Kadunud asjad

Oma kogemustest võin väita, et ka kõige parema tahtmise juures on keegi meist kunagi ikka midagi ära kaotanud. Olenemata kaotatud eseme väärtusest, on ikkagi veidi kahju, et niimoodi läks ning proovid olla järgmine kord hoolikam. Sellist tunnet pole mul õnnestunud aga kuidagi luua enda pojas, et äkki järgmine kord hoiab oma asjadel hoolikamalt silma peal – asjad kaovad endiselt omaniku vaateväljast nagu põgeneksid paha omaniku käest. Loodetavasti see siiski nii ei ole, sest osadest kadunud asjadest on tal eriti kahju ning nende meeldetuletamine toob lapsele pisara silma, seega võib üsna tõenäoliselt väita, et tegemist on force majore-ga, mille vastu ei saa keegi midagi parata.

Sellel kooliveerandil hakkas kehaline kasvatus ära kasutama maha sadanud lund ning lastele õpetatakse liikumist pütilaudadel. Ilmastiku antud võimalused uute meelelahutuse võimaluste kohta koolis lõid minu eelarvesse arvestatava augu. Rahalise poole jätame siinkohal kõrvale ning vaatame asja lapse seisukohast, kes peab nüüd kooli vahet liikuma sellise hulga õppematerjalidega, et isegi kaamel punastaks sellist koormat nähes. Igatahes proovime me antud ülesannete kõrgusel olla ning asi läheb huvitavamaks siis, kui isa peab kooli vedama kahed, kolmed või isegi neljad suusad! Kuna mul ei ole uhket politseiautot, millega saan lapsed hommikul kooli viia, siis saab mind kindlasti näha komberdamas ülilibedal Maidla sillal, mida vald pole võtnud nõuks kahe talve jooksul kunagi puhastada või liivatada!

Igatahes juhtus nii, et kõik asjad, mis läksid hommikul kodunt teele, ei jõudnud koju tagasi, vaid üks villane sokk otsustas omal käel pikemalt kooliharidust omandama jääda. Poisile kätte antud korraldus, soki kadunud sõber üles leida, ei andnud soovitud tulemusi, vaid teatati resoluutselt, et sellel otsimisel pole mingit mõtet. Kuna minu ja koolimaja vahel haigutas veel nädalane ajalõhe, siis ei saanud ka mina oma jahikoera oskusi rakendada ning asi jäi sinnapaika. Pühapäevane päev aga ei soosinud kelgutamist ning et toas istudes oma aega eriti põnevalt täita, otsustasin õpetaja Karmeni päeva põnevamaks teha oma küsimustega. Jutuks tuli ka see, et mis tema arvates juhtub kadunud sokkidega, sest üleval pildil näidatud teooria võimalikust lahendusest näib liiga ulmelisena. Õpetaja arvas, et kuna mina valvan riigipiiri ning mul on infot, et kadunud ese ei ole veel maalt lahkunud, siis on küllaltki tõenäoline, et tal õnnestub sokk tabada. Sokkide näol oli tegemist minu üliandeka abikaasa kordumatu käsitööga ning nendest isenditest olid paarikaupa ka pildid tehtud, siis edastasin need õpetajale, mille abil oleks tal tagaotsitavat lihtsam ära tunda, kui peaks kusagil vastu tulema.

Ja 24 tundi hiljem oli kadunud toode avastatud riietusruumi kapi alt, mis oli muidugi viimane koht, kuhu õpilane oskab vaadata, sest see on koht, kus sokid jalga pannakse või jalast ära võetakse. Igatahes me ei pea kodus olevat sokki enam hukkama, kuna ta on kurvastusest kuristiku äärele viidud ning kaalus juba ise meie hulgast lahkumist. Nüüd on sõber leitud ning nad saavad jällegi ulatada oma abistava käe saabastele, kes on osavad suuski teineteise peale risti keerama. Teistele lastevanematele on see aga loodetavasti kasulikuks teadmiseks, et kadunud esemetest või inimestest tuleks koheselt teatada asjatundjatele ning kooliasjadega seotud probleemide lahendamisel on kool meile eraldanud õpetaja Karmeni, kes suudab kõik kadunud asjad viivitamatult ülesse leida ja omanikule tagastada. Selle eest talle suur aitäh!

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.