Klassileht on jõudnud oma tuhandenda sissekandeni ja kõik on sellest ajast peale muutunud täielikult. Kunagi tekkis mõte, et kooliskäimisest võiks alles jääda tore mälestus, kuid isiklikud suhted on hävitanud kõik toredad ideed.
Kuigi vald alles kujundab seisukohta, olen ma kindel, et väljaspoolt ei saa midagi paremaks muuta, kui seest seda teha ei taheta. Maidla Kool pole enam midagi sellist mis ta kunagi oli. Kõik traditsioonid on hävitatud ning alles on jäänud vaid isiklikud ambitsioonid. Sellel õppeaastal ei toimunud enam traditsioonilist isadepäeva, kadripäeva, jõulupidu, mõisapreili ja mõisahärra ja “Öökulli Teataja” traditsioon on kaotatud, samuti on kadumas õpetavad õpetajad jne. Kõikide nende kirjade kokkuvõtteks võib öelda, et nüüd seisab igaüks enda eest ning minu soovitus on lihtsalt hääletada jalgadega. Mina tõmban igatahes juhtme seinast välja ning sellega kustuvad küll mõned Maidla Kooli tuled, kuid eks nad peavad siis oma lambid välja tooma.
Klassileht hakkab edaspidi kajastama lugusid mis on seotud minu lastega ja nende sõpradega. Jutulinnud, Suslikud ja Särasilmad jäävad alles mälestustesse.
Mul on tõsiselt kahju ning ei unusta kunagi nende inimeste nimesid, kes minu laste kooliaja mälestused niimoodi ära rikkusid!
Uljam Teuli