Kätte on jõudnud reede ja kolmeteistkümnes. Kelle jaoks hea, kelle jaoks halb kuupäev, kuid minu jaoks oli see kolmas ja seega viimane päev koolis. Olin jõudnud kaheksandasse klassi.
Vene keele tund oli esimene millega sai päeva alustatud. Esimest korda nägin kui õpetaja kirjutas kuupäeva tahvlile välja sõnadega. Ehk aitab see tõesti lugemisoskuse arendamisele kaasa.
Õpetaja pani meie ette paberi kuue kuulsa inimese pildiga. Tammsaare jäi võõraks isegi pärast seda, kui sai mainitud, et see inimene oli 25 kroonisel rahatähel kujutatud. Õpetaja arvas, et meie oleme liiga vanad lastega võrreldes, et sellist asja mäletame. Küll aga ei olnud Koidula tundmisega lastel mingisuguseid probleeme. Äkki siis ei ole liiga vanad vaid liiga vaesed kui 100 kroonine on tuttav, aga 25 mitte 🙂
Matemaatika tund tuletas mulle meelde, et kõiki arvutusi saab palju keerulisemalt teha kui mina neid teeksin. Mis tõestas veelkord väidet, et laiskus on edasiviiv jõud ning kui tahad probleemile kõige lihtsamat lahendust leida, siis anna see lahendamiseks laisale.
Majanduse tunnis oli juttu väärtushinnangutest. Veidi paradoksaalne oli noorte seisukoht, et reeglid on rikkumiseks ning neist ei pea kinni pidama, kuid teisi peab austama. Mina arvasin kogu aeg, et reeglid ongi selleks tehtud, et kõikidel oleks võrdselt hea olla…
Matemaatika ja majanduse tunni vahele mahtus üks muusikaõpetuse tund kus õpilased tegid oma ettekandeid erinevate muusikastiilide osas. Päris huvitav kuulamine oli, kuigi muusika on üks minu nõrgemaid külgi ning isegi pärast tutvustamist ei suudaks ma erinevatel stiilidel kuidagi vahet teha.
Kõik need tunnid olid sellised vaiksed ja asjalikud ja ma ei söendanud kuidagi oma fotoaparaadiga ringi klõpsutada. Eks tegelikult kaheksas klass on mulle täiesti võõras ka, sest väiksematega olen ma rohkem kokku puutunud, aga neid ei tunne ma üldse.
Ootasin huviga nende klassijuhataja tundi. Kui ma tööõpetuse klassi sisenesin, siis tuli mulle meelde minu enda kooliaeg – puidu lõhn ja tööpingid, saed ja puurid… Siis aga tuli klassi õpetaja Lembit ja ütles: “Täna on köögis küpsetamine!”
Peab tunnistama, et see oli täielik pettumus. Tänu sellele, et köök oli nii valge ning fotoaparaadi säriaeg lühike, õnnestus hetkeks ka õpetaja Lembit köögis pildile püüda, kuid meiega küpsetama ta ei jäänud… Küll aga õnnestus köögis tabada pildile kõik need kokad kes koolipäeva lõpuks endale laua katsid ning koolinädala ühise söömisega lõpetasid!
Koolis käis Uljam Teuli