Category: Uljam

Kui Ruth Elias aprillis oma sünnipäevaroose vastu võttis, ei teadnud ta ette, mida esimesel septembril teeb. Just 20 tundi oli tal aega otsustamiseks, kas võtta pakutud koht vastu või mitte.
Maidla ei olnud küll võõras koht, kuid Tartumaalt siia tulles säilis väike värin hinges, sest mis oli nende uste taga, oli võõras. 18-aastane kogemus haridusrindel andis aga kindlust toime tulla ka kõige võimatumate missioonidega.
Maidla Kooli juhi koht on aga just selline väljakutse, mida ei saa vastu võtta igaüks, sest kõike tuleb otsast alustada. Hetkel puudub koolil hoolekogu. 20. septembril tuleb see meeskond kokku panna, kes annab kooli dokumentidele lastevanematepoolse hinnangu ning seejärel saab lõpuks edasi minna. Dokumente, mis on vaja alles kokku panna, on palju ning need kõik peavad üksteist täiendama, mis on nagu pusle kokkupanek.
Kiitva hinnangu saab ka meeskond, kellega koos peab töötama, samuti seni tehtud töö on direktori arvates väga hea. Kuigi viimasel õppeaastal jäi 10 % õpilastest suvetööle ning seda numbrit tuleks kindlasti vähendada, on direktori soov, et kooliõpilastel oleksid üheksanda klassi lõpus kõik uksed valla. Seda soovi toetavad tulemused, mis on keskmisest veidi paremad. Kõik otsused arutatakse üheskoos läbi ning toeks on ka asutuse eelmised juhid Aita Kivistik ja Ingrid Härm. Kindlasti palus direktor ära märkida ka Karmen Tõnnissoni nime, sest tema on just üks sellistest õpetajatest, kelle pärast lapsevanemad tahavad oma lapsi Maidla Kooli panna.
Uurisin, et kuidas peaks kool elama, kas rohkem sissepoole või väljapoole. Direktori seisukoht on, et kõik head asjad peavad ka koolist välja minema, kuid halvad asjad peaksid jääma majaseinte vahele nagu ka perekonnas asjad käivad. Samas nõustus ta, et ka halbadest asjadest tuleb rääkida, mitte maha vaikida, kuid siis juba “pere” keskel.
Kuigi koolihoone juba ise on väärtus omaette, ei saa Maidla Kool siiski toimida kuidagi ilma selle toetava koolipereta ning kohaliku kogukonnata. Sellepärast pani direktor lastevanematele südamele, et tema seisab kooli eest, kuid ei saa seda teha üksinda, vaid ikka kõik üheskoos.

“Tundke oma laste tegemiste vastu huvi ning tema uksed on igaühele alati avatud, kui peaks olema mure, milles tema saab kuidagi abiks olla. Kool on õpilaste jaoks, õpilase töö on õppimine, ja püüame õpetajatega teha õppimise nende jaoks huvitavaks, et nad tahaks iga päev tulla kooli, et midagi uut teada saada.”

Koolis käis Uljam Teuli

Tere Jutulinnud ja Suslikud! Kuna te käite nüüd rohkem erinevaid radu pidi, siis Klassileht ei jõua igale poole. Nii et kui peab valima, siis mina hoian rohkem väiksemate poole. Endiselt on oodatud kõik teie tegemised siis lehel nii piltide kui ka jutu näol. Kui on selles osas abi vaja, siis kõik teavad, kuidas mind leida. Ja alati võite mind kutsuda oma üritusi jäädvustama, kui saan, siis tulen kindlasti.

Sellel aastal on aga õpetaja Karmenil uus klass, kus aga ei käi minu lapsed. Õpetaja Karmenil oli soov ka uue klassi tegemisi Klassilehel kajastada ning mul pole midagi selle vastu,  küll aga ei võta mina selle klassi tegemistest osa. Kui neil on Suslikutega ühistegevus, siis jäävad ka nemad muidugi objektiivi ette, kuid kõik muu jääb õpetaja ja uue klassi lastevanemate kanda.

Ilusat koolitee algust ja jätku!

Uljam Teuli
Klassilehe hoidja

Hommik algas väga uduselt ning juba oli plaan sõit edasi lükata. Logistiline pool oli ka kõik täiesti paigas, sest ainsa osavõtjana sai kiiresti kokku leppida graafiku muutustes. Lõuna paiku sai veidi valgust ning sõit oli otsustatud.

On kahju, et enne külasse jõudmist vaatab vastu kummitusloss mis on prügihunnikutega piiratud. Lage väli ja keemiatehase korsten on need mis annavad tooni.  Keset küla oli märgina maha pandud kivi. Kuni tänase päevani ei teadnud ma üldse, et siin asub Maidla valla küla! Tõeliselt salajane.

Maidla

Küla, mille elanikud saavad olla uhked viisaka liikluskultuuri üle ning pargivad õhtul kombaini maja ette 🙂 Mis Maidlas on, seda teavad kõik nii et raske on midagi uut kaamera ette püüda. Võib julgelt öelda, et see on valla süda.

Savala

Administratiivne keskus. Kus asub vallavalitus ning suurem osa elanikke. Päeval mil mina sinna jõudsin levisid külas aroomid, mis ei saa kedagi ükskõikseks jätta. Seetõttu sai tehtud ka rahvamajast pilt koos põllule laotatud sõnnikuga, sest need kaks andsid tooni – kultuuri ja sõnnikut Savalas on.

Himuse

Kohal kus pidi asuma küla, oli näha ainult ühte maja. Küll aga oli samas lähedal näha mitut maja, mis polnud oma omanikke juba pikka aega näinud… Kurb koht.

Soonurme

Soonurme on eelmise külaga võrreldes lausa linn – seal asub isegi kauplus, hiiglaslik külaplats ning saeveski.

Kulja

Kuljast oli väga raske pilti teha, sest igal pool käis askeldamine, kuid teise kodu pildistamine ei ole see, mis annaks ülevaate külast. Seepärast leidsin ma viljapõllu olema sobilik iseloomustamaks seda küla – talupidamine on siin põhitegevus.

Aruvälja

Ilma topograafilise kaardita võib Aruvälja külast lihtsalt niimoodi mööda sõita, et sa ei teagi et oled läbinud mingi küla. Tee ääres on ühel ja teisel pool mõned majad ja põllud, kuid ei ühtegi silti või kiirusepiirangut. Majad metsa ääres…

Sirtsi

Sirtsi on muidugi kõige uhkem oma rändrahnu üle mida nimetatakse Virumaa südameks. Kas see kivi nüüd selle mõttega sinna pidama jäi, et kahe maakonna keskpunkti tähistama asuda, kuid ega tal midagi muud targemat teha ka ei ole. Kummikud on selles kandis sinu kõige suuremad sõbrad aastaringselt.

Mehide

Mehide männid on ehk need, mille üle küla võib uhkust tunda – mitte igaühel ei ole ette näidata 27 m kõrguseid puid mille ümbermõõt ulatub peaaegu kolme meetrini.

Oandu

Oandu on teede ristumiskoht – siit saab igasse ilmakaarde, mine kuhu tahad. Silma hakkas arheoloogiamälestis “Maa-alune kalmistu” ning pisikene Purtse jõgi.

Rebu

See küla oli kõige suurem üllataja. Ma ei lootnud siin leida midagi peale mõne viljapõllu või talumaja. Teele jäi ka neid, kuid sellist kiigepuud ei ole mina kusagil mujal näinud. Kui rääkida lapsepõlvemaast, siis see oleks unelmate kiik!

Veneoja

Mõned majad ning rõõmus heinaeit oli teeotsas külalisi tervitamas. Minu tee aga veeres edasi…

Lümatu

Minu jaoks oli see teekonna lõpp ja seda sõna otseses mõttes. Küla sellelt kohalt kuhu kaart osutas ma leida ei suutnud. Ehk maja eemal põllul kuulub Lümatu küla juurde, seda ei tea.

Selleks korraks jääb sõit pooleli, sest teised toimetamised kutsuvad ning nelja tunniga läbitud 63 km tõi mind täpselt poolele teele, et järgmine kord alustada Piilse külast.

Reis jätkus 31. augustil.

Piilse

Teekond algas Piilsest. Kui enne siin sai kurdetud, et puuduvad külade nimed või viidad, siis siin võis maantee kõrval näha kohe sellist silti, et 0,5 km Piilsesse – pole enam palju jäänud 🙂 Külla pääsevad ainult alla 30 tonnised sõidukid. Vaatasin oma varustuse kriitilise pilguga üle ning sain ilusti sillast üle.

Koolma

Nagu sildid tulijat teavitavad, siis sellest kohast algab peale küla ka Maidla vald ning Ida-Virumaa. Teeääres tervitavad juhtmeteta elektripostid, mis on wireless Ida-Virumaa moodi.

Virunurme

Ma olen kogu aja teandud seda metsavendade punkrit, mis asub metsa sees, kuid kunagi ei seostanud seda asukohaga Virunurme.  Kindlasti peaks sinna minnes ennast enne kurssi viima ajalooga!

Lipu

Ma mäletan seda “nõiamaja” veel sellest ajast, kui seal oli elanik – vanem naine. Oma asukoha, välimuse ja elanikuga ei tekitanud see kelleski kahtlust, et tegemist oli kõige enam nõiamaja meenutava elamisega, mis üldse saab olla. Siis elanik kadus ning maja seisis mõnda aega hüljatuna. Nüüd pole enam sedagi… Pistsin paar toorest Kuldrenetti põske ja veeresin edasi…

Tarumaa

Sellel kohal peaks olema Tarumaa pilt, mida mul aga kahjuks ei ole. Kahjuks eksitas mind kaart ning selle asemel et Lipust paar kilomeetrit edasi sõita, pöörasin ma hoopis tagasi. Küll ei ole koht ise mulle aga võõras, sest juba aastaid on seda metsateed kasutatud Arvila poole sõitmiseks ning Tarumaa jääb tihti minu teele. Mis seal külas aga märkimisväärset on, seda ma küll ei tea.

Rääsa

Tegemist on kindlasti kosmoseuuringute keskusega, sest televisiooni vaatamiseks paigaldatakse antennid maja külge, kuid siin on antenni kõrvale maja ehitatud 🙂

Ojamaa

Seal oli lahe maja, mis istus puu oksal ja ootas posti. Polegi vaja postiljonidele kasti peale kirjutsada “Potšta”, leiavad ka ilma kirjata õige koha üles!

Aruküla

Palju on Arukülasid eestis, see vist ei ole kellelegi teada. Maidla valla Aruküla on ennast aga suurvee jaoks hoolega ette valmistatud.

Arupäälse

Siin nägin ma karjast, kes jooksis vitsaga ringi ning ajas loomad soovitud kohta. Meenusid laulusõnad: “vits on vilets oksake ja vitsavõim ei kehti”. Siin aga pani vits kõik paika.

Uniküla

Selle külaga on jälle midagi korrast ära, sest kaart juhatas mind kolhoosiaegse töökoja territooriumile, kus igaüks nokitses oma asjadega. Üks venelane väitis, et tegemist ei ole Uniküla vaid Savalaga, kuid ega ma tema juttu nüüd päris tõepähe ka ei võtnud. Igatahes oli neil seal üks lahe Teetuba ning meeletult muud rämpsu.

Aidu-Sooküla

Küla asukoht oli maha märgitud kohas, kus üks vana ja väsinud hoone hoidis ühte olulist infotahvlit. Mina võtan kõiki teatetahvleid tõsiselt: “kuri koer”, “relavastatud valve”, “miiniväli”. Eks see lõhkamine eeldab ka muidugi rohkem ettevaatusabinõusid kui ainult üks väike teadetetahvel, kuid edasi polnud mul põhjust minna ka, sest kaart juhatas tagasi.

Aidu, Aidu-Nõmme, Aidu-Liiva

Vaatamata sellele, et GPS sisaldas mul 2011 aasta Regio kaarti, juhatas viimane mind ikkagi kohta, kus tee lõppes 20 m sügavuse kuristikuga. Olles varem sõitnud rattaga läbi töötava Aidu karjääri, tean ma öelda, et ei soovita seda ühelegi korralikule rattale. Ülaltoodud pilt ütleb kõik nende külade kohta, millest on jäänud ainud kordinaadid kaardile. Ehk kunagi võtan kätte ja panen seljakoti selga ning käin selle tee jala läbi ning äkki seekord ei ole üksi? Elame näeme!

Jälle üks aasta on läbi. Algas see muidugi üllatusega, sest õpetaja Evelin oli koolist lahkunud. Teda oli asendama tulnud õpetaja Jaanika. Teise veerandi alguses läks ka tema ning sellest sain ma teada siis, kui kui tunniplaani õpetajate järgi koostasin ning esimese klassi kunstiõpetuse õpetajaks oli märgitud õpetaja Velve. Võimalik, et teisi lapsevanemaid ei huvita, kes nende lapsi õpetavad, kuid kooli kohus on teada anda sellest, kui õpetajate koosseisus toimuvad muudatused. Kui isiklikult ei taha või pole aega sellest igaühte teavitada, siis võiks kooli kodulehe lõpuks kasutusele võtta ning jagada seal ka rohkem informatsiooni. Kevadel siiski läbi e-kooli tuli informatsioon vene keele õpetaja lahkumise kohta ning see on väga positiivne.
Otse loomulikult peaks kool olema seal, kus on inimesed. Peaaegu kaks aastat tagasi sai Maidla Põhikoolile loodud Facebooki lehekülg, mis leiab aga väga vähest kasutust. Selle kaudu võiks infot jagada näiteks hoolekogu, kellest pole sellel õppeaastal mitte ridagi kuulda olnud, mitte üheski kanalis. Tean ainult seda, et kes sinna kuuluvad ning see on ka kõik!

Märtsis tegi vallavalitsus koosviibimise, sest oli mures kooli tuleviku pärast. Oma valla inimesed viivad juba oma lapsi meelsamini mujale kooli, kui kodukooli. Kehitati õlgu ning uuriti, et miks see on küll nii. Uurisin siis ka veidi tausta ning panin Facebooki Klassilehe lehele üles küsitluse “Kas Maidla Põhikooli on vaja”. Võimalikud vastusevarjandid olid: jah, ükskõik ja ei.
Juba see, et mõned kooli õpilased valisid vastusevarjandiks ükskõik, on häiriv, kuid veel halvem on see, kui eitava vastuse valivad inimesed, kelle laps käib Maidla koolis. Või kui Maidla Rahvamajas korraldab ürituse inimene, kes on Maidla kooli vastu? Kuhu jääb siis valla kaitsev hoiak, kui kooli vastased saavad rõõmsalt igal pool valla asutustes oma negatiivseid hoiakuid jagada? Minu lootused on uuel koolidirektoril, kes võtab tõeliselt kaitsva ja järeleandmatu hoiaku kooli püsimajäämise suhtes.
Kevadel sain teada, et kooli ajaleht ei olegi päris välja surnud, kuigi viimast lehenumbrit nägin ma septembris, leidsin raamatukogust veel ühe detsembri numbri, mida polnud kunagi näinud. Ka kevadel ilmus vist midagi… Olen ka Kiviõli I Keskkooli tegemistel silma peal hoidnud ning eriti meeldis mulle lehenumber, kus direktor võttis sõna ning manitses oma kooli hoidma ning tõi näiteid sellele, mis on halvasti. Nii said ka lapsevanemad teada, mis koolis toimub ning saavad ka kodus oma lapsi korrale kutsuda ja selgitada miks see on halb. Maidla lehte lugedes, meenub mulle aga üks 1984. aasta “Rahva hääl”, mida ma mõni aeg tagasi lugesin – kõik on nii ilus, nagu oleks paradiis maapeale kukkunud… Kestvad ovatsioonid… Probleemidele ei leita kunagi lahendust, kui nendega ei tulda avalikult välja. Kui on mure, siis sellest tuleb rääkida!

Vastuseks hr Vinni küsimusele, et miks viiakse lapsi isegi Rakvere ja Jõhvi kooli, mitte Kiviõlisse. Sellele küsimusele leidsin ma ühe võimaliku vastuse suhteliselt juhuslikult, kui hommikul pärast öökooli läksin koolimajja oma laste matkavarustusele järele, siis mööda treppi tuli mulle vastu ca 5 tüdrukust koosnev seltskond, kes suhtles omavahel vene keeles. Kuigi nad räägivad kõik suurepäraselt eesti keelt, siis kokku saades eelistatakse ikka rääkida oma emakeeles. Minu puhul oleks see päris tõsine argument, kui ma peaksin kogu vahetunni koolis venekeelses keskkonnas viibima ja ma arvan, et ma pole ainus.

Tõeliselt positiivne nähtus koolis on Kadi. Vahepeal on kohe täitsa hirmus, kui ta mööda koridore ringi tuiskab, kuid tema nägemine teeb mul millegipärast tuju alati heaks. Selliseid noori inimesi oleks kooli rohkem vaja!

Nüüd jään ootama siis oma uut klassijuhatajat, kelleks see ka siis ei ole ning soovitan vastavalt kooli arengukavale enda arvutisse Skype installida, sest mina tahan teada, mis koolis toimub!

Tomasele ja tema perele jõudu taastumisel rängast saatuselöögist ning loodetavasti oli ka sellest piskust abi, mis tuli Madise poolt.

Uljam Teuli

XIX sajandil toimus eesti rahva iseteadvuse tõus ning kultuuriline ärkamine. Mitmete kultuuriliste suursündmuste toimumine koondas esmakordselt kriitilise hulga eesti soost üliõpilasi end eesti kultuuri ja keele alal harima. 1870. aastal kogunesid kaheksa eesti soost tudengit ühiselt „Kalevipoega“ lugema. Nimetatud koondumisest kasvas välja esimene eesti akadeemiline organisatsioon – tänapäevane Eesti Üliõpilaste Selts. Sellesama haritlaskonna ühendamiseks loodi osakond nimega Vironia, mis tolleaegsete korporatsioonide eeskujul valis enda tunnusvärvid –  sinise, musta ja valge.
Valitud värvide tähendust on tõlgendatud mitmeti. Üks kõige levinum poeetiline seletus on, et sinine sümboliseerib kodumaa taevasina, must kodumaa mullapinda ning valge väljendab lootust ja isamaa helget tulevikku.

Sinimustvalge esimene avalik ülesastumine

Eesti haritlasi ühendanud osakond ei leidnud aga baltisaksa korporatsioonide vastuseisu tõttu ülikooli poolt kinnitamist. Osakond Vironia tunnusvärvid tegid sellest hoolimata oma esimese avaliku ülesastumise suurel reedel, 7. aprillil 1882. a. Nimelt siis sõitis osakonna tulipäine esimees Aleksander Mõtus protestimärgina sinimustvalge värvimütsiga läbi Tartu kesklinna. Rüütli tänava postkontori lähistel rebisid baltisaksa korporatsioonide liikmed Mõtusel värvimütsi peast. Ülikooli kohus karistas hiljem intsidendis osalenud korporante kartseriga, A. Mõtus heideti aga ülikoolist välja.

Osakond Vironia asutamise läbikukkumise järel käidi koos salaseltsina. 16. veebruaril 1883. a registreeriti Eesti Üliõpilaste Selts teadusühendusena. Seltsile pärandati edasi osakonna  sinimustvalge värvivara. Eesti haritlaskonna kasvamine jätkus  ning 1884. a teatas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat, et  eesti neiud tahavad kinkida Seltsile tunnuslipu. Selts suhtus kingitusse tänutundega. Sinimustvalge suuremõõtmelise siidlipu õmblemise võtsid ette proua Paula Hermann ning preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann.

Sinimustvalge lipu pühitsemine

Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884. a. Eesti Üliõpilaste Seltsi väljasõit Otepääle sündis Burchard Sperrlingki kutsel. Küllasõitjail oli peidetult kaasas Seltsile kingitud sinimustvalge siidlipp. Kui Otepää kiriku tornikiiver paistma hakkas,  päästeti lipukangas tuulde lehvima. Järgmisel päeval toimus kirikla saalis lipu võimas pühitsemine ja õnnistamine: esmalt pidas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat avakõne, seejärel pühitses lippu kirikuõpetaja Rudolf Kallas, seletades piiblisalmi najal, et nõnda nagu kepp muutus maoks, kui Aaron selle maha viskas, muutub mahavisatud truudusetõotus hädaohtlikuks truuduse murdjale enesele. Pühitsusakti lõpus lõi Kalevipoja-õhtute algataja Heinrich Rosenthal hõbenaela ajaloolise sinimustvalge lipu vardasse.