Neljapäeval, 26. märtsil toimus meil eesti keele tund Savala Rahvamajas asuvas valla raamatukogus. Raamatukogu juhataja Pille võttis meid juba uksel lahkelt ja naeratades vastu. Tundsime, et me olime oodatud.

Tädi Pille rääkis meile, kuidas raamatuid tellitakse, laenutatakse. Näitas raamatutest lookas riiuleid, selgitas raamatute riiulitesse asetamise põhimõtet jne. Eriti põnev oli muidugi lastenurk! No mõelge ise, kui avastate sealt raamatu, mis äkki kaagutama hakkab või kus pilte saab ise liigutada, saab midagi avada ja siduda jne.

Juhataja rääkis meile, kuidas ja miks peab raamatuid hoidma. Samas näitas ta meile tervet virna halvasti hoitud raamatuid, millesse oli keegi sodinud, midagi välja rebinud, mustade kätega mäkerdanud jne.

Veel saime teada, et Maidla raamatukogus on umbes 16000 raamatut ja et tänapäeva raamatukogu on nagu mingi infopunkt. Tädi Pille käest küsitakse peale raamatute ka muid elulisi küsimusi: mis kell buss linna sõidab, palju pilet maksab, kuidas mingit taime hooldada jne. Lisaks kasutatakse vallaelanike poolt aktiivselt ka raamatukogus olevat kahte arvutit ja koopiamasinat.

Meie Ats sai proovida raamatukoguhoidja tööd. Nimelt pidi ta arvuti andmebaasis lugejaks vormistama oma sõbra Martti, sest viimane laenutas koju sellest raamatukogust oma esimese raamatu.

Lõpetuseks ütlen, et kui RAAMATUD EI TULE LASTE JUURDE, SIIS TULEB LAPSED ISE VIIA RAAMATUTE JUURDE!

PILDID

Täna on sünnipäev Endelil. Ta eristub teistest 1. klassi lastest selle poolest, et tema võluvalt pruunid silmad hakkavad särama, kui ta kuuleb, et on algamas KEHALINE KASVATUS või TRENN!!! Endel lihtsalt on väga tubli , kiire ja osav spordipoiss. Veel on Endelil tore komme öelda õpetajale ükskõik, kus ta mind ei kohtaks: koolis, Savalas, Kiviõlis, bussis, – väga selge ja kõva häälega- “TERE, ÕPETAJA!” Loodan, et peagi täitub Sinu suur unistus saada endale ka arvuti…

Tuhat tulist õnnesoovi,

hästi tubli olla proovi.

Ole viks ja viisakas,

ära ole tujukas.

Selleks sulle palju jaksu,

õnne palavat ja paksu!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, ENDEL!

Sinu õpetaja ja klassikaaslased

Esmaspäeval, 23. veebruaril toimus 1. klassi õpilastele kooliaja esimene viktoriin teemal “Eesti – mu kodumaa”. Koostasin 16 küsimust. Mind huvitas väga, millised on laste teadmised Eestile iseloomulikest asjadest: president, peaminister, rahvuslill, – lind, suurim järv, kõrgeim mägi jne. Kahjuks näitasid vastused, et selles vallas on laste teadmised enamasti üsna nigelad. Arvasin, et koostasin liiga lihtsad küsimused, aga võta näpust! Loodetavasti on selliste viktoriinide kasutegur väga suur, sest need, kes neid asju veel ei teadnud, peaksid nüüd teadlikumad olema.

Tulemused: ( max 16 punkti)

I koht ( 11 punkti) LIIS TÄPSI

II koht ( 9 punkti ) MIRJAM MATILDA HEINLA

III koht ( 6 punkti ) ENDEL SAAR

Teised said seekord veel vähem punkte… Meil tuleb edaspidi neid viktoriinikesi muudelgi teemadel – ehk siis saavad ka teised oma teadmistega hiilata, ma vähemalt loodan.

14. VEEBRUAR – SÕBRAPÄEV

RÕÕMSAT SÕBRAPÄEVA KÕIGILE!

Terve selle nädala on 1. klassi lapsed olnud sõbrapäeva ootuses. Oleme lugenud lugusid- luuletusi sõprusest, rääkinud sõpradest. Kunstitunnis valmistati õpetaja Evelini juhendamisel sõbrapäevakaarte ja pehmeid südamekujulisi külmkapimagneteid. Klassiruum on kaunistatud temaatiliselt: stendil ja akendel on ikka südamed ja südamed…

Reedel 1. tunni ajal käisid lastel külas 7. klassi lapsed – postiljonid, kes jagasid klassidele saadetud kaarte, mis olid postitatud ülekoolilisse sõbrapostkasti. Rõõm oli näha, et ka meie lapsed said väga palju omavalmistatud kaarte väiksematelt ja suurematelt koolikaaslastelt.

Suur aitäh ka Maidla Lasteaia õpetajatele, kes meile pisikesed südamed kraele kinnitasid.

Veel toimus meil klassis kõige sõbralikuma tüdruku ja poisi valimine. Selleks viisin läbi salajase hääletamise. Head meelt valmistas see, et absoluutselt kõik 8 last said hääli, järelikult kõigil on klassis keegi, keda parimaks sõbraks pidada. Vahva!

Meie klassi kõige sõbralikuma tüdruku tiitli võitis LIIS

kõige sõbralikum poiss on TOMAS

PALJU ÕNNE

Loodan, et sõpru ja sõprust hinnatakse ka siis, kui kalender sõbrapäeva ei kuuluta. Iga päev peab olema justkui sõbrapäev!

Õpetaja Karmen

Tuntud vanasõna! Kas pole? Ja pealegi väga tabav…
Teisalt aga mind tabanud õnnetuse põhjustaja (koer) hüüdis midagi kurjalt oma keeles…, millest mina aru ei saanud.

Esmaspäeval, 5. jaanuaril läksin pärast koolipäeva bussipeatuse poole. Saanud välja koolimaja Savala poolsest väravast, kihutas minu poole närviliselt haukuv, väge täis koera moodi peletis. Ilma minult luba küsimata lõi ta hambad mulle kintsu, seejärel kargas ja tiirutas veel tükk aega uut katset ette valmistades… kuna ma suutsin jääda vaatamata kõigele rahulikuks, püüdis elukas ennast maandada Maidla-Kiviõli tee ääres oleva rohelise prügikasti abiga….püüdes ka seda hammustada…..seejärel pööras peni end ümber ja kappas maja poole, kust ta mõni hetk tagasi välja oli tormanud.

Ma ei tea, kas ma tegin midagi valesti…enda arvates mitte. Olen kuulnud, et ründava koeraga ei tohi rääkida, temale otsa vaadata, tuleb rahulikuks jääda. Seda ma kõike tegingi, aga ikkagi…

Leidsin ühest artiklist sellise katkendi – ehk kuluvad kõigile need teadmsed ära.

Hammustuse vältimine. Tigeda koera rünnaku korral pole lihtne mõne hetkega otsustada, mida teha. Koerte tundjad soovitavad seisma jääda ja näoga (mitte seljaga!) kallale kippuva looma poole pöörduda. Hirmu ei tohi välja näidata, koer taipab kohe, et teda kardetakse. Kurjalt tormava koeraga ei saa rääkida, küll võib kõnelda uriseva ja haukuva koeraga, tehes seda rahustavas toonis. Kurja häälega pole mõtet koera sõimata ega ähvardada, see ainult ärritaks teda. Ka kepi või roikaga ähvardamine teeb koera veelgi vihasemaks. Vahel öeldakse, et koerale otse silma vaatamine pidurdab või koguni peatab tema rünnaku. Aga kõneldakse ka vastupidist — koer võtvat seda väljakutsena. Appi hüüdmisel on mõtet siis, kui koera peremees võib olla läheduses.

Selle õpetliku artikliga saab tutvuda SIIN.
Minuga läks kokkuvõttes ju ikkagi veel hästi. Ees ootavad marutaudivastased süstid ja hammustusest tingitud haavade paranemine.

Lõppkokkuvõtteks tahan öelda, et meie koolitee ei ole sugugi turvaline. Palju räägime liiklusest, libedatest teedest, aga nüüd selgus, et meid võivad ohustada ka küla vahel liikuvad või hoovist põgenenud koerad. Ja alati ei päästa meid lahtised silmad ning tähelepanelik olemine, sest paraku ei ole INIMENE kõikvõimas olend…sageli on keegi meist tugevam.

Õpetaja Karmen