Esimese klassi õpetajale kaasa tundes

Väike poiss sikutab lasteaias õhtul säärikuid jalga ja kutsub õpetaja appi.
Õpetaja tõmbab ja poiss lükkab, kuid asi edeneb üsna visalt. Viimaks lähevad väikesed säärikud jalga. Vaevalt jõuab õpetaja otsmiku higist kuivaks pühkida, kui poiss ütleb:
“Õpetaja, mul on säärikud vales jalas!”
Õpetaja vaatab järele ja hakkab peaaegu nutma – ongi valesti. Säärikuid jalast tirida pole kergem kui neid jalga tõmmata, kuid siiski säilitab ta rahu, kuni nad üheskoos mõlema toiminguga hakkama saavad.
Nüüd teatab poiss. “Õpetaja, need pole minu säärikud!”
Õpetaja hammustab keelde, ehkki tahaks kiljuda: “Miks sa seda kohe ei öelnud?”
Uuesti punnitavad nad säärikuid jalast maha kiskuda, ja niipea kui see on tehtud, selgitab poiss: “Need on minu venna omad. Emme käskis mul nendega käima hakata.”
Õpetaja ei oska enam naerda ega nutta. Sellegipoolest võtab ta oma hingejõu ja ihurammu kokku ja aitab säärikud veel kord jalga.
Poisile jopet selga upitades küsib ta: “Ja kus su kindad on?”
“Ma panin nad säärikute sisse,” ütleb poiss.

One Reply to “Esimese klassi õpetajale kaasa tundes”

  1. Täna levis seesama nali internetis ning kindlasti avastasid paljud selle enda jaoks kui millegi uue. Ega ma enam isegi täpselt ei mäletanud seda nalja. Tõsiasi on see, et Klassilehele on kogunenud juba niipalju informatsiooni, et kõike enam ei jõuagi mäletada. Sellepärast soovitan vahetevahel ka vanemaid sissekandeid sirida, sest kõik uus on ammuunustatud vana 🙂

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.