pardal, stjuuardessil on sukatripp lahti, lendas lõuna suunas. Nagu ma olen kuulnud, siis maailma kõige vaiksemas ruumis pidi olema nii vaikne, et inimene kuuleb iseenda vere voolamist ning on minutite küsimus, millal ta hakkab aru kaotama. Selle postituse vabanduseks võin ma öelda ainult seda, et antud ruum oli maailmas kohe selle vaikse ruumi järel teine ning ma olin siin juba tunde viibinud…
04.27 Üritasin aega määrata käo kukkumise järgi, 43 juures muutus asi segaseks… Ootan millal karu tuleb ja selle ärastuse kinni paneb. See metsaelu hakkas mulle järjest selgemas saama. Mul tekkis järjes enam soov haarata relva järele, mis meie olukorda veidikenegi võrdsustaks, sest see käo kukkumine tundus juba nagu ühe lõputu reklaamipausina.
04.40 Aknad kipuvad uduseks minema. Külm öö ja soojad unimütsid said kokku aknaklaasil.
04.51 Esimene karuvaatleja ärkas. Kui nüüd väga täpne olla, siis esimene olen siiski mina, eks ole… Teine kaurvaatleja oli õpetaja Karmen.
04.55 Tuled kustusid See oli see hetk, kui ma märkasin, et tuled on kustunud, kuid täpset aega ma ei tea. Küll aga ei muutunud nende tulede kustumisega midagi pimedamaks, sest väljas oli juba päris valge. Kui nüüd päris aus olla, siis ei muutunud tulede süttimisega midagi valgemaks ju ka.
05.10 Päikesetõus Nii väidab minu GPS. Ma usun teda, sest päikest hakkas tõesti paistma puude latvade kohal.
05.15 8 kraadi. Päike juba soojendab.
05.17 50% vaatlejatest on tööpostil. Õhtul karu ennast näole ei andnud, sest see plats oli reserveeritud kährikute võitlus võistlusteks. Loodame hommikule.
05.24 Hommikukohv ühekordsest tassist hõbelusikaga. Kui tavaliselt minnakse seda teed, et kui käega löömiseks läheb, siis lastakse ennast ikka täiesti lõdvaks. Õpetaja Karmen arvas, et ei hakka oma hiina portselani kaasa vedama, sest metsas võib õrn ese katki minna, küll aga ei teinud ta allahindlust lusikate osas ning võttis korralikud kohvilusikad kaasa. Nii et minu jaoks oli esmakordne kogemus – kui kokku saavad plastik ja metall. Kuid tunne oli uhke, kui ootad karu ja lusikal helgivad päikesekiired. Aitäh kohvi eest!
05.53 Kui karu ei ole akna taga, siis peab ta olema ukse taga, sellest siis ka väljamineku keeld. See oli ainukene loogiline põhjendus, miks siiani pole karu näha olnud. Teine põhjendus oli muidugi see, et ta oli päevasest kolamisest väsinud ning magas öösel. Seda sellepärast, et keskpäeval müttas ott täiesti erandlikult platsil ringi ning enam õhtul ei viitsinudki tulla.
06.18 Õpetaja Karmen näeb juba nii õnnetu välja, et mine või ise akna taha karu mängima. Seda õnnetut nägu on näha ka videolõigus. Nii et kui sa seda näed, siis tekib sul ka tahtmine karupüksid jalga tõmmata!
06.34 Ämblik Vähemalt toimub liikumine. Karu ikka veel ei ole…
06.46 Tõenäoliselt oli eilne kährikute madistamine piisavalt jube, et karu otsustas siit eemale hoida, et mitte peksa saada. Nagu ma hommikul kuulsin, siis kährikud karu ei hirmuta. Seda on hea teada, sest mulle tundub, et neid on metsas tunduvalt rohkem kui mõmmisid ning kui nad hirmutaksid, siis pikeneks karu uneaeg tõenoliselt suvve ka.
06.57 Kägu on oma lakkamatu kukkumisega isegi kährikud minema peletanud. Eks neil läks õhtul muidugi kaua ka, sest väljas oli ikka päris pime, kui nemad alles ringi müttasid. Ega iga päev ei ole jahimeestel pidu ning nad kasutasid seda võimalust täiega ära. Või siis on tõesti süüdi kägu!
07.14 Mõmmi limonaad leiti kotipõhjast üles ja läks joomiseks. Ei olnud küll põhjust tähistada, kuid keegi ei tahtnud siia veetud kraami tagasi tassida.
07.21 Laiali jagati LUTID! Uurisin, et mis siis oleks jagamisele tulnud kui me oleksime näinud karu, sest nagu mina oma loogikaga järeldasin, siis tegemist oli lohutusauhinnaga „ära ulu“. Väideti, et ka karu nägemise korral oli meene sama.
07.55 kui uksest välja astusime, imestasid veebikaamera kaudu platsil silma peal hoidvad inimesed, et miks nad kuulevad laste ja täiskasvanute hääli. Hiljem seletati neile samas foorumis, et vahel on isegi inimesi kaamerast näha, mispeale foorumikülastaja jagas oma kogemust, et tal on õnnestunud näha ühte väga ilusat türdukust seeni korjamas. Nüüd ma saan neist aru, miks nad kogu aeg kaamerat jälgivad…
Meie karuvaatlusajal pidi karu nägemise tõenäosus olema 85%, nii et tegelikult meil ikka väga vedas, sest selle 15% hulka pääseda on nagu lotovõit. Kui õpetaja Karmen koduarvutis veebikaamera tööle pani oli karu jälle platsil ning rüüstas oma karuküpsiste peidikut. Ma hoian nüüd pöialt, et kui esmaspäeval õpetaja kooli jalutab, siis tuleb talle karu vastu, äkki see muudab ta päeva veidi erilisemaks. Või siis palju…
Oma muljeid jagas Uljam
Mina alustan sellest, et tänan südamest Pärtli isa Ahto Täpsit, et ta meile sellise erilise sündmuse kinkis. Asi hakkas “susisema” tegelikult juba eelmisel aastal. Paraku läks koolilõpp kiireks nagu ikka ja pidime asja edasi lükkama. Nüüdseks on see siis ajalugu. Pean tõdema, et karuvaatlusele läksin optimistlikult meelestatult, olin kindel, et karu saab nähtud. Olin eelnevatel päevadel veebikaamerast teda ju näinud. Aga jah..
See eest nägin esimest korda oma silmaga kährikuid. Karuootajate seltskond oli väga tore. Ootamine põnev. Pean jälle tunnistama, et olen taas milleski targem… nt tean, et karule pannakse vaatluskohal plaadi alla kalapäid ja maiuseks küpsiseid.
Lõpetuseks ütlen, et tahaksin sinna onni tagasi. Tahan selle suure otimüraka ikkagi oma silmaga, oma kodukandis, ära näha.
