Oktoobrikuu hakkas siis pihta sellega, et alglassid korjati safari bussi kokku ning mindi loomadele headmeelt valmistama.
Eesmärgiks oli külastada “Virumaa varjupaika” mis asub Rakvere lähedal ühel lagedal põllul.
Tegeleb see paik siis kodutute loomade kinnipüüdmise, majutamise ning nendele uute kodude leidmisega. Tihtipeale võib juhtuda ka nii, et kadunud koer saab ka oma vanasse kodusse tagasi, kuid alati nii hästi ei lähe. Abi vajatakse igasugust, kuid eelkõige loodetakse, et äkki leiavad need loomad ka endale kodu, kus neid hoitakse ja armastatakse. Praegune olukord oli väga nukker. Rohkem infot saab kindlasti nende kodulehelt.
Külastusest on tehtud ka video, kuid halbade asjade kokkulangemise tõttu ei ole videos varjupaiga perenaise juttu praktiliselt üldse kuulda, kuna väljal puhus tugev tuul, koerad haukusid ning tema jutt oli ka erakordselt tasane. Siiski üldise mulje sihtkohast saab kätte.
Tagasiteel sai veel käidud Fr.R Kreutzwaldile lapsepõlvekodu maadel ning seal selleks puhuks puhendatud krooniga mälestuskivi juures ja pärast seda vahepeatust sai tehtud veel – Uljaste järve ääres. Sellest ka alljärnevat väike fotomeenutus:
