Jõuluehteis klass

Päev enne jõulupidu oli klass jõuluehteis ning ma võtsin klassijuhataja üleskutsest tuld ja uurisin järgi, kuidas selle lõhnaga on.

Kui ma tundide lõpus kohale jõudsin, siis õpetaja oli üksi klassi jäänud ning tegi viimaseid nelgitorkeid apelsinidesse, mis eelmisel päeval lastele ülejõukäivaks osutusid. Eks järgmine kord tuleb siis ka sõrmkübarad abivahenditena üritusse kaasata. Seda, kas kõik see sagimine jõulude puhul ka väärt oli, saate otsustada alljärgnevate piltide järgi.

PILDID

Jõulunädal

Veel viimane nädal on jäänud ning siis hakkab päkapikkudel kiire elu, sest ega jõuluvana ei jaksa kõike tööd üksi ära teha. Koolis jääb aga siis aeg seisma – ainult kellatiksumine on veel kuulda ning kusagilt kaugelt kostab sammude kaja, kuid see võib olla ka meelepete.
Nüüd on kõigil võimalik näidata oma parimat poolt, olla lahke ja sõbralik. Üllata õpetajat ja tee talle uks lahti kui ta tuleb. Ära karda vabandada kui oled midagi valesti teinud ja naerata teistele ning sa näed et nad naeratavad vastu. Loodetavasti ei saa sellel nädalal keegi ühtegi halba hinnet ega teeni välja ka märkust. Enne lahkumist tehke kooli aeda lumememmesid, sest siis äkki kool ei tunne ennast nii kurvana kogu selle aja kui teid seal ei ole.

Iluast jõulunädala algust ning kohtume jõulupeol!

Kool ootab õpetajat

Kõikidel koolilastel on kaks nädalat jäänud veel see aasta kooliteed käia ning siis saab jälle veidi koolivaheaega nautida. Kahjuks jääb aga sellel nädalal koolitööst kõrvale meie klassijuhataja. Meie hoiame aga kõik pöialt, et kõik, kes haiged, ruttu terveks saaksid ning õpetaja meie juurde tagasi tuleks!

Õpetajaid kiusatakse

Tänases Postimehes on avaldatud artikkel sellest, kuidas õpilased õpetajaid kiusavad:

Lisaks sõimamisele ja tatikuulide tulistamisele on koolilapsed õpetajate kiusamisel kasutusele võtnud mitmeid uusi võtteid, näiteks saadetakse solvavaid SMS, avatakse tutvumisportaalides libakontosid või lõhutakse pedagoogide autosid.

«Oi, kuidas õpetajad seda varjavad,» tunnistas Õhtulehele üks eesti keele õpetaja, et tema kolleegid ei taha neile õpilaste poolt osaks langenud kiusamistest sugugi rääkida.

Anonüümseks jäädes pedagoogid üht-teist enda ja lähemate kolleegidega juhtunust ikka räägivad, näiteks hakkasid õpetajaga kolmekesi pikapäevarühma jäänud poisid kõva häälega arutama, et «Meie oleme kahekesi, teie üksinda… kui teid süüdistada ahistamises, huvitav, keda kuulatakse?».

Tihti pommitatakse õpetajaid SMSdega, üks meesõpetaja pidi aga esimesel kooliaastal telefoninumbri ära muutma ja salastama, sest ta hakkas saama siivutuid ettepanekuid.

Võib ju loota, et Maidla Põhikool on väike rahulik kool ning kiusamisi pole siin üldse. Kõrvaltvaatajana julgen ma selles küll tõsiselt kahelda. Ma olen näinud kuidas õpilased kompavad kogu aeg piire ning õpetajate poolt ei tule mingisugust vastureaktsiooni. Kas see on sellepärast, et võõras inimene on juures või kardetakse tõesti, et võõra lapse puhul peab andestavam olema? Selge on see, et õpetaja ei saa vanemate eest olla ja kui kodus on jäänud piirid paikapanemata või on liiga paigas, siis laps tunneb ennast kohe vabamalt ning hakkab uurima, et kus need piirid siis on. Samamoodi on ka laste omavaheliste kiusamistega. Kui sa teed midagi keelatut ning vastu näppe ei saa, siis satud teiste silmis paremasse valgusesse kuna oled käinud kaugemal “piiri ääres” kui ükski teine.

Olgu see siis pedagoogidele väikeseks meeldetuletuseks või äratuskõneks. Meie vanglad on inimesi puupüsti täis, liikluses hukkub rekordarv inimesi. Kas selles on süüdi need kes panevad inimesi vanglasse ning liiklusõnnetustes on süüdi autotootjad või juhtimisõiguse andjad? EI! Kokkuvõttes on süüdi ikka need inimesed kes eksimuse peale silma kinni pigistavad ning annavad sellega rikkujale julgust juurde mis tekitab karistamatuse tunde.

Lastevanemate üldkoosolek

Kellel postkast on aia külge installeeritud, siis see võis sealt leida ümbriku mis oli teele läkitatud Maidla Põhikoolist.

Minul on juhuslikult vastavad investeeringud tehtud ning pisike kirjake jõudis ka minuni, kus anti teada, et ma olen koos abikaasaga oodatud 21. oktoobril kell 17.00 Maidla Põhikooli saali lastevanemate üldkoosolekule. Kellel postkasti pole või on kodust kaugel, saab ennast siis selle lehe kaudu ka asjaga kurssi viia, sest Maidla Põhikooli kodulehekülg ei sisalda mitte ühtegi viidet selle sündmuse kohta.
Ehk olen ma täna liiga sõjakas tujus, kuid minu arvates ei ole kodulehe pidamisel mõtet kui see ei sisalda infot mida oleks vaja teistega jagada või sisaldab väärinfot nagu seda ma kooliaasta alguses omal nahal tunda sain.
Minul on esimene kord, kui ma saan lastevanemate koosolekust osa võtta ning praeguste arvestuste järgi olen ma Maidla Põhikooliga seotud järgmised 16 aastat. Siis kindlasti on mul omalt poolt üht-teist kaasa rääkida nii info jagamise kui ka edastamise poolelt. Ja kindlasti ei taha ma kuulda juhtkonna poolt lastevanemate kohta süüdistusi, et neid on liiga vähe kohal, kui toimuvast sündmusest antakse teada ainult 7 päeva ette!

Kohtumiseni koolis!

Esimese klassi õpetajale kaasa tundes

Väike poiss sikutab lasteaias õhtul säärikuid jalga ja kutsub õpetaja appi.
Õpetaja tõmbab ja poiss lükkab, kuid asi edeneb üsna visalt. Viimaks lähevad väikesed säärikud jalga. Vaevalt jõuab õpetaja otsmiku higist kuivaks pühkida, kui poiss ütleb:
“Õpetaja, mul on säärikud vales jalas!”
Õpetaja vaatab järele ja hakkab peaaegu nutma – ongi valesti. Säärikuid jalast tirida pole kergem kui neid jalga tõmmata, kuid siiski säilitab ta rahu, kuni nad üheskoos mõlema toiminguga hakkama saavad.
Nüüd teatab poiss. “Õpetaja, need pole minu säärikud!”
Õpetaja hammustab keelde, ehkki tahaks kiljuda: “Miks sa seda kohe ei öelnud?”
Uuesti punnitavad nad säärikuid jalast maha kiskuda, ja niipea kui see on tehtud, selgitab poiss: “Need on minu venna omad. Emme käskis mul nendega käima hakata.”
Õpetaja ei oska enam naerda ega nutta. Sellegipoolest võtab ta oma hingejõu ja ihurammu kokku ja aitab säärikud veel kord jalga.
Poisile jopet selga upitades küsib ta: “Ja kus su kindad on?”
“Ma panin nad säärikute sisse,” ütleb poiss.