Kolmas klass oli avatud uste nädalaks oma klassi üles seadnud majakad, et nende tuled meelitaksid vanemad kohale ning minu puhul see töötas. Tegelikult ei olnud mind üldse vaja meelitada, sest kui mulle pakutakse võimalus oma laste tegemistest osa võtta, siis löön võimalusel alati kampa.
Kolmapäevane koolipäev oli see kord eriti lühikene – alguses õpid numbrid selgeks, siis loed inimesed kokku ning lõpuks vaatad, kas kõikidele ikka sööki jagub. Sellel nädalal pole söömine ka niisama lihtne, vaid pead toitu hindama läbi foori värvide.
Selle lühikese koolipäeva viis terves mahus läbi õpetaja Ülle. Natukene on muidugi kahju, et teiste õpetajate tundides ei saanud käia, kuid kuna tegemist on klassijuhatajaga, kes annab nagunii enamikest tundisest, siis kaks tundi pole sugugi palju. Ehk õnnestub teiste õpetajate tunde külastada mõnel järgmisel korral.
Selleks et klassis keegi ringi ei jookseks, vaid kõik saaksid oma keskmisest kiirema liikumiskiirusega edasi kulgeda kusagil avaramal platsil, on mööbel paigutatud väga nutikalt – nagu labürindis. Pead kogu aeg oma liikumissuunda muutma, nii et isegi kõndides pead vaatama kuhu lähed, jooksmisest ei saa juttugi olla!
Mulle eraldati tool garderoobi kõrval klassi tagumises pingis. Tänapäeval on tagumine rida nende õpilaste päralt kes saavad suurepäraselt ise õppimisega hakkama ning õpetaja ei pea neid kogu aeg korrale kutsuma. Seega sattusin ma heasse seltskonda ja näib et olen usalduse välja teeninud, kuigi see oli minu esimene tund.
Kuigi ma ei hinda ennast õpetajana kõrgel, sain ka mina oma teadmisi jagada, et kuidas kergemini kahekohalisi arve kokku liita. Loodetavasti on edaspidi selleks ka kellelgi kasu, sest kui inimesed ei otsiks võimalusi, kuidas asju lihtsamalt teha, siis oleksid kõik leiutised olemata.
Inimese õpetuse tunnis hindasime iseennast erinevatel elualadel ning sellest valmis suunadiagramm mis näitas kui erinevad me tegelikult oleme. Tõsi, mõni oli enda vastu väga kriitiline ning arvas, et ta ei oska eriti midagi ning teisel kõrval puudus igasugune enesekriitika. Eks see on ka tegelikult üks osa sellest hinnangust mis näitab kas inimene areneb veel kuhugi edasi või on ta oma võimete tipus.
Kui see kaardipakk nüüd oma erinevate tahkudega laiali jaotada, siis mina valiksin kaanepildi. Kui õpetaja palus igal lapsel valida see kaart mis iseloomustaks tema hetkemeeleolu, siis Kadi valis ÕNNELIK. Küsimuse peale, et miks see tunne on valdav, vastas tüdruk – sest isa on koolis. Nii et kui vähegi võimalik, siis tehke oma lapsed õnnelikuks ning minge ja elage nende tegemistele kaasa.
Minu jaoks oli see esimene aasta Kiviõli I Keskkoolis ning siia kooli sattusin ma oma lastega koos sellepärast, et leida parem õpikeskkond. Kas ma olen selle leidnud? Tegelikult olen. Muidugi on positiivne see, et ma pole aasta jooksul pidanud kokku puutuma ühegi probleemiga, kuid tegelikult on probleemide lahendamine just see, mis näitab tugevust. Küll aga tegeletakse väga innukalt igasuguste probleemide ennetamisega ning igal sammul küsitakse nii õpilaste, õpetajate kui ka lapsevanemate arvamust.
Minu enda õnn seisneb muidugi selles, et lõpuks ometi saan ma tegeleda sellega mis on mulle kõige olulisem – jäädvustada laste lapsepõlve ning lõpuks olen ma leidnud lapsevanemad kes hindavad seda sama kõrgelt kui ma ise. Tänan teid!
Kolmanda klassiga küll luurele ei läheks, sest seda kui nad luuravad on väga kaugele kuulda, kuid õppida on koos nendega lahe!
