Autor: Uljam

Võib väita, et Sirtsi külas suure rändrahnu juures on tekkinud kohvikupidamise traditsioon, kusjuures iga kohvik on eriline. Vist küll kõige erilisem kohvik leidis aset esimesel augustil, mil Sirtsi rändrahnu juures kogunes kell 22.00 väga kirju seltskond. Täiskuuöö puhul olid kohale tulnud eri sorti ja eri ajastust pärit nõiad, libahunt (või -kass?), vanapagan, näha võis ka murueide tütart, millegipärast oli kohale tulnud ka Punamütsike. Metsahaldjas sobis päris hästi konteksti aga kuidas küll oli augustikuisesse sumedasse suveöösse leidnud tee jõuluvana? Ja jõuluvanast sõltumatult ka punase mütsiga päkapikk (kusjuures jõuluvana sõnade kohaselt tegi päkapikk ilmselgelt tööluusi)? See jääbki saladuseks. Igatahes oli see rohkem kui kolmekümne liikmeline seltkond väga kirju.
Pärast avakõnet (“Mehed! Päälik peab kõnet!”) asuti kohe aktiivselt tegevusse. Täiskuuööst inspireerituna olid ka tegevused vastavad. Hakatuseks oli vaadata näidend “Vaeslaps ja talutütar”. Kuigi mõned näitlejad haarati tegevusse sealt samast publiku hulgast tuli näidend päris hästi välja. Ega tegijate eesmärk polnudki kõrge kunstilise taseme saavutamine, vaid see, et oleks tore. See eesmärk saavutati. Kujutage ise ette näidendit juba pimenevas metsas valgustuseks vaid küünlad kivil. Ja siis kihutas sisse saba ja sarvedega Vanapagan koos oma naise ja kolme pojaga – ehtsate kuljuste saatel.
Pärast etenduse vaatamist läks lahti libahundijaht nüüdseks juba päris pimedas metsas. Seegi oli omaette kogemus. Kahjuks ma ise ei saanud libahunte jahtida, aga eemalt vaadates tundus, et kellelgi ei ole igav. Isegi nelja-aastane metsahaldjas oli tegevusest nii haaratud, et unustas oma hirmu öiselt pimeda metsa ees.
Pärast peaaegu edukat libahundijahti (kaks libahunti jäigi leidmata, need on siiamaani kusagil metsas) oli kavas teemakohane viktoriin, mis ka õnnestus. Küsimused nõidadest, libahuntidest, haldjatest ja täiskuust – kes kohe vastuseid ei teadnud, sai need pärast teada ehk sai tergemaks – see ju ongi viktoriini eesmärk.
Kavas oli ka puugi või krati meisterdamine (võitnud võistkond sai hakkama ilves-kratiga) ja päris ehtne vanast ajast pärit täiskuuloits. Kogu ürituse lõpetas öösöök – lõkkekartulid jms.
Kui kõik külalised olid lahkunud ja küünlad kustutatud, seisatasin hetkeks suure Sirtsi kivi juures. Kell oli vist natuke enne ühte öösel. Täiskuu saatis oma viltuseid kollakasvalgeid kiiri läbi metsapuude suurele kivile, kõik oli vaikne, väga vaikne. Rändrahn näis otsekui uinunud. Maailm tundus hoopis teistsugune olevat. Sellel hetkel tabasin vist murdosa selle mõistmisest, et miks meie muistsed esivanemad pidasid täiskuuööd maagiliseks. See hetk möödus, libises kui vesi pihust ja reaalsus tuli tagasi – nelja-aastane uinunud metsahaldjas tuli viia oma voodisse magama.

Maidla Kooli jaoks oli üllatav see, kuidas alates 8. jaanuarist – 22. aprillini kestnud vaidlused lõppesid sellega, et ma loobusin oma teenete pakkumisest kuna ei pidanud õigeks reklaamida seda, mis on ilmselge vale. Ma olen valmis taluma palju ning kõikide oma õiguste eest seisma kuni võiduka lõpuni, kuid kuna antud juhul olid kannatajateks lapsed, siis mina ei soovi, et lapsed peaksid seda koos minuga taluma, otsustasin lahkuda. Naljaga pooleks võib öelda, et isegi minu tööandja korjas oma kodulehelt ära minu nime, sest ei viitsinud enam kõiki neid alusetuid kaebusi koolitöötajate ja nende pereliikmete poolt kannatada, mille põhjal tehti kiiresti järeldus, et minu peale kaebamine on mind töökohalt lahti kangutanud.
Kooli lõpu puhul võisin lugeda, kuidas algklasside lapsed ütlesid, et koolivaheaeg polegi oluline ning nad käiksid edasi koolis. Minu jaoks ei ole seal küll midagi üllatavat, sest minu lapsed on tahtnud kogu aeg koolis käia. Nüüd viimasel aastal see soov kadus. Kui ma hakkasin uurima miks, leidsin ka põhjuse, kuid kool ei soovinud lahendust otsida, sest ollakse oma dogmades kinni. Käisin Kiviõli I Keskkoolis ning mulle öeldi seal esimese asjana, et tegemist ei ole mingi kinnise asutusega. Mulle see sobib, sest ma tahan teha seda mis mulle kõige enam meeldib – mälestuste hoidmisega. Teen tagasi nähtavaks ka Maidla Põhikoolile loodud fännilehe, sest see on osa minevikust, kuid uusi sissekandeid sinna ei lisandu.
10 aastat Maidla Kooli oli seljataga, kahju on hüvasti jätta, kuid mulle on kõige tähtsamad minu lapsed ning kui õpetaja muutub inkvisiitoriks, siis on aeg lahkuda! Väike meenutus sellest, kuidas kõik alguse sai juba aastal 2005

HÜVASTI MAIDLA KOOL!

Uljam Teuli

no images were found

Kui sündmustest veidi ette rutata, siis just õpetaja Kathriini klassi seinal oli kiri: “Silmaring ei hüüa tulles!” See oligi põhjuseks, miks ma võtsin vastu otsuse, veeta koolipäev Kiviõli I Keskkoolis. Kuna järgmine aasta saab see kool olema nö kodukooliks, siis oleks väga hea teada, mis toimub nende seinte vahel – teha tutvust klassiga ning õpetajatega. 2011. aastal sai nendega küll põgusalt ühise klassiõhtu raames kokku saadud, kuid seal ei olnud terve klass kohal. Nüüd igatahes oli küll selline tunne nagu oleks 1. september, sest ärevus oli sama suur, kuid just see oligi eesmärk.

Olin koolis küll varakult kohal, kuid rattahoidjas kooli parklas olid juba mõned rattad oma koha leidnud. Tuleb välja, et jalgratas on päris populaarne vahend kooliskäimiseks ning need paarkümmend kohta täituvad kiiresti.
Saime direktor Heidi Uustaluga kantselei juures kokku. Tõeliselt rõõmustav oli kuulda, et kuigi ma olin sellel päeval esimene ja ainus õpilasvari oli järgmisel päeval oodata veel vähemalt kolme inimest, kes olid valmis koolipäeva kaasa tegema. Kui keegi neist on valmis ka tagasisidet andma, siis kommentaarireal oleks väga lahe nende muljeid lugeda.

no images were found

Nagu iga korralik õpilane, nii olin ka mina valmistunud koolipäevaks ning olin eelnevalt tunniplaaniga kooli kodulehel tutvunud. Mind ootas eest kuus õppetundi: kirjandustundide paar alustas päeva, järgnes geograafia ja bioloogia, seejärel draama ning päeva lõpetas kehaline kasvatus. Jätnud oma üleriided külaliste garderoobi juhatas Heidi Uustalu mind esimesse tundi.

Klassis võttis mind sooja naeratusega vastu õpetaja Kathriin. Klassiruumis hakkas kõigepealt silma see, et tahvlil jooksis enne tunni algust Terevisioon. Kui nüüd oleks kohvitass ka kätte antud siis enam kodusemalt ennast tunda ei saa. Igatahes sellega oli 1. septembri sündroom kadunud ning ma tundsin ennast suurepäraselt.

Õpetaja Kathriin andis mulle valida, kuhu ma soovin istuda ning loomulikult kinnitasin ma reeglit, et kõigepealt võetakse tagumised kohad täis ning need kes jäävad hiljaks peavad ettepoole istuma.
Klassiruumis olid lauad paigutatud kaootiliselt – kolmeste gruppidena ning iga õpilane vaatas ise suunas. Nii võis juhtuda, et tagapool istudes nägid tahvlile palju paremini kui esimeses pingis olles. Ma olin alguses veidi skeptiline sellise paigutuse üle, kuid kui plussid ja miinused kokku võtta siis peab tunnistama, et see on ainuõige lahendus. Esiteks juba see, et klass tundub olevat “segamini”.  See annab palju soojema õhkkonna ning taltsutab noorte mässumeelsust. Sirgete rividena pingid mõjuvad just nii rusuvalt nagu nad alati mõjunud on – vabadus olla teistmoodi on pärsitud. Samuti ei ole nii, et need kes istuvad esimestes pinkides ei näe tundide kaupa oma klassikaaslasi, sest pilgud on suunatud ette. Nüüd saab aga igaüks sisuliselt tervest klassist ülevaate ning ei tunne ennast üksildasena.

Kiviõli 1. Keskkooli tunnid hakkavad vaikselt – ilma koolikellata. Kuigi ma ütleksin kohe, et see on võimatu – kuidas siis õpilased tundi teavad minna, ometi olid kõik õigel ajal kohal ning sellel päeval ei raatsinud puududa ükski õpilane. 18. mai 2015 kell 08.15 oli alanud minu esimene seitsmenda klassi kirjanduse tund pärast 23 aastast vaheaega…

Minu esimesed kirjanduse tunnid meenuvad mulle neljandast klassist kui pidime etteantud teemal oma mõtteid kirja panema. Minu kirjutised olid need, mida õpetaja otsustas teistele näidetena ette lugeda ning need olid tõeliselt piinlikud hetked, sest tähelepanu oli see, mida ma vajasin kõige vähem. Igatahes kirjanduse tund ei valmistanud mulle kunagi raskusi. Keskkoolis muutus see lausa minu sissetuleku allikaks. Mul ei olnud õpetaja vastu midagi, kuid ta esitas väljakutse mida ei saanud ignoreerida. Ta oli täiesti kindel, et tunneb iga õpilase kirjandi ära, kui see ei ole tema kirjutatud. Kitzbergi “Libahunt” oli kirjand, mille ma 10 krooni eest igale soovijale valmis kirjutasin. Leidus ka neid, kes arvasid, et see summa on liiga suur ning kasutasid jõudu, et oma tahtmist saada. Nemad said siis natukene teistsuguse kirjandi ning siis võis õpetaja jälle oma oskusega uhkustada, et ta tunneb ära kui õpilane pole oma tööd ise teinud. Need kes olid aga töö eest ausalt tasunud, said oma positiivse hinde kätte ning rahule jäid kõik osapooled. Seega oli huvitav teada saada, mismoodi tänapäeva kirjanduse tunnid välja näevad.

no images were found

Teemaks olid noorsooromaanid. Igaüks oli valinud endale raamatu mille tutvustusega nad reedel olid esinenud. Mõned kes reedel kohal ei olnud, said oma raamatututvustuse nüüd klassis ära teha ning ka mina sain sellest osa.
Mind hämmastas see, kui tõsistel teemadel räägivad tänapäeva noorsooromaanid. Tahaks loota, et on ka lõbusamaid teemasid kui need raamatud mida tol päeval tutvustati. Igatahes üks poiss arvas, et just sellised raamatud ongi põhjuseks miks noored ropendavad, sest kust mujalt nad ikka selliseid sõnu õpivad kui raamatutest!
Õpetaja Kathriin soovis, et õpilased analüüsiksid võimalikult palju ise seda mida nad on teinud ning kas oleks saanud paremini. Keegi ei kartnud tunnistada, et kindlasti oleks saanud ka paremini, kuna osad koolitööd said alles hommikul kiiruga tehtud. Kui õpetaja küsis, et mis järelduse võib sellest teha, siis õpilane vastas ausalt, et tuleks varem ärgata. Lisaks enesehindamisele hindasid õpilased ka üksteist ning nad olid väga heatahtlikud kuid suutsid anda ka konstruktiivset kriitikat. Õpetaja tänuavaldused materjaliseerusid tunni lõpus ka küpsisekorvina laual mille ta õpilastele oli ise küpsetanud.

no images were found

Kathriin Karus on Noored Kooli VIII lennu osaleja. Varasemalt olen ma kokku puutunud Helene Urvaga, kes oli  Noored Kooli kolmanda lennu lõpetaja ning jättis endast maha filmi “Helene elukool“, kui ta Maidla Põhikoolis õpetajana töötas. Juba siis oli näha, et tegelikult võib iga aine õpilastele huvitav olla, kui õpetaja tahab ja oskab seda huvitavaks muuta. Nüüd oli mul võimalus teises sellises tunnis viibida, mida andis noor õpetaja ning pean tunnustama Noored Kooli projekti –  see on koht kus sünnivad tähed!

Kokkuvõtteks võib vabalt tsiteerida õpilasi kes on õpetajat hinnanud järgmiste sõnadega:
hea õpetaja, hooliv, positiivne, muudate teiste tuju alati paremaks, sõbralik ja laheda riietumisstiiliga 🙂

no images were found

Järgmine tund viis mind bioloogia radadele. Minu üllatuseks oli selles tunnis lausa kaks õpetajat – Karin Pohla ja Alice Aaviksoo kes mõlemad olid samuti projekti Noored Kooli VIII lennu õpetajad. Tänaseks ma tean, et nemad kaks on ka lastekaitsepäeva ürituse “Unistuste Kiviõli” taga ning tundub, et energiat jääb neil veel küllaga üle, sest tempo oli pöörane. Tegelikult oli minul probleeme isegi aklimatiseerumisega, sest kui eelmine tund oli olnud nagu klassikaline muusika, siis nüüd rokiti täiega! Tundus nagu õpetajad jõudsid kõikide õpilaste juurde ning kui vanasõna ütleb: “Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata”, siis selles tunnis said küsimused lihtsalt otsa. Järeldus – õpilased ei ole lollid ning see teeb au õpetajatele!

no images were found

Kahe tunni vahele jäi pikem vahetund ning mulle kui õpilasele oli ka lõuna ette nähtud. Ma ei tea, kas viga oli selles et toit oli maitsev või minusugune mürakaru vajabki rohkem süüa, kuid kogus jäi väikeseks. Tõenäoliselt oli sellel ka oma positiivne külg, sest kui kõht täis vitsutada, siis päev hakkab palju lojumalt edasi minema, nüüd sai aga energiliselt järgmisesse tundi minna.

no images were found

Nagu ma juba enne ütlesin, siis õpetaja Karin ja Alice ei mõtle väikeselt vaid võtavad asjad suurelt ette. Neil oli plaan järgmise kahe nädala jooksul teha õpilastega lühianimatsioon erinevate liikide arengust.
Kõigepealt anti gruppidele kätte ülesanne luua stsenaarium storyboardi kujul. A3 formaadis paber soovitati jagada neljaks ning juba see tekitas teatavat elevust. Külvasin veidi segadust juurde mainides, et A3 lühem külg on 297 mm ning see tuleks nüüd neljaks jagada. Kuna 20 cm joonlaud jäi paberi mõõte arvestades liiga tagasihoidlikuks siis otsustati käiku lasta tahvli meetripuu ning see et seal oli väiksem märgitud mõõtühik ca 2 cm ei morjendanud poisse, kui nad pidid 297 mm neljaks jagama. Teise grupi poiss pakkus lahkesti oma nutitelefoni arvutusvõimekust selle tehte lahendamiseks ning vastuseks saadi 7,25 cm, mis kanti ülima täpsusega paberile. Vaatamata pikale mõõtmis ja joonimisprotsessile tuli viimane vahe eelnevatest millegipärast märgatavalt suurem. Siis võttis teine poiss paberi endale ning keeras sellele teise poole, et töö korralikult ära teha, kuna õpetajad keeldusid uut paberit väljastamast.
Terve selle aja oli grupi kolmandaks liikmeks olev tüdruk kogu tegevust vaikides jälginud, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ning soovitas lihtsalt paber pooleks murda. Kuigi ma olin eelnevalt oma õpilasega rääkinud, kelle vajuks ma olin, et ta ei lähe kunagi kergema vastupanu teed, ei suutnud ma teda siiski veeda, et ta kiusatusele järele ei annaks ning murdmise teel sai kogu eelnev 15 minutit kestnud arvutamis-, mõõtmis- ja joonimis ülesanded ära nullitud. Koos selle ülesande lõpetamisega lõppes ka tund ning poisid andsid joonitud paberi tüdrukule, soovitusega tal ka ikka midagi teha…

no images were found

Järgmine tund oli draama…
Nagu ka eelmised õpetajad, on ka õpetaja Tiina esimest aastat Kiviõli I Keskoolis ametis. Teistest erines ta aga oma päritolult – tema ei ole Noored Kooli õpetaja ning seda oli ka näha – draamat oli rohkem lava ees kui lava peal. Minule jäi sellest tunnist meelde ainult see, et pidi õigel ajal plaksu tegema ning vahepeal ei tohtinud liigutada. Oli ilmselge, et õpilased ei saanud aru miks nad peavad seda tegema. Kui eelmistes tundides said küsimused otsa, siis siin jäid paljud küsimused vastuseta. Ma tahaks väga loota, et need õpilased kes tahavad näidelda, ei kaota huvi selle vastu seetõttu, et peavad tunnis olema koos nende õpilastega, keda see tund üldse ei huvita, sest enamus ajast läheb korra loomisele kui millegi õppimisele.

no images were found

Järgmine tund vahetasid õpilased riided, kuid mina marssisin oma teksadega tundi täpselt samamoodi nagu 20 aastat tagasi – alanud oli kehalise kasvatuse tund.
Minule kui spordivõhikule ei ole see tund kunagi meeldinud. See, et ma sõidan aastas 5000 km jalgrattaga või jalutan ringi kotiga mis kaalub 30 kg, ei ole sport vaid oma asjade ajamine. Erinevalt arvutiklassist ei oska ma jõusaali sattudes isegi ühtegi masinat tööle panna. Küll olid aga õpilased endale suutnud ise võimetekohast tegevust leida ning hämmastaval kombel ei passinud keegi niisama vaid proovis erinevaid asju ning seda ilma õpetaja sundimiseta. Kehalise kasvatuse õpetaja Priit lihtsalt tegi  õpilastele teste ning kutsus neid ükshaaval enda juurde, samal ajal kui keegi tõstis hantlit või põrgatas palli.  Mõnus vaba õhkkond ning igaüks leidis endale jõukohased ülesanded.

no images were found

Ma alguses arvasin, et tõenäoliselt ei saa ma olukorrast tegelikku ülevaadet, sest võõras inimene rühmas muudab ikka natukene distsiplineeritumaks, kuid pärast draama tundi oli selge, et tegelikult ei häiri ma ei õpilasi ega õpetajaid.
Tegelikult ei saanud ma kätte seda tunnet, mis mul 23 aastat tagasi oli, kui ma ise seitsmendas klassis käisin, sest praegu on kõik palju toredam. Sain veelkord kinnitust sellele, et õpilased tahavad õppida kui nad on saanud oma küsimustele vastused ning nad teavad mida nad teevad. Muidugi läheb väga palju energiat sellele, et nende tähelepanu keskenduks õigele asjale, kuid see on kõikide kutsikate viga – enne jookseme mööda maailma laiali ja alles siis mõtleme kuhu tahame minna, aga kui sa ei tea kuhu sa tahad minna, siis ei saa ka kunagi ära eksida!

Kiviõli I Keskool aitab sul teada saada, kuhu sa tahad minna!

Uljam Teuli

Kiviõli I Keskkooli õpilased korraldavad 1.juunil heategevuslikku lastekaitsepäeva UNISTUSTE KIVIÕLI. Sel päeval on avatud kohvikud, õpilaslaat, kus müüakse õpilaste valmistatud esemeid, kohal on päästeamet väljapanekuga ning lisaks veel palju erinevaid töötubasid ja tegelusi, kus kõik soovijad saavad osaleda. Toimub ka UNISTUSTE JOOKS, millega kutsutakse inimesi liikuma ning osalustasu makstes saab anda oma panuse heategevusse. Osalema oodatakse kõiki unistajaid, kes soovivad jagada headust, hoolivust ja rõõmu!!! 🙂
Annetusi võivad teha kõik soovijad vastavalt võimalustele!
Kõik hea on jagamiseks:)

Kiviõli I Keskkool

Eellugu 09.05.2015 Põhjarannikus:

Kiviõli 1. keskkoolis toimunud projektipäevadel panid õpilased paberile oma unistuste kodulinna. Unistused saavad teoks lastekaitsepäeval, kui koolipere korraldab heategevusjooksu ja laada, paneb püsti välikino ja jäätisemüügi.

Projektipäevi on Kiviõli 1. keskkoolis toimunud varemgi, sest see on osa elulähedasest õppest, mida ettevõtlik kool väga tähtsustab. Aga sedapuhku arutleti esimest korda selle üle, mida saaks kool teha kogukonna heaks. “Soov oli teha midagi mõõdetavat ja käegakatsutavat,” selgitas direktor Heidi Uustalu.
Kahele projektipäevale eelnes probleemide väljatoomine. 1. kuni 12. klassi õpilased panid plakatile kirja, milline võiks olla nende unistuste Kiviõli. “Tuli välja laste soov, et ka linna keskel oleks midagi teha, ja sellest sündis mõte täiendada kiigeplatsi,” rääkis bioloogiaõpetaja Alice Aaviksoo.
Praegu toimuvad kiigeplatsil vabaõhuüritused, seal on kiik ja väike mänguväljak. Koolilapsed soovivad sinna lisada turnimisseina või mõne muu atraktsiooni.
Järgmisena hakati nuputama, kuidas atraktsiooni ostmiseks raha koguda, ja otsustati korraldada ülelinnaline heategevuslik lastekaitsepäev. Et see oleks sisukas, jagunesid õpilased oma huvide järgi üheksasse töörühma, kes hakkavad vedama mitmesuguseid tegevusi.
Näiteks sporditeemalises töötoas sündis heategevusliku jooksu idee, kuhu kaasatakse ka linnaelanikud. Näituse- ja meediagrupp korraldab linnas orienteerumisvõistluse. Turvalisuse meeskond lubas kutsuda politsei- ja piirivalveameti, päästeameti ning maanteeameti esindajad, muu hulgas saab osaleda vigursõidus.
“Lastekaitsepäeval tulevad Kiviõlisse veel välikino, laat ja tänavakohvik. Õpilased teevad ise koolisöökla köögis jäätist ja müüvad seda. Üks meeskond teeb näomaalinguid, mida juba projektipäevadel katsetati,” rääkis bioloogia- ja geograafiaõpetaja Karin Pohla.
Ta ise juhtis Aaviksooga töörühma, kes muudab ilusamaks ja värvilisemaks linna sissesõidutee veered. “Teeme linna sissesõiduteede veered koos õpilastega lilleliseks juba maikuu jooksul,” lubasid noored õpetajad.
Kõik, mis lastekaitsepäeval teenitakse, panustatakse mänguväljaku täiendamiseks.
Selle osa, mis puudu jääb, loodab linn juurde panna, ütles Kiviõli linnavalitsuse majanduse juhtivspetsalist Anu Needo. “Oleme kooliperega selle projekti teemal mitu korda kohtunud ja kohtume veel. Esmaspäeval arutame näiteks läbi lillede eelarve, et see oleks linna jaoks vastuvõetav.”
Needo tunnistas, et vahel tuleb ametnikuna ka laste õhinat kärpida.
“Näiteks linna kaunistamise puhul on lastel mingisuguseid mõtteid ja meie oleme nagu tujurikkujad, kes tahavad eskiise ja kavasid – lihtsalt meil tiksub kuklas, et pärast tuleb neid peenraid ka hooldada. Õnneks on koolil seekord hästi läbi mõeldud, et see oleks jätkusuutlik ja kui nad midagi maha panevad, siis hoiavad sellel ka hiljem silma peal.”

Sirle Sommer-Kalda
sirle@pohjarannik.ee