Hommik algas väga uduselt ning juba oli plaan sõit edasi lükata. Logistiline pool oli ka kõik täiesti paigas, sest ainsa osavõtjana sai kiiresti kokku leppida graafiku muutustes. Lõuna paiku sai veidi valgust ning sõit oli otsustatud.
On kahju, et enne külasse jõudmist vaatab vastu kummitusloss mis on prügihunnikutega piiratud. Lage väli ja keemiatehase korsten on need mis annavad tooni. Keset küla oli märgina maha pandud kivi. Kuni tänase päevani ei teadnud ma üldse, et siin asub Maidla valla küla! Tõeliselt salajane.
Maidla
Küla, mille elanikud saavad olla uhked viisaka liikluskultuuri üle ning pargivad õhtul kombaini maja ette 🙂 Mis Maidlas on, seda teavad kõik nii et raske on midagi uut kaamera ette püüda. Võib julgelt öelda, et see on valla süda.
Savala
Administratiivne keskus. Kus asub vallavalitus ning suurem osa elanikke. Päeval mil mina sinna jõudsin levisid külas aroomid, mis ei saa kedagi ükskõikseks jätta. Seetõttu sai tehtud ka rahvamajast pilt koos põllule laotatud sõnnikuga, sest need kaks andsid tooni – kultuuri ja sõnnikut Savalas on.
Himuse
Kohal kus pidi asuma küla, oli näha ainult ühte maja. Küll aga oli samas lähedal näha mitut maja, mis polnud oma omanikke juba pikka aega näinud… Kurb koht.
Soonurme
Soonurme on eelmise külaga võrreldes lausa linn – seal asub isegi kauplus, hiiglaslik külaplats ning saeveski.
Kulja
Kuljast oli väga raske pilti teha, sest igal pool käis askeldamine, kuid teise kodu pildistamine ei ole see, mis annaks ülevaate külast. Seepärast leidsin ma viljapõllu olema sobilik iseloomustamaks seda küla – talupidamine on siin põhitegevus.
Aruvälja
Ilma topograafilise kaardita võib Aruvälja külast lihtsalt niimoodi mööda sõita, et sa ei teagi et oled läbinud mingi küla. Tee ääres on ühel ja teisel pool mõned majad ja põllud, kuid ei ühtegi silti või kiirusepiirangut. Majad metsa ääres…
Sirtsi
Sirtsi on muidugi kõige uhkem oma rändrahnu üle mida nimetatakse Virumaa südameks. Kas see kivi nüüd selle mõttega sinna pidama jäi, et kahe maakonna keskpunkti tähistama asuda, kuid ega tal midagi muud targemat teha ka ei ole. Kummikud on selles kandis sinu kõige suuremad sõbrad aastaringselt.
Mehide
Mehide männid on ehk need, mille üle küla võib uhkust tunda – mitte igaühel ei ole ette näidata 27 m kõrguseid puid mille ümbermõõt ulatub peaaegu kolme meetrini.
Oandu
Oandu on teede ristumiskoht – siit saab igasse ilmakaarde, mine kuhu tahad. Silma hakkas arheoloogiamälestis “Maa-alune kalmistu” ning pisikene Purtse jõgi.
Rebu
See küla oli kõige suurem üllataja. Ma ei lootnud siin leida midagi peale mõne viljapõllu või talumaja. Teele jäi ka neid, kuid sellist kiigepuud ei ole mina kusagil mujal näinud. Kui rääkida lapsepõlvemaast, siis see oleks unelmate kiik!
Veneoja
Mõned majad ning rõõmus heinaeit oli teeotsas külalisi tervitamas. Minu tee aga veeres edasi…
Lümatu
Minu jaoks oli see teekonna lõpp ja seda sõna otseses mõttes. Küla sellelt kohalt kuhu kaart osutas ma leida ei suutnud. Ehk maja eemal põllul kuulub Lümatu küla juurde, seda ei tea.
Selleks korraks jääb sõit pooleli, sest teised toimetamised kutsuvad ning nelja tunniga läbitud 63 km tõi mind täpselt poolele teele, et järgmine kord alustada Piilse külast.
Reis jätkus 31. augustil.
Piilse
Teekond algas Piilsest. Kui enne siin sai kurdetud, et puuduvad külade nimed või viidad, siis siin võis maantee kõrval näha kohe sellist silti, et 0,5 km Piilsesse – pole enam palju jäänud 🙂 Külla pääsevad ainult alla 30 tonnised sõidukid. Vaatasin oma varustuse kriitilise pilguga üle ning sain ilusti sillast üle.
Koolma
Nagu sildid tulijat teavitavad, siis sellest kohast algab peale küla ka Maidla vald ning Ida-Virumaa. Teeääres tervitavad juhtmeteta elektripostid, mis on wireless Ida-Virumaa moodi.
Virunurme
Ma olen kogu aja teandud seda metsavendade punkrit, mis asub metsa sees, kuid kunagi ei seostanud seda asukohaga Virunurme. Kindlasti peaks sinna minnes ennast enne kurssi viima ajalooga!
Lipu
Ma mäletan seda “nõiamaja” veel sellest ajast, kui seal oli elanik – vanem naine. Oma asukoha, välimuse ja elanikuga ei tekitanud see kelleski kahtlust, et tegemist oli kõige enam nõiamaja meenutava elamisega, mis üldse saab olla. Siis elanik kadus ning maja seisis mõnda aega hüljatuna. Nüüd pole enam sedagi… Pistsin paar toorest Kuldrenetti põske ja veeresin edasi…
Tarumaa
Sellel kohal peaks olema Tarumaa pilt, mida mul aga kahjuks ei ole. Kahjuks eksitas mind kaart ning selle asemel et Lipust paar kilomeetrit edasi sõita, pöörasin ma hoopis tagasi. Küll ei ole koht ise mulle aga võõras, sest juba aastaid on seda metsateed kasutatud Arvila poole sõitmiseks ning Tarumaa jääb tihti minu teele. Mis seal külas aga märkimisväärset on, seda ma küll ei tea.
Rääsa
Tegemist on kindlasti kosmoseuuringute keskusega, sest televisiooni vaatamiseks paigaldatakse antennid maja külge, kuid siin on antenni kõrvale maja ehitatud 🙂
Ojamaa
Seal oli lahe maja, mis istus puu oksal ja ootas posti. Polegi vaja postiljonidele kasti peale kirjutsada “Potšta”, leiavad ka ilma kirjata õige koha üles!
Aruküla
Palju on Arukülasid eestis, see vist ei ole kellelegi teada. Maidla valla Aruküla on ennast aga suurvee jaoks hoolega ette valmistatud.
Arupäälse
Siin nägin ma karjast, kes jooksis vitsaga ringi ning ajas loomad soovitud kohta. Meenusid laulusõnad: “vits on vilets oksake ja vitsavõim ei kehti”. Siin aga pani vits kõik paika.
Uniküla
Selle külaga on jälle midagi korrast ära, sest kaart juhatas mind kolhoosiaegse töökoja territooriumile, kus igaüks nokitses oma asjadega. Üks venelane väitis, et tegemist ei ole Uniküla vaid Savalaga, kuid ega ma tema juttu nüüd päris tõepähe ka ei võtnud. Igatahes oli neil seal üks lahe Teetuba ning meeletult muud rämpsu.
Aidu-Sooküla
Küla asukoht oli maha märgitud kohas, kus üks vana ja väsinud hoone hoidis ühte olulist infotahvlit. Mina võtan kõiki teatetahvleid tõsiselt: “kuri koer”, “relavastatud valve”, “miiniväli”. Eks see lõhkamine eeldab ka muidugi rohkem ettevaatusabinõusid kui ainult üks väike teadetetahvel, kuid edasi polnud mul põhjust minna ka, sest kaart juhatas tagasi.
Aidu, Aidu-Nõmme, Aidu-Liiva
Vaatamata sellele, et GPS sisaldas mul 2011 aasta Regio kaarti, juhatas viimane mind ikkagi kohta, kus tee lõppes 20 m sügavuse kuristikuga. Olles varem sõitnud rattaga läbi töötava Aidu karjääri, tean ma öelda, et ei soovita seda ühelegi korralikule rattale. Ülaltoodud pilt ütleb kõik nende külade kohta, millest on jäänud ainud kordinaadid kaardile. Ehk kunagi võtan kätte ja panen seljakoti selga ning käin selle tee jala läbi ning äkki seekord ei ole üksi? Elame näeme!