Tere, sõbrad!
Pool suvevaheajast on mööda saanud, teine pool veel ees. Täna otsustasin alustada SUVEKOOLIGA, et tasapisi hakata harjuma mõttega, et 1. sept algab taas päris kool 🙂
Tänase tunni teema on JÄÄTIS. See on tõeliselt suvine maiustus ja peaks maitsema erinevates maitsenüanssides kõigile. Sellel kuumal suvel on jäätis tegija! 🙂
AJALUGU
Jäätis leiutati umbes 3000 aastat tagasi Vana-Hiinas, kus seda imepäraste omadustega ainet – „mahlaga segatud lund“ – sügaval maapõues säilitati ja ravi eesmärgil tarvitati. 1295. aastal tõi Marco Polo jäätise Itaaliasse, kust see levis 17. sajandi jooksul mujale Euroopasse ja muutus kuninglike õukondade luksuseks. Üldtuntud maiustuseks sai jäätis alles 19. sajandil, mil turule tuli esimesed hulgimüügiga tegelevad firmad.
Eestis hakati jäätist tootma 1934. aastal. Teerajajaks oli omal käel jäätisevalmistamise kunsti selgeks õppinud Evald Rooma.
MIS ON JÄÄTIS?
Jäätist valmistatakse erinevate jäätisesegude vahustamise ja külmutamise teel. Jäätiste alaliike on palju – koorejäätised, piimajäätised, jogurtijäätised, sorbetijäätised, sherbetijäätised, sojajäätised ja mahlajääd. Ka mousse’d võib külmutatud kujul nimetada jäätiseks.
Üheks tuntumaks ja enamtarbitavaks jäätiseks nii Eestis kui üldse põhjamaades on koorejäätis. Koorejäätiste tootmiseks on kasutatud piimarasvu – koort, võid ja/või piima. Tänu sellele sisaldavad need kaltsiumi, kasulikke valke ning mitmeid vitamiine. Seetõttu saab inimene koorejäätist mõistlikus koguses nautides sealt oma keha funktsioonide jaoks mõndagi vajalikku. Kõrge rasvasisaldusega jäätistes (neid nimetatakse plombiirideks) leidub piimarasva ligikaudu 12-15%, 100 grammi energiasisaldus on aga sõltuvalt jäätisest 220-240 kcal. Kalorsus sõltub ka kasutatud lisanditest nagu pähklid, šokolaad või rosinad.
Koorejäätised on jäätised, mille rasvaprotsendiks loetakse 8-12%. See tähendab, et 100 grammi energiasisaldus on umbes 180 kcal. Jäätistest madalaima rasvaprotsendiga on aga piimajäätised, kus leidub piimarasva vaid 4-6%.
Mahlajäätiste ehk „mahlajää“ puhul on tegu külmutatud rasvavabade jäätisega. Põhikomponentideks on mahl või mahlast valmistatud segu, suhkur ja siirup. Sorbett on madala vahustatusega mahlajää.
Sherbett on valmistatud puuviljamahlast ja sellele on lisatud ka piimset toorainet. Tema rasvasus on aga vaid 2-4%.
Jogurtijäätiseid valmistatakse kas otseselt jogurtist vahustamise ja külmutamise teel (või siis segatakse jogurt jäätiseseguga. 
Kasulikud bakterid (neid nimetatakse ka probiootilisteks), millega jogurtijäätis on hapendatud, aitavad luua soolestikus õiget mikrofloorat ja seda tasakaalustada ning tugevdada nõnda organismi immuunsussüsteemi ja seega ka vastupanuvõimet haigustele.
Samuti muudavad probiootilised bakterid lihtsamaks laktoosi ehk piimasuhkru omastamise ning alandavad kolesterooli taset veres. Selle tõttu peetakse probiootikume ka eluiga pikendavateks. Balbiino biojogurtijäätises on säilinud nn. elus jogurt, sest hapendatud jogurtist valmistatakse koheselt jäätis ilma eelneva pastöriseerimiseta. Jäätise külmutamisel ja säilitamisel püsivad uuringute kohaselt sel moel ka bakterite kasulikud omadused.
HUVITAV!!!
Viimastel aastatel tehtud uuringud näitavad, et eestlane sööb keskmiselt 8 liitrit jäätist aastas. Euroopas on see kõrge näitaja, sest vähestes riikides süüakse jäätist üle 10 liitri inimese kohta. Väga maiad on muide ameeriklased, kes tarbivad inimese kohta üle 20 liitri jäätist aastas. Kui palju sööd jäätist Sina?
LÕPETUSEKS
Jäätis ON kõige tervislikum dessert nii suurele kui väikesele magusasõbrale! Siiski ei maksa jäätist kilode viisi sisse kühveldada, kuid ka paaniliselt peljata mitte. Liiati kulutab keha jäätise söömisel lisakaloreid, sest jääkülm toit tuleb ju üles soojendada. Nii et lahjemat jogurtijäätist ning pea olematu rasvasisaldusega šerbettjäätist võib ilma igasuguse süütundeta neelata.
HEAD LIMPSIMIST!
õpetaja Karmen